laenudollarite baasina Föderaalreservis ja pangandussüsteemis). Must joon on USA kullavaru koguväärtus (riigikassas oleva kulla kogus untsides korda ühe untsi hind). Vähendades dollari väärtuse ühelt kahekümnendikult ühele kolmekümneviiendikule kullauntsist, vastas nüüd USA riigikassas oleva kulla hulk täpselt baasraha väärtusele. See tähendas, et dollar oli jälle täielikult kullaga tagatud. Samuti tähendas see, et kulla ebaseaduslikkusel polnud enam põhjust, sest nüüd oli piisavalt kulda, et seda iga paberdollari vastu välja maksta, ning dollar oli taas täielikult kullaks vahetatav.
Kuld oli ennast taas kord revalveerinud, mitte küll nokaudi ja valuuta surmaga nagu eelmistes peatükkides, kuid siiski tehnilise nokaudiga. Et peatada USA pangandussüsteemi sisemine kokkuvarisemine ja taastada rahvusvaheliste kaubanduspartnerite usaldus, oli kuld sundinud valitsust valuuta devalveerima, varastades oma kodanikelt, ning kulla hulk tasakaalustus uuesti pangandussüsteemi tekitatud üleliigse valuuta väärtusega. Kuld oli endiselt võitmatu raskekaalu maailmameister.
Aga kõiki neid piinu ja kannatusi oleks saanud vältida. Kuld ja hõbe nõuavad pankadelt ja valitsustelt distsipliini ja piiranguid ning sellepärast ei salligi pangad ega ka valitsused kulda. Suurele Depressioonile kaasaaitavaid tegureid oli palju, kuid põhipõhjus oli üks. Nii Föderaalreserv, välismaa keskpangad, kommertspangad kui ka valitsused üle kogu maailma – kõik püüdsid kulda petta.
5. peatükk
Laante sügavusest tormas välja kuldne pull
Bretton Woods
Suurest Depressioonist ei toonud USA-d välja valitsuse kulutamine ega Roosevelti valitsusaja tööprogrammid ega isegi mitte Teine maailmasõda, nagu arvab suurem osa inimesi. Ei. Suurest Depressioonist tõi meid välja kulla tohutu sissevool Euroopast. Kui USA tõstis kulla hinda ligi 70 %, 35 dollarile untsist, ei kerkinud kaupade ja teenuste hinnad USA-s sedamaid 70 %. Ärge unustage, et tänu Roosevelti valitsusele oli dollar 40 % võrra devalveeritud. Seega langes selle ostujõud piiri taga sama palju, aeglustades oluliselt importi. Seevastu USA-lt ostvad riigid avastasid, et nende valuutaga sai osta 70 % rohkem USA kaupa kui varem.
Samuti, kui riik fikseerib oma valuuta kullaga, peab see ostma või müüma nii palju kulda, kui seda pakutakse või nõutakse, et säilitada vastava valuuta hind. Ühtäkki müüsid kõik kullakaevandusettevõtted üle kogu maailma oma kulda ühele ostjale, USA valitsusele. Niisiis, see pluss tohutu positiivne väliskaubandusbilanss moodustas suurema osa kulla sissevoolust vahemikus 1934–1937.
Kuid 1938. aastal lisandus olukorrale uus tahk. Kui Saksamaa Adolf Hitler annekteeris Austria, haaras ülejäänud Euroopat terendava sõjaohu hirmus paanika. Ja vara paigutati Euroopa investeeringutest ümber USA investeeringutesse, kui Euroopa valmistus laastavaks sõjaks. Euroopa tarbekaupade tehased olid harjunud tootma relvi, laskemoona, lennukeid ja tanke. Sellepärast pidi enamik eurooplasi hankima igapäevased kaubad USA-st. Seega tegelikult aitasid USA majandussurutisest välja kulla sissevool, välisinvesteeringud ja sõjast kasu lõikamine, mitte sotsiaalprogrammid.
Sellel hetkel oli USA omanduses umbes kaks kolmandikku maailma rahalistest kullavarudest ja majandus edenes jõudsalt. USA tootis rohkem kui poole maailma kivisöest ning kaks kolmandikku maailma elektrist. Strukturaalselt oli USA Teisest maailmasõjast puutumata, selle tööstus oli suisa rasvunud lahinguvarustuse müümisest Euroopa riikidele, et need saaksid üksteise tehased hävitada, ning Euroopa oli selle lahinguvarustuse eest suurema osa oma kullast ära maksnud. Maailma juhid mõistsid väga kiiresti seda sünget majandusolukorda, milles nad olid. Tohutu tasakaalutus kaubavahetuses tähendas seda, et sõja lõpus tabab rahasüsteemi täielik kaos.
Umbes aasta enne sõja lõppu, 1944. aasta juulis, kohtusid New Hampshire’is Bretton Woodsis neljakümne nelja riigi esindajad, et välja mõelda, kuidas rahvusvaheline kaubandus- ja rahandusmaailm uuesti toimima panna. Nad vajasid rahvusvaheliste maksete süsteemi, mis võimaldaks kaubelda, ilma et valuutavahetuskursid ohjeldamatult kõiguksid, ega peaks kartma ootamatut valuuta väärtuse vähenemist, mis oli halvanud Suure Depressiooni ajal kaubanduse.
Võeti vastu otsus, et kõik riigid seovad oma valuutad USA dollariga ja USA muudab dollari kulla vastu vahetatavaks, kuid see õigus kehtestati ainult välisriikide keskpankadele kursiga 35 dollarit untsist. See tähendas, et alates Teisest maailmasõjast pidid kõik välisriikide keskpangad hoidma oma reserve ainult või lisaks allesjäänud kullavarudele dollarites.
Kuid Bretton Woodsi süsteemis oli kaks olulist viga. Tõtt-öelda olid need vead kui suured haigutavad augud.
Esiteks ei määratud kindlaks reservmäära, kui palju dollareid võib tekitada ühe kullaühiku kohta ning see võimaldas USA-l kaubandus- ja eelarvedefitsiidis olla ning defitsiidi katmiseks dollareid trükkida.
Teiseks, ehkki USA kodanikud ei saanud omada kulda, kehtis ülejäänud maailmas endiselt avatud kullaturg, mis tegutses paralleelselt Bretton Woodsi kullaturuga.
Defitsiidisõda
Vietnami sõda oli esimene suur sõda, kus Ameerika avalikkusel ei palutud lisaks maksude maksmisele rahalisi ohvreid tuua. Meil ei palutud osta sõjaobligatsioone. Meil ei palutud muuta tarbekaubatööstus sõjatööstuseks. Tegelikult keeldus president Lyndon Johnson rahastamast sõda maksude kaudu ja kuna Bretton Woodsi süsteem polnud kehtestanud reservmäära, võis ta finantseerida kogu Vietnami sõda riigieelarve defitsiidi ehk defitsiitse kulutamise kaudu. See oli sõna otseses mõttes defitsiidisõda. Ja kõige tipuks lisas ta oma Suure Ühiskonna sotsiaalprogrammid, rakendades n-ö relvade ja või poliitikat, mis tegi kõvasti laenu, et rahastada välismaal peetavat sõda ja koduseid sotsiaalprogramme.
Aga sel ajal, kui USA Vietnamis defitsiidiga rahastatud sõda pidas, alustas Prantsusmaa president Charles de Gaulle Bretton Woodsi süsteemi auke ära kasutades tõelist lausrünnakut USA dollarile.
De Gaulle vs. dollar
Ajakiri Time, reede, 12. veebruar 1965
Seda pole vist varem juhtunud, et üks riigipea alustab niivõrd avalikku rünnakut sõbraliku riigi rahavõimule. Samuti pole ükski niivõrd tähtis isik kritiseerinud praegust rahasüsteemi pärast selle loomist 1944. aastal sedavõrd ägedalt … nagu tegi seda Charles de Gaulle möödunud nädalal, nõudes kullastandardi taastamist. … Vahetult enne de Gaulle’i sõnavõttu tunnistas rahandusminister Douglas Dillon esimest korda avalikult, et USA 1964. aasta jooksevkonto puudujääk kasvas suuremaks, kui oodata osati. Selle kogusumma ulatus 3 miljardi dollarini, mille USA on kohustatud seaduse järgi vastaval nõudmisel täies mahus USA kullavaru vastu vahetama. Föderaalreserv teatas, et USA kullavaru vähenes möödunud nädalal 100 miljoni dollari võrra, langedes 26 aasta madalaimale, 15,1 miljardi dollari tasemele. [Pange tähele, et 1964. aasta defitsiit võrdub 20 % USA kullavarudest.] … Prantsusmaa vahetas möödunud kuul 150 miljonit dollarit kulla vastu ja plaanib varsti järgmise 150 miljoni dollari vahetamist.
Prantsusmaa võttis kulla välja Londoni Gold Pooli ehk kaheksasse keskpanka kogutud kullavarudest – hukule määratud reguleeriv süsteem, mille järgi keskpangad müüsid turgudele tonnide kaupa kulda, et hoida kulla hinda 35 USA dollaril, ning jätkasid siis dollarite vahetamist kulla vastu. Seejärel, 1967. aasta novembris, devalveeris Suurbritannia naela, põhjustades jooksu kullale.
Varud olid peaaegu tühjaks kurnatud ja kulla väljavool kasvas kakskümmend korda. Aasta lõpuks oli lahkunud hoidlatest rohkem kui 1000 tonni kulda. Gold Pooli keskmine käive oli olnud aastaid viis tonni päevas. 1968. aasta märtsis oli käive suurem kui 200 tonni päevas!
3. graafik. USA baasraha hulk vs. kullavaru, 1918–1971
