Isa kontoris töötades lugesin raamatuid ja mängisin kolleegidega mängu RAHAVOOG 101. Mulle hakkas lõpuks tunduma, et rahaliselt nii konservatiivne olemine ei ole ohutuim tee rahalisele vabadusele. Mõnda aega olin kindlalt seisukohal, et George ja mina võime muutuda „mingil muul ajal”.
Kaks aastat tagasi, kohe pärast kinnisvaraseminarist osavõtmist, ostsime rendimaja. Läksime aga kindlat teed ja kasutasime sissemakseks sularaha teiste inimeste (st panga) raha asemel. Pärast selle kulutuse tegemist jäi meie igakuuline rahavoog 80 ja 100 dollari vahele. See oli samm edasi, kuid kindlasti ei andnud see meile võimalust pensionile jääda.
Pärast järgmisest, kodulaenu käsitlevast seminarist osavõtmist saime aru, et meie kodul on suur investeerimise potentsiaal. Kutsunud kinnisvaraagendi meie maja üle vaatama, et määrata selle väärtust, selgus, et agent oli Robert Kiyosaki jünger. Rääkisime temaga kinnisvaraga seotud võimalustest ja moodustasime lõpuks piiratud vastutusega aktsiaseltsi, kuhu kuulus peale agendi veel kaheksa inimest. Selle mõte oli paika panna iga isiku poolt suurema kinnisvaraobjekti (hinnavahemikus 1 kuni 1,5 miljonit) ostmiseks (mida me keegi ei oleks saanud endale üksi lubada) makstud 25 000-dollarilise osamaksuga kaasnevad suhted.
Kuue kuu jooksul leitud kinnisvaraobjektid olid viletsas seisus. Me kontrollisime neist igaüht, kuid need ei meeldinud meile järgmistel põhjustel:
a) meile ei meeldinud mõte saada majaomanikeks äärelinnas;
b) rahavoo rentaablus oli liiga väike. Meil ei olnud aega oodata, et rahavoog kasvaks. Me arvestasime, et meieealistele inimestele oleks viis kuni kümme aastat pikim aeg, et investeeringult saada elamiseks vajalikku passiivset rahavoogu. Oli tarvis arvestada veel ühe tingimusega: me pidime jääma vahemikku 25 000 kuni 75 000 dollarini. Saime aru, et meie lapsed saaksid sellest tulevikus kasu. Meie eesmärk aga oli saada kasu juba oma pensionipõlveks.
(Investeeringugrupp on nüüd laiali läinud. Hoiame aga kontakti, sest oleme alati avatud „elu ainsale ja parimale pakkumisele”. Kohtasime tänu grupile oma raamatupidajat ja oleme saanud endale väärtusliku nõuandja.)
Meie eesmärgiks oli siiski investeerida viivitamatu kasu saamiseks 50 000 dollarit. Mulle meenus, et üks RAHAVOO mängukaartidest nimetas selvepesulaid. Teadsime kindlalt, et kumbki meist ei soovinud täispika päevaga äri nimel oma positsioonist loobuda, ning saime aru, et selvepesulad annavad meile soovitud vabaduse.
Algul otsisime Internetist pakutavaid frantsiise ja seejärel sõitsime ringi, et kohalike oludega tutvuda. Helistasime ühingu Coin Laundry Association kaudu leitud kolmele suuremale vahendajale ning selgitasime neile, mida otsime. Protsess kestis kaheksa kuud, kuid õppisime selle ajaga palju. Lõpuks läks meil õnneks leida üks päris heas seisus pesula, mille omanikel oli käsil abielulahutus.
Säästusid puudutamata saime oma kodu kapitalina kasutades selle äri ära osta, ilma et see oleks mingil määral muutnud meie elustiili. Kaitseks vastutuse eest asutasime eraldi ettevõtte. Olime õppinud hoolikalt jälgima igapäevaseid kulutusi, nagu vee, elektri ja gaasi kulu, sest need moodustavad suurima osa kuludest.
Saime üle võtta eelmise omaniku VEL- (Väikeettevõtete Liidu) laenu, mis oli küll suure sissemaksega, kuid viieaastase makseperioodiga. Niisuguse graafikuga oleksime viie aasta pärast täielikult seadmete omanikud: see oli meie jaoks oluline, sest kavatsesime siis lõplikult pensionile minna. Et meie ostuhind koosnes ainult seadmete hinnast, saime maha arvata nii seadmete kui ka muude ärikulude maksuvähenduse, mis võimaldas meil saada igakuulist rahavoogu peaaegu maksuvabalt.
Me teeme oma investeeringu järgmise viie aastaga täielikult tasa. 95 000-dollarilise tulu ja 56 000-dollariliste kulude puhul on aastane sissetulek 39 000 dollarit. Kui meie seadmete ostuks võetud laen saab täielikult makstud, tõuseb see veelgi. Selleks ajaks jõuab meie tulu 60 000 dollarini aastas.
Meie äri on nii tasuv, et oleme pakkunud kapitali suurendamiseks hüpoteegivahendajale krediidivõimalust ning saame selle abil osta veel kaks selvepesulat, mille seadsime eesmärgiks kahe aasta pärast. Tänasest arvestades viie aasta pärast saame säilitada oma elustiili ja käime tööl ainult siis, kui tahame.
Praegu soovib George vähendada oma reisimist. Kakskümmend viis aastat järjest on ta igal esmaspäeval lahkunud ja igal reedel saabunud. Et ta veel pensionile jääda ei soovi, tahab ta rohkem tegelda oma tööga, mille on endale valinud. Oleme ikka oma armastatud kodus, kuid tegime seal mõned muudatused. Näiteks vahetasime oma kalli auto väiksema maastikuauto vastu, mida kasutatakse selvepesula varustamiseks, ning võitsime sellega 300 dollarit kuus.
Meie lapsed reageerivad
Meie kahekümne seitsme aastane poeg hakkas meie tegevuse vastu huvi tundma. Viisime talle ülikooli ajal, kui ta hakkas juba kinnisvaraagendiga rääkima rendikinnisvara ostmisest, ühiselamusse mängu RAHAVOOG 101.
Meie kahekümne kolme aastane tütar, vaadanud, mida me teeme, küsis mängimiseks vennalt RAHAVOO mängu. Nad räägivad vennaga koos kinnisvarasse investeerimisest.
Minu ja George’i olukord on erinev. Meie taustaga ja vanuses on raske sammu pidada, sest see nõuab pika aja jooksul välja kujunenud harjumuste ja vaadete muutmist. Me olime muutuste suhtes skeptilised. Meie seisukohaks oli: „Näidake meile, et see on võimalik.” Tundus, et sotsiaalhoolekanne ootab meid, kuid vaadates oma vanemaid elamise nimel rabelemas, avas see meie silmad. Oma vanematega võrreldes saame muidugi suurepäraselt hakkama. Arvasime, et tegime õigesti raha säästes. Õnnetuseks kaotasime aktsiaturul viimase kahe aasta jooksul kuuekohalise summa. See oli higi ja vaevaga raskelt teenitud raha.
Tõtt öelda värises mu käsi selvepesula ostutšekile allkirja kirjutades. Kuid pärast esimese kirjutamist on iga järgmine lihtsam. Teadmine, et me ei sõltu ei oma lastest ega sotsiaalhoolekandest, annab meile suurepärase kindlustunde. Mõne aasta pärast, kui George saab kuuekümneseks, on meil kõik korraldatud. On tõesti hea tunne ise oma saatust juhtida. Olen terve elu töötanud teiste inimeste heaks ja aidanud neil raha teha, kuid see raha on minu oma. Olin just kohaliku väikse liiga (ingl.k. Little League – Tõlk.) meeskonna (üks George’i ja minu kirgedest) sponsor. Nii hea tunne on midagi ühiskonnale tagasi anda. Mulle meeldib näha meie selvepesula nime laste särkidel ja mänguväljakul lehvival lipul.
Kui olete viiekümnendates aastates ja arvate, et ei suuda muuta oma suhtumist rahasse ja võimalustesse, uskuge mind – te suudate. Kui olin Rikka Isa jutust mõistnud, et võime tõepoolest osta endale äri, mis annab meie ülalpidamiseks igakuise rahavoo, olin valmis astuma sellele lavale ja kinnitama Madison Square Gardenis rahvahulgale, et seda suudavad ka nemad, kui mina seda suutsin.
II osa
Kus te olete olnud, kuhu võite jõuda
Minu rikas isa näitas mulle, et on võimalik muuta suhtumist rahasse.
Tean, et raha on väga tundlik jututeema. Rahaga toimetulek tekitab inimestes erutust, hirmu või palju teisi emotsioone. Seega ei pane mind imestama, kui inimesed räägivad mulle sellest, kuidas Rikka Isa kogemused mõjutasid nende emotsioone. Kuidas rahaasjad mõjutasid nende perekonna tundeid, olenemata sellest, kas nendega tegeldi või neid välditi. Hirm rahaga valesti ümberkäimise pärast, probleemid raha liigse omamise ja teistest võõrdumise või ebakompetentsena tundumise pärast.
Neist rahaga seotud vastuolulistest tunnetest ülesaamine on sageli raske. Rikka Isa teadmisi kasutades muutsid need inimesed oma tundeid raha suhtes ja seega ka iseennast, sest õppisid oma rahaasju juhtima. Selle asemel, et lasta rahal ennast juhtida, võtsid nad oma raha enda hoolde. Olenemata oma taustast, suutsid nad saavutada rahalise vabaduse.
Saage tuttavaks David
