kiiresti järgnes erutus. Mõistsin, et see raamat mitte ainult ei näidanud mulle väljapääsu minu loodud finantssegadusest. See näitas mulle ka võimalusi minu rahaga seotud unistuste täideviimiseks, peamiselt uue mõtlemis- ja käitumisviisi omandamise kaudu. Sain aru, et igaüks võib kasutada neid õppetunde omal moel. Minu jaoks tähendas see eelkõige teabe rakendamist abikaasa, tütarde, ema ja tulevaste lapselaste hüvanguks. Edaspidi võisin siis neid õppetunde teiste heaks rakendada ning see tunne täitis mind rõõmuga.
Selle raamatu lugemine andis mulle julgust proovida saavutada midagi paremat nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt.
Suurepärane haridus ulatub ainult teatud piirini
Minu olukord võib tunduda imelik, kui ütlen, et olen arst ja minu eriala on lastemeditsiin. Veelgi enam – olen abielus sisehaigustele spetsialiseerunud arstiga. Kohtusime esimesel koolinädalal New Yorgis Columbia ülikooli juures asuvas arstide ja kirurgide väljaõpet teostavas kolledžis. Minu perekonnas oli haridusel alati väga oluline koht. Isa vanematel oli sel ajal afroameeriklaste kohta väga haruldase saavutusena magistrikraad. Meie abikaasaga, olles neljakümnendates, rõhutasime pidevalt oma kahele teismelisest tütrele hea hariduse olulisust.
Vaatamata aga oma akadeemilistele saavutustele, meie laste heale tervisele ja õnnele, heale sissetulekule (võrreldes sellega, mida meie vanemad teenisid), rahuldust pakkuvale ühiskondlikule tegevusele ja helgele tulevikule, teadsin, et puudub ülioluline osa. See oli pikaajalise finantsturvalisuse tunne.
Elasime abikaasa ja tütardega mugavalt. Kulutasime osa oma sissetulekutest kodu korrastamise, reisimise ja ilusate autode peale. Tegime igal aastal oma 401(k) pensionifondi maksimaalseid sissemakseid. Kuid ostsin sageli igasugust tühja-tähja, mida mina ega meie tütred ei vajanud. Kõik näis väljastpoolt kena, kuid kulutasime tihemini, kui sooviksin seda tunnistada, mõttetult palju ei millegi muu kui teistele meeldimise pärast, et käituda nii, nagu arvasime arstidele kohane olevat.
Meie elu ülesehitus tekitas veel ühe probleemi. Väga hästi teadlikuna arstide läbipõlemise probleemist ja sugugi mitte turvatunnet tekitavast suhtumisest viimaste aastate jooksul, küsisin endalt aina hirmutavamat küsimust: mis saab siis, kui mu abikaasa tahab või peab jätma oma ameti? Olime täielikult sõltuvad tema sissetulekust.
Üheksa aastat tagasi olin lahkunud väga tasuvalt, kuid ka väga palju oskusi ja teadmisi nõudvalt ning stressi tekitavalt töökohalt Los Angelese lastehaiglas, kus praktiseerisin lastetraumatoloogina hädaabiosakonnas. Seades perekonna esikohale, keskendusin oma tütarde kasvatamisele ja raskelt haige ämma hooldamisele.
Vaatamata heale haridusele, suutsin säilitada nördimapanevalt madala finantsteadmiste taseme. Muretsesin oma harjumuse pärast sageli võlgadesse sattuda ning närveerisin meie tuleviku pärast. Ma ei rakendanud rahaasjades seda korda ja loogikat, mis oli mulle meditsiinis edu toonud. Minu kinnisideeks ei olnud vältida vigu, nagu tegin seda meditsiini alal, ning kordasin sageli samu rumalaid finantsalaseid käitumismalle.
Lisaks kogu sellele ebamugavusele tundsin end süüdi, et ei olnud valmis naasma tööle hädaabi traumatoloogia valdkonnas. Ma aina muretsesin, kuid mul ei olnud mingit tegevusplaani, kuni lugesin raamatut „Rikas isa, vaene isa”. Suure tänu- ja kergendustundega hakkasin raamatus toodud ideede abil tegevusplaani koostama. Mida rohkem ma lugesin ja õppisin, seda suurema kirega asusin finantsharidust omandama. Mind haaras suur kirg, väga sarnane sellega, mis tõi mind kunagi meditsiini juurde. Siin oli ka vahend elu muutmiseks.
Elustiilide muutmine oli minu elus pidevalt päevakorral, kuid minevikus suruti muutus mulle peale. Ma ei olnud siis veel valmis võtma enda kätte finantside juhtimist ja ise muutusi tekitama.
Ema tekitab leiutamise vajaduse
Minu tohtrist isa suri, kui mina olin kahe- ja minu vend David neljaaastane. Ema teenis elatist meditsiiniõena töötades ning elasime minu sünnilinnas Camdenis New Jersey osariigis veel seitse aastat.
Kui sain üheksa-aastaseks, oli ema tüdinenud neist külmadest talvedest ja veelgi külmemast suhtumisest kaaskodanike poolt, kellele ei läinud meie aina viletsamaks muutuv elujärg üldse korda. Ta otsustas, et peaksime sõitma Prantsuse Rivierasse, mis mulle tundus väga eksootilisena. Arvasin, et veedame seal suve ning pöördume siis tagasi minu neljanda klassi ja koolikaaslaste juurde. Tegelikult jäime sinna, kuni sain kaheksateistkümne-aastaseks ja hakkasin ülikooli minema.
Prantsusmaal Nice’is elamisel olid muidugi omad head küljed. Akadeemiline ja muusikaharidus, samuti sporditreeningud (kergejõustik oli minu lemmikala) olid heal tasemel ja tasuta. Õppisin vabalt rääkima prantsuse keelt ning võtsin vene, saksa ja veidi ka araabia keele tunde. Maastik oli imetlusväärne, kultuur rikastav ning rannad unustamatud.
Elades VA (Department of Veterans Affairs) toetustest (minu isa oli olnud veteran), suutsime kuidagi, vaesunud nagu olime, sobitada end Riviera sotsiaalsesse struktuuri. Suviti reisisime mööda Euroopat, elades oma telgis mitmetes kämpingutes. Avastasime rohkem sihitu uitamise kui põhjalikult planeeritud reisikava käigus. Rohkem kui ühel korral külastasime selliste maailmakuulsate balletiartistide nagu Rudolf Nurejevi ja Margot Fonteini toretsevaid etendusi. Nende meeldejäävate õhtute lõpul naasime oma telki.
Kuigi minu seiklushimuline ja kartmatu ema hindas väga kõrgelt seda küllaltki ebatavalist, reiside ja kuulsate artistide glamuuriga lähedalt kokku puutuvat elustiili, oli meie finantsolukord ohtlik, sest elasime ühest väiksest tšekist teiseni. Tihti sõltusime vaid jumalikust juhtimisest, hulljulgusest ja heast õnnest. Selle küllaltki impulsiivse ja „muretu” elustiili rõõmudega ei paistnud kuidagi sobivat igav ja distsiplineeriv pikaajaline planeerimine.
Suvel, mil sain kaheteistkümneaastaseks, otsustas ema hooajaks Kreekasse reisida ning leppis Ameerika konsulaadiga kokku, et meie järgmine tšekk saadetakse ühte väiksesse mereäärsesse külla Itaalias, kus kavatsesime teel olles peatuda. Esimesel päeval tšekki ei tulnud. Ka ei saabunud see teisel ega kolmandal päeval. Teise päeva lõpuks olime kulutanud oma viimase raha õhtusöögile ja kolmandal päeval olime vennaga näljased, sest ei saanud endale lubada ei hommiku- ega lõunasööki. Me olime ka tüdinenud ning tüdimusest ja vajadusest mõtlesime välja äriplaani.
Minu neljateistkümneaastane kunstiandega vend valmistas purustatud vetikatest ja tolmust tsemenditaolise pasta, mina aga korjasin ja purustasin värvilisi kivikesi. Koos valmistasime lamedatele kividele sinise mere, kiviste randade ja meres asuvate roheliste saarte kujutisi. Oma töö tulemustega rahul olles läksime üle loomade ja mereelukate kujutistele. Pean tunnistama, et venna kunstitalent ületas kaugelt minu oma. (Aastaid hiljem lõpetas ta Harvardi disainikooli.)
Selleks ajaks kui lõunajärgsed turistide hulgad mööduma hakkasid, oli meil juba kenake kollektsioon valmis. Siis küsis keegi, kui palju üks kivi maksab. Nii sündis väike äri, mis oli piisavalt edukas selleks, et meid kolme kohalikus restoranis järgmise kahe päeva jooksul kuni tšeki saabumiseni ära toita.
Seeme oli külvatud: kui vajad sissetulekut, ole enda vastu aus ja järgi oma sisetunnet.
Ka teine seeme oli idanema pandud. Meie kodukoht Rivieras oli pungil täis pensionile jäänud juhtivtöötajaid. Olles mõnega neist tuttavaks saanud, märkasin, et nad elavad hästi, et mitte öelda ekstravagantselt. Ma ei kuulnud neid inimesi kunagi rahast rääkimas. Ma ei märganud ega tundnud ka kunagi erilist majanduslikku lõhet nende ja meie vahel. Olin uhke selle üle, et hoolimata sellest, et mul raha ei olnud, oli mul pakkuda teisi häid omadusi, sealhulgas võimet ja tahtmist tublisti tööd teha. Arendasin ja süvendasin neid ja teisi omadusi endas.
Mulle tundus, et rahast rääkimine ei olnud eriti stiilne. Seega ei teinud ma seda kunagi. Siiski igatsesin jätkuvalt suurte teadmistega finantsmentori järele, kes mingil moel avastaks minu
