mind töölt. Minu enneaegne tütar sündis päev enne tänupühi. Üsna pea oli meil üle 50 000 dollari võlgu nii ravikulude kui ka endiste maksmata arvete eest. Kuna meil teist valikut ei olnud, müüsime mootorsaanid ja autod. Siis kuulutasime välja pankroti. Olin sel ajal kahekümne nelja aastane.
Hellitasin siiski lootust ühel päeval ise enda peremeheks saada. Läksin kaubanduskooli ja õppisin kosmeetikuks. Samal ajal olin naistepesu müügiesindaja. Ka David töötas. Meil sündis teine laps. Kõrvalt vaadates tundus, et tegelesime oma kohustustega ning hoolitsesime oma laste eest. Sisemiselt ei tundnud ma end aga täisväärtusliku inimesena. Mustematel, paanikast täidetud hetkedel mõtlesin endamisi: „Kuidas ma küll kunagi suudan veel millelegi vastu astuda?” Meie krediidialase usalduse kaotanud minevik jälitas meid veel kümme pikka aastat.
Kuid me pidasime siiski vastu. 1993. aastal ühinesin mitmetasandilise turundusäriga ja 1996. aastal alustasime oma müügiarendamise äriga. Kogu meie tegutsemisviis selles äris ning kõik selle tulemused pöörati pea peale 2001. aastal, kui müügiarendusega tegelev mentor tutvustas mulle Rikka Isa raamatuid.
Punane tint muutub mustaks
Töötasin baaripidajana ühes suvitushotellis Arizonas Põhja-Scottsdales, kui hakkasin lugema raamatut „Rikas isa, vaene isa”. Tavatsesin raamatu baari kaasa võtta ja seda jookide valamise vaheaegadel lugeda. Seal oli kirjas kõik, mida tahtsin saavutada, aga ei teadnud, kuidas: alates äri omamisest rikastumise ja isikliku vabaduse saavutamiseni. Eriharidus, mida vajasin oma eesmärgini jõudmiseks, oli minu kätes.
Et olen Phoenixi Konventsiooni ja Külastajate Büroo liige, oli mul võimalus võtta osa Roberti ja Kimi seminaridest. Nad olid kenad ja kirjutasid minu jaoks oma nimed Rikka Isa raamatusse Retire Young, Retire Rich („Jää pensionile noore ja rikkana”) ning kutsusid mind siis oma kontorisse RAHAVOOG 101 mängima. Üllatunult ja tänulikuna võtsin nende lahke pakkumise vastu.
Omades seda uut informatsiooni, hakkasin oma elu nägema teisiti. Enne oli mul küllaltki keeruline end rasketel aegadel tegutsema ergutada. Rohkem kui ühel korral olen lihtsalt istunud, sest ei suutnud end kokku võtta, et midagi teha.
Nüüd sain aru, et inspiratsioon on alati minuga, millal iganes ma seda vajama peaksin. Minu edasiliikumisel toetasid mind alati teadmised ja juhised. Seda teades kasvas minu enesekindlus ja ma olin võimeline ületama enda seatud kolmekordse barjääri: arvamuse, et minu piiratud haridus takistab mind, mõtte, et mul ei ole aega muutusteks, ja hirmu selle üle, mida teised minust mõtlevad. Asusin kõiki Roberti nimetatud takistusi võitma: küünilisust, laiskust, halbu kombeid, uhkust ja eriti hirmu.
Olen alati tahtnud teha seda, mida teen, hästi ja mitte jääda rumalasse olukorda. Kartsin telefoni vastu võtta ja kohtumisi kokku leppida, sest mõtlesin: „Kuidas ma seda küll teen?” Läbikukkumise hirm oli kõige hullem. Nüüd hakkasid aga hirmud kaduma. Pankroti vari hajus. Hakkasin ostma passiivset igakuist tulu tootvaid ärisid.
Nii ma seda tegin
Meie 2002. aastal ostetud jäälaastude äri toodab meile iga kuu 1500-dollarilist positiivset rahavoogu. Me müüme külmutatud troopilisi puuvilju ja jäätorbikuid ning kavatseme laiendada äri ka muude suupistete müümisega.
Teist korda Rikka Isa kontoris RAHAVOOG 101 mängides mõtlesin selle äri peale. See sattus ühele minu mängukaardile, mis pidi mind rottide võidujooksust välja aitama. Inspireerituna otsisin juba samal nädalal ajalehtedest ettevõtete müügikuulutusi ja leidsingi ühe. Nägin kohe selle kahekordset väärtust: ma saaksin äriga tegelda ja minu perekonnale see meeldiks.
Ettevõtte finantseerimiseks palusin müüjalt kõigepealt lepingut rahastamiseks omaniku abil, see tähendab, et ta finantseeriks minu tegevust esimese aasta jooksul 20-protsendilise intressimääraga. Ta oli sellega nõus. Kui aga rääkisin sellest ühe oma kinnisvarainvestorist mentoriga, ütles ta, et laenab selle raha mulle oma Roth IRA arvelt. Me olime nõus ja ostsime selle äri viie tuhande dollari eest 20-protsendilise fikseeritud intressiga, igakuise tagasimaksuga 500 dollarit aasta jooksul. Kogumaksumus 12 kuu jooksul kuus tuhat dollarit. Otsustasin tellida ka müügikäru, mille valmistamine võttis aega kolm nädalat ja mille maksumus sisaldus viie tuhande dollarilises müügihinnas.
Esialgu käime Davidiga kõigil üritustel ise. Oleme müünud festivalidel, ametialastel näitustel ja laatadel. Lisaks on meil Avondale’i linnaga leping, et võime igal teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva õhtul kaubelda ühes nende parkidest, mille nimi on Vabaduse park – ja see nimi meeldib mulle.
Eesmärgiks on teha seda ühe aasta jooksul, et saada selgeks kõik selle praeguseks ainult Arizonas litsentseeritud äri head ja halvad küljed (litsentsitasu oli arvestatud müügikäru hinna sisse). Siis palkame inimesed, kes seda äri meie eest ajavad.
Müügi nelja kuu jooksul oleme teeninud üle tuhande dollari kuus. See teeb 500 dollarit passiivset rahavoogu kuus, sest maksame ikka veel võlgu. Varustamise hind on minimaalne. Näiteks maksame iga jäätorbiku eest 0,14 dollarit, kuid müüme neid 3 dollarit tükist. Meid on tellitud juba mitmele üritusele, mis tähendab meie jaoks veelgi enam raha.
Järgmine ettevõtmine oli ravimiautomaatide äri, mille ostis üks sõber 2002. aasta septembris ja mille idee pärines samuti RAHAVOO mängust, mida mängisime. Need väikesed automaadid müüvad puhkeruumides aspiriini ja muid esmaabivahendeid. Mängukaart selle äri nimega pani meis mõlemas midagi helisema. Vaimustudes aparaadi võimalustest, tundsime, et see on vajalik. Äri meeldis meile ka seetõttu, et see oli veidi ebatavaline.
Otsustasime kohtuda müügiesindajaga, et kindlaks teha, missuguseid võimalusi see müügiautomaat pakub. Mitmete firmade poole pöördudes püüdsime soodsa hinnaga masinate leidmisele lisaks saada ka võimalikult palju omanikufinantseerimist.
Lõpuks valisime ühe Internetist leitud firma ning ostsime 2600 dollari eest 20 automaati. Nende masinate tükihind oli 160 dollarit odavam kui müügiesindaja pakutud aparaatidel. Meil vedas ka selles osas, et ühe meie sõbra sugulane, kellele meie idee meeldis ja kes soovis meid aidata, andis meile viis tuhat dollarit. (See oli tõepoolest kingitus – me ei pidanud seda tagasi maksma.) Ülejäänud 2400 dollarit kasutame varude muretsemiseks. Aparaadid paigaldatakse heategevuslikul alusel. Saime kontakti kadunud lapsi otsiva rahvusvahelise organisatsiooniga Child Quest International Services. See organisatsioon otsib kadunud lapsi ja annab meile igakuise annetuse eest nende fotosid automaatidele kleepimiseks. Me teatasime ettevõtetele, kelle tooteid me müüme, et annetame osa tuludest sellele organisatsioonile. Ettevõtted omakorda saavad annetusena maha kanda 0,36 ruutmeetri suuruse ruumi pinna.
Müügiautomaatide saamine ja nende täitmiseks sobivate toodete väljaselekteerimine võttis aega umbes kuuskümmend päeva. Kui olime seda teinud, selgus, et meie tellimus saadeti valesse kohta ja võttis natuke aega, et kõigisse automaatidesse kaupa saada. Nüüd kõik siiski toimib ja automaadid on paigas. Uurimuse tulemusel avastasime, et iga automaat toob kuus sisse umbes 75 dollarit, ja see on miinimum. Täidame sõbraga automaate iga kahe nädala järel. Praegu on aparaadid paigutatud kindlasse piirkonda, kuid kes teab? Me võime oma tegevust laiendada. Ja kui see juhtub, saame palgata inimesed, kes neid meie asemel täidavad.
Enne ettevõtete ostmist muutsime oma kodu investeeringuks. 2001. aastal rentisime oma 1998. aastal 89 000 dollari eest ostetud maja. See umbes 110-ruutmeetrine kolme magamistoa ja kahe vannitoaga ühepereelamu toob meile passiivset tulu alljärgnevalt:
Sarnaseid maju müüakse selles piirkonnas hinnaga vahemikus 110 000 kuni 119 000 dollarit.
Me ei kasuta raha selleks, et osta välja maja, milles elame. Me otsustasime oma maja rentida,
