uue maja valmimiseni sõprade juures. Meie esimesed üürnikud sõlmisid meiega aastase lepingu ning lahkusid selle lõppedes. Järgmisel kuul kolisid sisse uued rentnikud ja elavad seal siiani. Me ei kahetse seda tegu sugugi. See oli meie jaoks väga lihtne ja, taevale tänu, on meil imetoredad rentnikud.
Lõpuks hakkasime tegutsema ka oma 1996. aastal algatatud müügiarendamise äriga. Tegime seda teisiti, sest meie arusaamad sellest olid muutunud. 2002. aastal andis see umbes 12 000 dollarit kogukasumit. See on märkimisväärne kontrast tuhandele dollarile, mida me sellest ärist enne Rikka Isa õppetundide rakendamist aastas saime. Üks asi veel: olles aru saanud, et äri on sissetulekute suurendamise vahend, tõusis ka minu motivatsioon edu saavutada. Ma ei lasknud end pereliikmete, sõprade ega võõraste inimeste näägutamisest segada, nagu olin seda enne teinud. Lõppkokkuvõttes muutsin oma ettekujutust ärist, öeldes endale kolme asja:
1. Ei ole tarvis midagi häbeneda.
2. Ma tegin midagi niisugust, mida ei-ütlejad ei teinud.
3. Ma kavatsesin edu saavutada. Ja teate – seda ma just teengi!
Erinev vaatenurk
Meie elu on nii palju muutunud. Ma mõtlen nüüd hoopis teisiti. Minevikus defineerisin riski, arvestades „kui palju ma võin kaotada?” Nüüd mõtlen riskist nii: „Mida peaksin tegema enda harimiseks, et riski vähendada?”
Vaadates finantsidele teisiti, lõin isegi uued harjumused. Tulude ja kahjude üleskirjutamine ning nende nägemine paberil andis meile ülevaate sellest, mida tegime õigesti või valesti. Vaadates neid numbreid, tabas mind erutuspuhang, sest nägin, kuhu liigume.
Siis on mul veel tulevaste ettevõtmiste tarvis kokku pandud meeskond. Sinna kuuluvad kinnisvaramaakler, maksuvolinik, raamatupidaja, turundusspetsialist ja kinnisvarainvestor. Ma usaldan nende kui meeskonna nõuandeid. Ja kuigi pean tunnistama, et ei ole piisavalt edukas, et neid korra kuus kokku kutsuda, tean, et teen seda lõpuks kindlasti.
Ka turvalisem olevik
Pärast 11. septembrit sai puhkemajandus tugeva hoobi. Paljud minu tuttavad vallandati ja teised, kellel õnnestus oma töökoht säilitada, teenisid vaevu nii palju, et ots otsaga kokku tulla. Meie olukord oli erinev. Ma teadsin, et minuga on kõik hästi tänu sellele, mida olin õppinud. 2002. aastal, kui nii paljud inimesed hoidsid hinge kinni ja ootasid uut hoopi, asutasin kaks ettevõtet. Samal ajal kui teised kartsid, tundsin endas jõudu. Ise enda eest otsustamise võimalus andis mulle vabaduse hirmust töökoha kaotamise ees ja vabaduse mitte muretseda majanduse seisu pärast.
Oma sisimas teadsin alati, et ühel päeval oleme rahaliselt vabad. Minu probleemiks oli, et ma ei teadnud, kuidas seda saavutada. Nüüd näen, kuhu teel oleme ja teadmine sellest, mis tuleb, teeb mu meele iga päev rõõmsaks.
Minu kaastöötajad näevad minu tegevust jälgides, et võivad samuti valikuid tehes oma elu muuta. Siis on veel inimesi, kes väidavad, et meil abikaasaga on õnne. Nad lihtsalt ei saa asjast aru!
Tulevik
Me abikaasaga asume endiselt E (palgatöötaja) ja S (eraisikust ettevõtja) rahavoo kvadrandis. Mina töötan endiselt kolm päeva nädalas baaris, kust leian palju tuttavaid, ja David on õllemüügifirmas müügimees. Meie eesmärgiks on oma äride ümberlülitamine (praegu meil palgalisi ei ole) B (äri) ja I (investeerimise) kvadranti koos rendikinnisvara muretsemisega.
Saan viie aasta pärast neljakümneaastaseks. Selles vanuses soovin olla niisuguses seisus, et ei peaks kunagi enam kellegi teise heaks tööd tegema. Selle saavutamiseks kavatsen järgmised kaks aastat oma äride arendamisele kulutada. Samal ajal jätkan enda harimist äritegevuse ja kinnisvara investeeringute alal. Selle kaheaastase perioodi lõpul kavatsen lahkuda oma päevatöölt. Kolmas ja neljas aasta kulub minu plaani kohaselt kinnisvarasse investeerimiseks ja enda harimiseks aktsiaturu valdkonnas. Viies ja kuues aasta on lõpuks suunatud kogu meie äri ja investeeringute kvadrandis oleva omandi korrastamiseks, et tagada püsiv rahavoog meie elu lõpuni. Siis saan palju õpitust tagasi anda.
Kavatsen palju aega kulutada oma laste koolitamisele. Tahan neile õpetada laste RAHAVOO mängu, sest laste jaoks on nii oluline mõista rahaasju. See teadmine annab neile jõudu oma elu muuta.
Minu lapsed (üheksa ja kümme aastat vanad) teavad juba, et seal kuskil ootavad neid raha teenimise võimalused. Nad saavad oma finantshariduse praegu, õppides säästmise ja andmise olulisust.
Meie elu muutus tõepoolest ja jätkab muutumist, sest võtsime selle juhtimise enda kätte. Me ei kaotanud oma unistusi, vaid leidsime tee nende eluviimiseks.
Kolmas peatükk
Kunagi ei ole liiga hilja
2002. aasta sügisel oli mul võimalus rääkida koos Robert Kiyosakiga suure rahvahulga ees New Yorgi Madison Square Gardenis. Tavaliselt ei esine ma tuhandete inimeste ees. Olen Rikka Isa organisatsioonis üks kulissidetagune tegelane.
Olin tulnud Rikka Isa kontorisse ajutiselt, paari nädala kestel tööd tegema. Olin kolinud Phoenixisse, et minna pensionile pärast pikaajalist töötamist Kesk-Lääne tööstussektoris.
Viimase nelja aasta jooksul töötasin Rikka Isa organisatsioonis osalise tööajaga peaaegu kõigis ametites, sealhulgas ka raamatupidamise ja klienditeeninduse alal. Praegu olen ürituste koordinaator, hoolitsedes Roberti päevakavade eest ning tellides kaupa Rikka Isa ürituste jaoks. Lükkasin seega oma pensionilejäämise plaanid edasi.
Tavaliselt võib mind leida märkmikuga ringi kõndimas, kontrollimas oma nimekirja ja tegemas selliseid märkmeid nagu: „Kas kaup on tulnud?” või „Kas lava on korralikult üles pandud?”
Ausalt öeldes kuulasin enne suurema osa ajast seda, mis ümberringi toimus, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Arvasin, et see informatsioon on teiste jaoks, mitte minu abikaasa George’i ja minu sarnaste keskmiste inimeste jaoks.
Oma viiekümnendate eluaastate lõpuks olime sõltumatud, nii sõltumatud rahast, et meil ei olnud ei tööandja pensionit ega pensionifondi. Eraettevõtjast osalise ajaga töötajana määrasin ma ise oma tööaja ega saanud mingeid soodustusi tööandjalt.
Kui te peaksite välja otsima rahaasjus kõige konservatiivsema inimese, oleksin see mina.
Sellel päeval seisis aga Madison Square Gardeni laval täiesti erinev inimene. Ei ole tühine asi muuta oma pika elu jooksul välja kujunenud vaateid rahale ja astuda sammuke lähemale rahalisele sõltumatusele. Meie aga tegime seda viisil, mida ma ei oleks iialgi osanud ette kujutada, kui mul ei oleks olnud Rikka Isa antud teadmisi ja oma uute teadmiste alusel tekkinud enesekindlust.
Kust ma pärinen
Kasvasin Chicagos, tugevas sinikraedest katoliiklaste peres. Minu vanemad olid Poola immigrandid; minu isa töötas terasetööstuses, ema kasvatas üheksat last. Mina olen neist vanim. Perekond püüdis meile kõigile keskharidust anda. Rahaasjadest mäletan end vaatamas, kuidas minu vanaema vanaaegsel moel raha säästis: ta mattis raha täis kohvipurgid aeda.
Minust sai raamatupidaja ja ma töötasin tööstusettevõtetes. George’ist sai ühe suure arvutifirma lepinguline töötaja. Meil on kaks last. Me George’iga teenisime palju, aga ka kulutasime palju. Säästsime siiski piisavalt, nii nagu pidimegi, kuid kartsime alati raha hoiuarvelt välja võtta. Meie sissetulek oli garanteeritud ainult seniks, kui tõusime esmaspäeva hommikul ja läksime tööle. Me
