Miks me tahame, et te oleksite rikkad. Donald Trump

      Meie dollari kullaga tagamise asemel võib USA lihtsalt raha juurde trükkida (nagu meie üksikisikutena krediitkaarte kasutame või tšekke kirjutame, kuigi pangas raha ei ole – vahe on selles, et meid teiega võidakse katteta tšekkide kirjutamise eest vahistada ja vangi panna).

      Ehkki soovitud hulgal „võltsraha” trükkimine oli 1971. aastal mõeldud ajutiselt probleemi lahendama, ei lahendanud see ületarbimise probleemi. Seetõttu tekitas 1971. aasta muutus veelgi rohkem probleeme. Väga suuri probleeme, mille eest me hakkame praegu maksma.

      1996. ja 2006. aasta vahel, kõigest kümne aastaga, on USA dollar kaotanud poole oma väärtusest. 1996. aastal oli kulla müügihind umbes 250 dollarit unts. 2006. aastaks, vaid kümme aastat hiljem, müüdi kulda 600 dollari eest untsist. Näiteks, kui teil oli 1996. aastal tuhat dollarit pangas, siis oleks see tänapäeval kullas väärt vähem kui 500 dollarit. Vastupidi, kui te oleksite ostnud 1000 dollari eest neli untsi kulda, siis oleks see kuld tänapäeval väärt 2400 dollarit.

      See 1971. aasta muutus raha reeglites tähendas, et säästjatest said kaotajad. Inimesed, kes uskusid, et nende raha on pangas turvalises kohas, kaotasid, sest neil polnud tegelikult pangas raha, neil oli valuuta, meie valitsuse võlatäht. Inimesed, kes elavad kindlast sissetulekust, avastavad, et elu on kallim – nende dollarist enam nii paljuks ei jätku. Valitsus räägib neile inimestele, et probleem on inflatsioonis, jätab aga rääkimata, et tegelik probleem on hoopis devalvatsioon. Meie dollari väärtus langeb lihtsalt sellepärast, et meie valitsus trükib oma probleemide lahendamiseks raha juurde. 2020. aastaks võib leivapäts maksta 12 dollarit, aga pensionitšekid neile, kes pensioni saavad, jäävad samaks. See probleem viib järgmise probleemini.

      4. Rahatu beebibuumi põlvkond: Me oleme rõhutanud fakti, et järgmise paari aasta jooksul hakkavad esimesed 75-miljonisest beebibuumi põlvkonnast pensionile jääma. Paljudel pole selleks aga piisavalt raha. See säästude puudumine on osaliselt põhjustatud nn Greshami seadusest, mis ütleb, et kui süsteemi satub kehva raha, siis hea raha kaob ringlusest. Seda on juhtunud kogu ajaloo vältel, juba Rooma impeeriumi ajal. 1964. aastal võttis USA ringlusest ehtsad hõbemündid ja asendas need vähem väärtuslikust metallist müntidega. Kohemaid kadusid ehtsast hõbedast mündid turult.

      Ma arvan, et inimesed ei säästa, sest nad kas teavad või tunnetavad alateadlikult, et raha, mille nad saavad, pole tõeline, seega kulutavad nad selle nii kiiresti ära, kui suudavad. Me oleme tänapäeval võlgnike riik lihtsalt sellepärast, et paljud inimesed teavad – nende raha väärtus kahaneb järjest, nii et miks seda siis säästa, kui säästjad on kaotajad. Enamikul keskklassi ameeriklastest on rohkem raha kodukapitalilaenu kontodel ja pensionikontodel kui pangas hoiustatud dollareid. Ameeriklastel on üks madalamaid säästuprotsente maailmas. Nad elavad kauem, vähema raha ja väiksemate võimalustega. See probleem viib järgmise probleemini.

      5. Toetustele lootmine. Kuna miljonitel inimestel puuduvad rahalised ressursid, ootavad nad nüüd, et valitsus nende finantsprobleemid lahendaks või nende eest hoolitseks. Kui valitsus nende eest hoolt ei kanna, siis kes seda üldse teeb? Kui hinnad tõusevad, siis kes jaksab nende eest hoolitseda?

      Seda probleemi ei saa palju kauem edasi lükata. Kui sotsiaalkindlustus on 10 triljoniga miinuses ja haigekassa 62 triljoniga, siis tundub, et ainuke viis seda probleemi lahendada on teha edasi seda, mida me alati teinud oleme – kulutada rohkem, kui teenime, laenata rohkem, kui endale lubada võime, ja trükkida raha juurde. See on surmasõlm, mille on põhjustanud võimetus probleemi lahendada – rahandusalase hariduse puudumisest tekkinud probleemi. See probleem viib järgmise probleemini.

      6. Kõrgemad naftahinnad. Nafta hinnatõusu ei põhjusta rahandusalase hariduse puudumine, vaid ahne omakasupüüdlikkus ja rahanduslik lühinägelikkus. Ehkki meil on olemas tehnoloogia ja alternatiivsed energiaallikad, pole me neid kasutusele võtnud. Riik ja maailm kannatavad sellise ahnuse ja ettenägelikkuse puudumise tõttu.

      Nafta kõrged hinnad loovad eelmiste probleemidega doominoefekti. USA sai meie probleemide lahendamiseks nii palju laenata, kui soovis, kuna meie majandus kasvas. Seni, kuni me kasvasime, laenasid teised riigid ja laenuasutused meile hea meelega raha nii palju, kui me tahtsime. Probleem kõrgemate energiahindadega on see, et kõrgemad hinnad põhjustavad majanduse kokkutõmbumise, mitte laienemise. Kui majandus hakkab kokku tõmbuma, siis võivad inimesed, kellelt me oleme laenu võtnud, kõhelda meile veel rohkem võlgu andmast. Kui see juhtub, siis ei saa majandusprobleemi enam lahendada suuremate lubaduste ja rohkemate võlgadega. Kaardimajake võib kokku variseda.

      7. Maksusoodustused rikastele. Enamik meist teab kuldreeglit. Ei, mitte seda, mis ütleb: „Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks.” Kuldreegel, millest mina räägin, on see: „Kelle käes on kuld, see teeb reeglid.” On tragöödia, et Ameerikas on vaesed ja keskklass kaotanud esindatuse valitsuses. Tänapäeval teevad rikkad reegleid, mistõttu rikkad saavadki järjest rikkamaks.

      2006. aasta 11. mail oli ABC News uudistesaates lugu viimse aja maksukärbetest. Tsitaat loost:

      „Maksupoliitika keskus, üks Washingtoni ajutrust, avastas, et ülemised 0,1 protsenti maksumaksjaid – inimesed, kes teenivad üle 1,8 miljoni dollari – saavad sellest tagasi 82 000 dollarit. Keskmise sissetulekuga ameeriklased, kes teenivad 27 000–47 000 dollarit, saavad tagasi 20.”