paljudel Euroopa riikidel olid suured USA dollari varud (ja ammendatud kullavarud), sest USA oli mitmele liitlasle sõja ajal laenu andnud. Seega otsustati, et maailma keskpangad hakkavad kasutama kõrvuti kullaga reservvaluutana USA dollarit ja Briti naela ning et USA dollari ja Briti naela vastu saab lunastada kulda.
Vahepeal oli USA asutanud keskpanga (Föderaalreservi) ja andnud sellele võimu puhtast õhust valuutat luua. Teid huvitab, kuidas on võimalik puhtast õhust valuutat luua ja seda ikkagi kullaga tagada. Keskpangale (Föderaalreservile) kehtestatakse reservinõue, mis paneb loodava valuuta hulga sõltuvusse pangahoidlas olevatest kullaühikutest. 1913. aasta Föderaalreservi seadusega on määratud, et Föderaalreserv peab hoidma 40 % „seadusliku raha” reservist (kulda või valuutat, mida saab lunastada kulla vastu) USA riigikassas.
Kohustusliku reservmääraga pangandus on nagu ümberpööratud püramiid. 10 % reservmäära puhul saab üht dollarit allosas kasvatada pearaamatus kirjega kirje järel, kuni sellest saab üleval 10 dollarit. Kohustusliku reservmääraga keskpanga lisamist kohustusliku reservmääraga kommertspankade alla võib samastada ühe ümberpööratud püramiidi asetamisega teisele ümberpööratud püramiidile.
Enne Föderaalreservi võisid 10 % reservmääraga kommertspangad hoida 200 dollari puhul reservina 20 dollari väärtuses kulda ja luua 180 dollarit laene. Kuid 40 % kohustusliku reservmääraga Föderaalreserv panganduspüramiidi vundamendiks, võis Föderaalreserv iga oma hoidlas oleva kuldmündi kohta, mille väärtus võrdus 20 dollariga, lasta ringlusse 50 dollarit. Seejärel said teises püramiidikihis asunud pangad luua selle alusel 500 dollari kohta 450 dollari väärtuses laene.
Uue kulla vahetusstandardi puhul said välismaa keskpangad kasutada kulla asemel dollareid. See tähendas, et kui Föderaalreservil oli hoidlas kullaühik väärtusega 20 dollarit ja see laskis käibele 50 dollarit, siis välismaa keskpank võis selle 50 dollarit oma hoidlasse panna ja 40 % reservmäära alusel lasta käibele 125 dollari väärtuses oma riigi valuutat. Edasi, kui see 125 dollarit jõudis pankadesse, võisid pangad kasvatada sellest 1250 dollari väärtuses pangaveksleid, mida tagas üksainus kullaühik, mille väärtus võrdus 20 dollariga. See tähendab, et tegelik reservmäär (tegeliku raha määr, mida sai nende valuuta vastu välja maksta) oli nüüd ainult 1,6 %.
Nüüd oli ümberpööratud püramiidi otsas teine ümberpööratud püramiid ja selle otsas omakorda järgmine. Niisugune struktuur oli äärmiselt ebakindel. Lõppkokkuvõttes oli kulla vahetusstandard valitsuste poolt oma kodanikele pealesunnitud vigane süsteem, mis võimaldas valitsustel teha näo, nagu valuutad oleksid sama väärtuslikud kui enne sõda. See oli läbikukkumisele määratud süsteem.
Laenukultuuri teke
Iga püramiidskeem on alguses väga edukas ja nii oli ka kulla vahetusstandard. Kuna keskpankades oli rohkesti uut valuutat saadaval, tekitasid kommertspangad palju uusi laene. Niisugune valuutaküllus viis seni Ameerika ajaloo suurima tarbijalaenude kasvuni, mis omakorda tõi kaasa suurima majandusõitsengu, mida Ameerika on tänaseni kogenud. Laenud panid sõna otseses mõttes möirgavad kahekümnendad möirgama.
Enne 1913. aastat olid laenud valdavalt kommertslaenud. Mittepõllumajandusmaa laene ja järelmaksuga ostmist, näiteks autoliisinguid, polnud peaaegu olemaski ning laenuprotsendid olid väga kõrged. Kuid Föderaalreservi tulekuga muutus autode, kodude ja aktsiate peale laenu võtmine odavaks ning lihtsaks. Madalad laenuprotsendid ja uut liiki laenud koos avaldasid kohe mõju ning kõikjal hakkasid tekkima mullid. 1925. aastal oli Florida kinnisvaramull ja mõistagi ei saa unustada 1920-ndate lõpu kurikuulsat börsimulli.
1920-ndatel lõpetasid paljud ameeriklased säästmise ja hakkasid investeerima, suhtudes oma väärpaberikontosse nagu säästukontosse, umbes nii nagu paljud ameeriklased suhtusid viimase kinnisvaramulli ajal oma kodudesse. Paraku pole väärtpaberikonto säästukonto, samuti mitte maja. Säästukonto väärtus sõltub sellest, kui palju dollareid te arvele panete. Kuid väärtpaberikonto või maja väärtus sõltub üksnes teiste arusaamast. Kui keegi arvab, et teie varadel on väärtus, siis on neil väärtus, aga kui arvatakse, et väärtust pole, siis seda pole.
Laenudele toetuvas majanduses põhineb majanduse hea või halb käekäik suuresti inimeste arusaamadel. Kui inimesed arvavad, et asjad on hästi, siis nad laenavad ja kulutavad valuutat ning majandus edeneb. Kuid kui inimesed on kas või natukenegi murelikud, kui nad kahtlevad homses, siis vaadake ette!
1929. aastal kukkus börs kokku, laenumull lõhkes ja USA majandus langes depressiooni.
Depressiooni tekkemehhanism
Laenumulli lõhkemine on deflatoorne sündmus ja Suure Depressiooni juhtumil oli see tohutult deflatoorne. Et aru saada, kuidas tekib deflatsioon, peate teadma, kuidas sünnib valuuta ja kuidas see ühineb kallite lahkunutega.
Kui me võtame pangast laenu, ei laena pank meile reaalselt panga arvel olevat valuutat. Selle asemel, niipea kui me allkirjastame hüpoteegilepingu, laenudokumendi või krediitkaardi kviitungi, saab pank loa luua need dollarid kirjega pearaamatus. Ehk teisti öeldes: meie loome valuuta. Pank ei tohi seda ilma meie allkirjata teha. Meie loome valuuta ning seejärel saab pank meie loodud valuuta pealt meilt intressi võtta. Sellest meie loodud uhiuuest valuutast saab osa üldisest valuuta hulgast. Enamasti luuakse meie valuutat just sel viisil.
Kuid kui kodu läheb foreclosure’i alla (laenvõtja õigus kinnisvarale peatatakse tema maksejõuetuse tõttu ja kinnisvara pannakse sundmüüki – tõlk.), laen jääb tagasi maksmata või keegi kuulutab välja pankroti, kaob see valuuta lihtsalt tagasi valuuta paradiisi, kust see alguses tuli. Seega, kui laen jääb tasumata, kuivab valuuta hulk kokku ja maad võtab deflatsioon.
Just nii juhtus aastail 1930–1933 ja selle mõju oli hävitav. Kui üle kogu riigi levis sundmüükide ja pankrotilaine, siis kolmandik USA valuuta hulgas lihtsalt haihtus õhku. Järgmisel kolmel aastal langesid palgad ja hinnad kolmandiku võrra.
Jookse, kullake, jookse
Pangajooksud on samuti tohutult deflatoorsed sündmused, sest kui hoiustate panka ühe dollari, on see panga arvepidamises kohustus. Ükskord peab pank selle teile tagasi maksma. Kuid kohustusliku reservmääraga süsteemi puhul on pangal lubatud krediidi ehk laenu kujul luua valuutat koguses, mis on algsest hoiusest mitu korda suurem ja panga arvepidamises vara. Nagu ennist rääkisime, võib ühedollarise kohustuse puhul luua järjekordsed 9 dollarit panga vara.
Üldjuhul ei ole see probleem, kuni panga laenud ei küündi lubatud maksimumini. Ainult väikese „üleliigse” varu puhul suudab pank igapäevased muutused katta, sest suurema osa ajast jäävad sisse- ja väljamaksed peaaegu tasakaalu. Tõsine probleem võib tekkida siis, kui väga palju inimesi tuleb ühel ajal valuutat välja võtma, ilma et sel ajal umbes sama arv inimesi maksaks tasakaaluks valuutat sisse. Kui väljamaksed ületavad sissemakseid, kasutab pank „üleliigset” varu. Kuid kui „üleliigne” varu saab otsa, lülitub kohustusliku reservmääraga pangandus kohutavale tagurpidi käigule. Sellest hetkest alates, et maksta hoiuste kohta üks dollar välja, peab pank likvideerima 9 dollarit laene. Just nii juhtuski 1931. aastal ja see oli üks peamisi tegureid, mis USA valuutavaru kokkuvarisemisele kaas aitas.
Samuti oli enne Föderaalreservi teket iga rahva taskus oleva dollari kohta pangas üks dollar ja pangad hoidsid iga hoiusel oleva 3 dollari kohta väljamakse tegemiseks füüsiliselt ühedollarist varu. Kuid tänu Föderaalreservile oli 1929. aastaks iga rahva taskus oleva dollari kohta pangas 11 dollarit ja pankadel oli iga hoiusel oleva 13 dollari kohta väljamakse tegemiseks füüsiliselt varuks ainult üks dollar. See oli äärmiselt ohtlik olukord. Rahval olid suured hoiused ja väga vähe sularaha, aga pankadel oli väga vähe sularaha, et tagada neid hoiuseid.
1930. aasta novembris ületas
