raha tarvis.”
„Sa ei jõua niikuinii edasi, olenemata sellest, kui hoolega sa püüad.”
„Me võime sama hästi ka elu nautida ja kulutada oma vähese raha praegu.”
„Kui oled hea inimene, on sul kõik olemas.”
„Rikkad rikastuvad aina enam.”
Mäletan et mõtlesin: „Kuidas küll saada sellele „rikkad rikastuvad aina enam” rajale?”
Et mind sellest unistusest üles raputada ja sundida mind oma finantselu kontrolli alla võtma, oli tarvis maavärinat.
Võhiklikkus ei ole kunagi õnnistuseks
1994. aastaks elasime mehe ja tütardega Californias. Kaks nädalat enne Northridge’i maavärinat külastas meie maja kindlustusagent, et võtta meie allkirjad kodukindlustuse uuendamise lepingule ning ümber veenda minu meest tema varasema otsuse suhtes keelduda 400-dollarilise aastamaksuga maavärinavastasest kindlustuspoliisist. Et abikaasat peeti kinni, helistas ta ja palus minul paberitele alla kirjutada.
Kui agent saabus, istusime koos temaga ning ma kuulsin teda küll rääkimas, kuid kartsin sedavõrd näida rumalana, et ainult noogutasin pead ja naeratasin ega saanud millestki aru. Ma ei küsinud ühtegi küsimust. Ma lihtsalt kirjutasin dokumendile alla.
Pärast seda kohutavat maavärinat tegime kõigepealt kindlaks, et kõik pereliikmed ja naabrid on terved, ning hoolitsesime paari mõne väiksema vigastuse saanud naabri eest. Mäletan rahutust, mis minus tekkis, vaadates oma abikaasa kahvatut nägu, kui paljud sellel unustamatul õhtul umbtänavasse kogunenud naabrid tänasid õnne, et neil oli kopsakas kindlustuskate maavärina puhuks.
Sain järgmisel hommikul ühenduse oma kindlustusagendiga ning palusin tal saata mulle koopia meie loobumiskirjast. Kui leht faksiga meieni jõudis, olin šokeeritud, nähes oma allkirja selle lepingupunkti all, mis tühistas maavärinat puudutava poliisi.
Maavärinast põhjustatud kahju hinnati meil 47 000 dollarile. Sääste oli meil umbes 45 000 dollari jagu. See dokument oli viimane, millele ma alla kirjutasin selle sisuga põhjalikult tutvumata.
Minu jaoks oli tarvis maavärinat ja umbes 50 000 dollari eest remondiarveid mõistmaks, et minu võhiklikkus rahaasjades võib lõppeda terava finantskriisiga. Ma sain ka aru, kui palju finantsalast tarkust leidub sõnades „kaks pead on ikka kaks pead”. Umbes aasta hurjutasin ennast oma idiootliku käitumise pärast, kuid lõpuks tunnistasin, et on aeg edasi liikuda. Soovides kanda vastutust, olin oma maja ümberehitusel töödejuhatajaks. See oli minu elus pöördeline periood, ma hakkasin liigutama oma kasutamata lihaseid. Ma küsitlesin töövõtjaid, kuulasin ja esitasin küsimusi. Ma tegin vajaduse korral kõva häält ja ütlesin „ei”, kui tarvis. Ma lugesin lepinguid nii kaua, kuni neist aru sain.
Ma tundsin, et võin üle saada „ajutardumuse” seisundist, mis mind sageli ärisituatsioonides valdas, julgedes välja näha rumal ja küsides iga vähimatki asja, vahel mitu korda, kuni kõik oli mulle üksikasjadeni selge. Vaatasin oma agenti või lepinguosalist kui oma palgatöötajat, kes mind minu makstava tasu eest õpetab ja teavitab kõigest, mida teada tahan. Ma sain kogu oma läbikukkumise ja ebakompetentsuse hirmu läbi põletada ning jätkata käsiloleva äriga.
See periood osutus ettevalmistuskursuseks Rikka isa, vaese isa leidmisel.
Rahaline sõltumatus 101
Selleks ajaks, kui lugesin raamatut „Rikas isa, vaene isa”, olin valmis vastutama meie finantstuleviku ülesehitamise eest. Meie abielu algaastail olin õnnelik, et sain kogu vastutuse rahaasjade eest veeretada oma abikaasale, uskudes, et ta suudab üksi kogu koormat kanda. Tema teeb linnukese oma 401 (k) pensioniplaani erinevate investeerimisvalikute ette kastikestesse ja mina säran turvatundest ja uhkusest oma mehe üle, olles täielikus teadmatuses kogu asja olemusest. Ma eelistasin mitte teada. Ma panustasin sellele, et minu eest hoolitsetakse, ja tundsin end hästi tehingu kulutaja-poolel. Ma ei ole mingil juhul laisk inimene. Mitmed minu sõbrad peavad mind töönarkomaaniks. Ajas tagasi vaadates olin aga vaimselt laisk finantsalal. Ja ma kartsin sekeldusi põhjustada.
Et minu abikaasa töö muutus aina keerukamaks ja nõudlikumaks, suurenes ärireiside osakaal ja vähenes vaba aeg, osutus aina raskemaks leida vajalikku aega meie üha suurenevate finantsvajaduste rahuldamiseks. Stressil on imelik komme tuua esile sobimatuid käitumisviise ja ebaloogilist mõtlemist. Ülekulutamine oli lühemas perspektiivis lihtsam kui teadmiste omandamine ja distsipliini kehtestamine, et saavutada niisugune bilanss, kus igakuine rahavoog on positiivne.
Kuigi mul puudusid täielikult igasugused finantsalased oskused, mõistsin, et midagi peab tegema. Ma asetasin oma niigi ülekoormatud mehe jalge ette aina uusi koormaid. Kas rahaasjad ei olnud mitte tema kohustus? Kui tehti vigu, kas polnud see siis tema süü? Kui kulutasin liiga palju, kas ei pidanud siis tema mulle selgitama, kuidas mitte üleliia kulutada?
Kui selline mõtteviis oli põhjalikult läbi kukkunud, sain aru, et olin olnud rahaasjade juhtimises ohtlikult lähedal saamaks täielikuks vereimejaks. Keegi, kellel oli aega ja kirge – see tähendab mina –, pidi võtma üle meie rahaasjade juhtimise.
Olime näiteks andnud vastutusrikka otsustusõiguse aktsiate osas meie finantsplaneerijale. Ta ostus komisjonitasust elavaks vahendajaks, kes pakkus neid samu kümmet rasketööstuse väärtpaberit kõigile oma klientidele. Vaatamata sellele, et küsisin vestluse käigus temalt mitmeid õigeid küsimusi, ei saanud ma tema vastustest õigesti aru ega süvenenud nendesse, sest, kordan seda veel kord, ei soovinud välja paista taipamatu või ebakindlana, eriti seetõttu, et kohal oli minu abikaasa, kes küll vastumeelselt, kuid kuulekalt andis järele minu soovile seda finantsplaneerijat palgata. Ma teatasin aga vahendajale, et jälgin tema valikuid ning hakkan oma finantsalaste teadmiste kasvades rohkem otsustamisest osa võtma.
Kui hakkasin iga päev jälgima mõningaid kontrollaktsiaid, lugedes nende kohta reklaamlehest ning otsides neid ka ärilehtedest ja ajakirjadest, muutusin ärevaks. Üks aktsia oli Lucenti oma. Teine Norteli oma. Veel üks JDS Uniphase’i aktsia. Ja siis veel Corningi oma. Isegi minu kogenematu silma jaoks tundus kiiresti langeva väärtusega aktsiate hoidmine silmanähtava majandusliku languse taustal selgelt hoolimatu. Hakkasin oma vahendajale ja tema partneritele palju küsimusi esitama.
Hakkasin lõhkuma ka tabu „ärge rääkige rahast”, jagades oma mõtteid ja ideid paari väga eduka äritegelasega – tehnika, mida kasutan praegu sageli. Ma ütlen neile: „Need on minu mõtted ja uuringu tulemused. Kuidas teie seda näete?”
Kui vahendaja hakkas aina harvemini mulle tagasi helistama, otsustasin tegutseda. Tänu Rikkalt Isalt saadud haridusele mõistsin, et iseseisev mõtlemine on rohkem kui hea. See on hädavajalik. Otsisin korralike soovitustega finantsplaneerijaid, küsitlesin neid ja kontrollisin oma valikuid valitsuse veebilehekülgedel. Enne uue finantsnõustajaga kohtumist otsustasin, missugune peab finantsseis olema. Tegin seda kahel põhjusel. Esiteks, tahtsin näidata, et olen iseseisvalt mõtlev inimene, kes on suuteline vastu võtma mõistlikke otsuseid. Teiseks, kartsin, et ta püüab meid veenda neist otsustest loobuma!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию
