meeldib osta kõige paremat. Aga mulle ei meeldi raha raisata. Nii paljud inimesed on rahalistes raskustes, sest nad ostavad odavalt ja mõtlevad odavalt. Te võite koonerdades rikkaks saada, aga kes tahab olla kitsi rikas inimene?
Isegi siis, kui mul olid rahalised raskused, polnud ma kunagi kitsi. Kui mu firma oli raskustes, maksin ikkagi oma töötajatele hästi. Ja sellepärast ostan parima tooli parima hinnaga. Mulle ei meeldi, kui mind kooritakse, eriti kui võin vähema rahaga parimat saada. Ma ootan, et minu personal sama teeks.
Me kõik peame meeles pidama, et väike pingutus on parim asendus vabandustele. Kui me kõik pingutame, et mõista, mis meie ümber toimub, et teha see kvantitatiivne hüpe oma kõrgema, olemasolevaga mitte piirduva vaimu kasutamisele, siis võib selle tulemuseks olla mõtteselgus. Probleemi lahendamine on haridus selle kõige paremal kujul. Nii nagu mõistmine võib asendada vihkamise, võib haridus asendada hirmu.
Võhiklikkus võib lihtsam olla, aga see on sageli hirmu tulemus. Nagu Robert Frost ütles: „Ma ei karda midagi nii väga kui hirmunud inimesi.” Vähendage oma hirmu ja õhutage oma julgust tagant.
Mulle meeldivad Roberti joonised ning kui vaatan tema rikkuse ja energia nooli, siis mõtlen sellele, kuidas meie individuaalne energia võib rikkusi luua. Kui teil on püsivust hooga edasi liikuda, on see iseenesest suur energia. Ja kui keskendute õigele asjale, saadab teid tõenäoliselt edu. Mulle on alati meeldinud Alexander Graham Belli ütlus: „Keskendage kõik oma mõtted käsil olevale tööle. Päikesekiired ei põleta enne, kui need fookusessekoondada.” Kui suudate oma energiat kontrollida, siis on teil hea võimalus oma rikkust luua ja kontrollida. Teie nooled osutavad siis õigesse suunda.
Ma olen õppinud, et kõige olulisem võib vahel olla silmale märkamatu. Siinkohal tuleb mängu läbinägelikkus. Juhid on need inimesed, kes on asendanud hirmu läbinägelikkusega, mis tähendab, et nad suudavad vältimatut ette näha. Nende hariduse tulemuseks on mõistmine, mis võib tõhusalt hirmu asendada ja mis suurendab oluliselt nende eduvõimalusi.
Probleemilahendamine muutub palju lihtsamaks, kui mõtlete probleemidele kui väljakutsetele. Te võite nendesse pigem nii suhtuda, sest probleemid on elu osa. Positiivne suhtumine probleemidesse annab teile vältimatult rohkem energiat. Ma ütlen „vältimatult” kindlustundega, sest ma tean, et see on fakt, ja ma tean seda kogemustest. Enesekindlus on suur samm julguse poole ja hirm haihtub, kui end sellega vastamisi seada.
Ma olen õppinud, et kõige olulisem võib vahel silmale märkamatu olla. Siinkohal tuleb mängu läbinägelikkus.
Robert on öelnud, et probleem võib luua võimaluse. Hästi öeldud, ja mina olen nõus. Kui te hakkate nägema oma probleeme selles valguses, siis olete teel nende lahendamise poole. Mul on olnud suuri probleeme, miljardite dollariteni küündivaid võlgasid, aga ma ei läinud kunagi pankrotti ja olen praegu edukam kui kunagi varem, nii et räägin kogemusest.
Trump Tower on olnud vaatamisväärsusena kaardil nii kaua, et inimesed kipuvad unustama – see ei ilmunud lihtsalt ühel päeval Manhattani siluetile. Mul oli palju takistusi, mida kaaluda ja millest tuli üle saada, kui otsustasin, et tahan ehitada oma uue hoone Tiffany kaubamaja juurde. Ma pidin mitmeid probleeme lahendama. Kõigepealt tahtsin ära osta Bonwit Telleri poe ja hooned, aga nemad arvasid, et olen segane. Ma ei andnud alla, aga kulus kolm aastat, enne kui ma nendega kusagile jõudsin. Siis tahtsin osta õhuruumi kasutamise õigused Tiffany hoone kohal. Nende õiguste omandamine andnuks mulle võimaluse palju suurema hoone ehitada. Kui ma need õigused kätte sain, oli mul ikka vaja üht tillukest maalapikest, mis oli kriitilise tähtsusega, kuna tsoneerimisseadused nõudsid, et iga maja taga peab olema vähemalt kolmkümmend jalga vaba ruumi. Selleks kulus veel uurimist ja läbirääkimist. Lisaks vaatasime minu arhitekti Der Scuttiga läbi vähemalt neli tosinat kavandit, leides igaühe parimad elemendid ja kaasates need lõplikku projekti. Siis tuli lasta lõpp-projekt linnavalitsuses kinnitada ja saada load tsoneeringu reeglite väänamiseks.
See on vaid osa Trump Toweri loost. Ükski neist sammudest polnud kerge, aga ma nägin igaühes neist väljakutset ja nautisin detailide väljatöötamist. Kui ma poleks sellesse nii suhtunud, oleks olnud väga lihtne julgust kaotada. Aga selle asemel on mul kaunis, maailmakuulsaks saanud kõrghoone. Kas asi oli seda väärt? Jah! Ja see on suurepärane näide probleemilahendamisest.
Ma kavatsesin hoone algul asukoha järgi Tiffany Toweriks nimetada. Sõber küsis minult, miks ma peaksin kasutama teist kuulsat nime kirjeldamaks hoonet, mille mina olen kavandanud ja ehitanud, ning tema küsimus tabas märki. Sellest sai Trump Tower.
Meie Robertiga mõistame, et probleemid võivad olla keerukad ja vahel näiliselt lõputud, aga me tahame julgustada teid nägema nendes väljakutseid, mis annavad teile võimaluse suurteks saavutusteks. Pidage meeles, mitte miski ei ole kerge. Aga kes tahab mittemiskit? Teie rahanduslik IQ on kõrgem!
5. PEATÜKK
MIKS ME TAHAME, ET OLEKSITE RIKAS
Roberti vaatenurk
Kui tollane General Motorsi president 1953. aastal kaitseministriks määrati, küsiti tema käest, kas ta suudaks teha otsuseid, millel on General Motorsile negatiivne mõju. Ta vastas, et suudaks küll, aga ta ei kujuta ette olukorda, kus see võiks juhtuda, sest „olen aastaid arvanud, et see, mis on riigile hea, on hea ka General Motorsile ja vastupidi”. Tolleaegset General Motorsi presidenti on sageli tsiteeritud nii, nagu ta oleks öelnud: „Mis on hea General Motorsile, on hea Ameerikale,” ehkki tema sõnum oli kindlasti mitmetahulisem. Tema pidas silmas seda, et kaks hiidu – GM ja USA – olid omavahel tihedalt seotud. See peab paika ka tänapäeval, ehkki mitte samamoodi nagu toona.
GM on raskustes ja nii ka USA. General Motorsi probleemid tulenevad tõsiasjast, et selle autod ei ole nii head kui vaja ja firmal on aastaid olnud juhtimisprobleeme. Nagu USA, on see elanud möödunud aegade edu arvel, lükates probleeme lahendamise asemel edasi.
Näide sellest, kui halvasti General Motorsit juhiti, on pärit raamatust „Buffettoloogia” („Buffettology”). Mary Buffetti sõnul …
„… võib sama nähtust täheldada General Motorsi finantsdokumentides, mis näitavad, et 1985. algusest 1994. aasta lõpuni teenis see kokku umbes 17 dollarit ja 92 senti aktsia kohta ning maksis välja dividende ligikaudu 20 dollarit 62 senti aktsia kohta. Samal ajavahemikul tegi firma aktsia kohta ligikaudu 102 dollari ja 34 sendi eest kapitalimahutusi põhivarasse. Teil peaks tekkima küsimus: kui General Motorsi selle perioodi tulu aktsia kohta oli 17 dollarit ja 92 senti ning ettevõte maksis dividende 20 dollarit ja 62 senti, siis kust tuli lisa 2 dollarit ja 68 senti, mida firma dividendideks maksis, ja 102 dollarit 34 senti, mis seadmetesse ja hoonetesse paigutati?”
See väike näide ei võta arvesse General Motorsi turuosa kaotust, töötajate arvu, kes ei tee tööd, aga kellele siiski makstakse, alafinantseeritud pensioniplaani ja ravikindlustusega seotud finantskohustusi. Teisisõnu, nagu USA, on ka maailma suurim autotootja pankroti äärel. Muidugi, mis on hea General Motorsile, on ka hea Ameerikale, aga kas me jaksame seda hinda maksta?
Kui General Motorsi numbreid vaadata, ei pea olema ärialal magistrikraadi, piisab kuuenda klassi matemaatikast. Küsige endalt seda: „Kuidas saab firma, mis teenib aktsia kohta 17 dollarit 92 senti tulu, maksta välja dividende 20 dollarit 62 senti aktsia kohta ja vee peal püsida?” Iga laps võib teile öelda, et kui teil on käes 17 dollarit ja 92 senti, ei tule teil sellest summast kuidagi 20 dollarit ja 62 senti välja. Järgmine küsimus on: „Kuidas saab firma kulutada 102 dollarit 34 senti aktsia kohta, kui see teenib vaid 17 senti 92 dollarit aktsia kohta?” Taas võib kaheteistkümneaastanegi teile öelda, et 102 dollarit ja 34 senti kulutada, kui teenisite
