targad kauplejad (kui selles maanias osalejatest saab üldse kedagi targaks nimetada) hakkasid müüma. Tulbisibulate hinnad langesid nädalatega oma tegeliku väärtuseni, mis tähendas, et ainult ühe floriini eest sai mitu tulbisibulat.
Selle mulli lõhkemise tagajärjel tabas kogu Põhja-Euroopat majanduslik laostumine, mis jahutas majanduse aastakümneteks.
John Law ja keskpangandus
Veel üks suurepärane näide sellest, kuidas ühiskond vahetas oma raha üha odavneva valuuta vastu, on John Law’ lugu. John Law’ elu oli nagu üks tõeliselt pöörane ja seikluslik sõit Ameerika mägedel.
John Law sündis kullassepa ja pankuri peres, ta oli tark poiss ning hea matemaatilise mõtlemisega. Suureks kasvades sai temast mängur ja naistemees ning ta elukombed röövisid peaaegu kogu tema pere vara. Siis tekkis Johnil ühe naise pärast tüli ja tema vastane kutsus ta duellile. John laskis oma vastase maha. Selle peale ta vahistati, tema üle mõisteti kohut ja ta määrati surma poomise läbi. Kuid kelmist Law’l õnnestus vanglast põgeneda ja pageda Prantsusmaale.
Sõdu ja priiskavat elustiili armastav Louis XIV oli juhtinud Prantsusmaa sügavale võlgadesse. John Law’st, kes elas nüüd Pariisis, sai Orléans’i hertsogi hasartmängusemu ning umbes sellel ajal avaldas Law ka majandusartikli, mis kiitis pabervaluuta eeliseid.
Kui Louis XIV suri, oli tema järglane, Louis XV, alles 11-aastane. Orléans’i hertsog määrati regendiks (ajutiseks kuningaks) ja ta avastas oma õuduseks, et Prantsusmaa oli nii sügavalt võlgades, et maksud ei katnud isegi nende võlgade intresse. Võimalust haistnud Law ilmus kuningakotta oma sõbra juurde, kaasas kaks dokumenti, milles ta süüdistas Prantsusmaa probleemides ebapiisavat rahahulka ja seletas pabervaluuta häid külgi. 15. mail 1716. aastal anti John Law’le pank (Banque Générale) ja õigus emiteerida pabervaluutat ning siis saigi alguse pabervaluuta kuritarvitamine Euroopas.
Mõnevõrra suurenenud valuuta hulk elavdas majandust ning John Law kuulutati finantsgeeniuseks. Tasuks andis Orléans’i hertsog Law’le kõik kaubandusõigused Ameerikas Prantsusmaa Louisiana piirkonnas. Louisina piirkond oli tohutu ala, mis moodustas umbes 30 % kogu praegusest Ameerika Ühendriikide territooriumist, ulatudes Kanadast Mississippi jõe suudmeni.
Toona arvati, et Louisianas leidub rohkesti kulda ning John Law’ uuest Mississippi Companyst, mis oli selle piirkonna kaubandusmonopol, sai kiiresti Prantsusmaa rikkaim ettevõte. John Law ei raisanud inimeste usalduse pealt kasu lõikamisega aega ja väljastas 200 000 ettevõtte aktsiat. Varsti pärast seda aktsia hind tõusis plahvatuslikult, kallinedes ainult kuudega rohkem kui 30 korda. No kujutlege vaid, mõne aastaga sai mängusõltlasest ja puupaljast mõrtsukast üks Euroopa kõige mõjukamaid rahandustegelasi.
Taas premeeriti Law’d heldelt. Seekord andis hertsog talle ja tema ettevõtetele tubaka müügi monopoli, hõbe- ja kuldmüntide viimistlemise ja vermimise ainuõiguse ning muutis Law’ panga Banque Royale’iks. Nüüd seisis Law Pranstsusmaa keskpanga tüüri juures.
Nüüd, mil Law’ pank oli Prantsusmaa kuninglik pank, tähendas see, et valitsus tagas tema uusi paberrahasid, täpselt nii nagu meie valitsus tagab Föderaalreservi paberrahasid. Kuna kõik kulges väga hästi, palus hertsog John Law’l veel raha välja anda ja Law, kes arvas, et head asja ei saa kunagi liiga palju olla, täitis palve. Valitsus kulutas kergemeelselt ja hoolimatult, rahustades Law’d samal ajal kingituste, auavalduste ning tiitlitega.
Jah, asjad läksid tõesti päris hästi. Tõtt-öelda sedavõrd hästi, et hertsog arvas, et kui niisugune hulk valuutat tõi nii suure õitsengu, siis kaks korda rohkem oleks veel parem. Alles paar aastat tagasi ei suutnud valitsus isegi oma võlgade intresse maksta, kuid nüüd polnud mitte ainult võlad tasutud, vaid valitsus võis kulutada nii palju raha, kui hing ihkas. Selleks polnud muud vaja, kui raha trükkida.
Tasuks Prantsusmaale osutatud eriliste teenete eest premeeris hertsog Law’d, andes tema Mississippi Companyle ainulised kaubandusõigused Lääne-Indias, Hiinas ja lõunamerede piirkonnas. Selle uudise peale otsustas Law emiteerida veel 50 000 Mississippi Company aktsiat. Kui algas aktsiate avalik pakkumine, esitati nende kohta 300 000 ostuavaldust. Soovijate hulgas olid nii hertsogid, markiisid, krahvid kui ka hertsoginnad, kes kõik ootasid oma aktsiaid. Law’ lahendus probleemile oli emiteerida algselt plaanitud 50 000 aktsia asemel 300 000 aktsiat, mis tähendas 500 % kogukasvu.
Pariisi majandus õitses tänu hoogsale aktsiatega kauplemisele ja suurenevale valuuta hulgale. Kõik poed olid kaupa täis, valitses uute luksuskaupade küllus ja tänavatel kihas elu. Charles Mackay kirjutas oma raamatus „Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds” („Erakordselt populaarsed meelepetted ja massihullused”): „Kõikjal kerkisid uued majad, riiki valgustas petlik heaolupaiste ning rahva silmad olid sedavõrd pimestatud, et keegi ei märganud silmapiiril musta pilve, mis kuulutas kiiresti lähenevat tormi.”
Varsti hakkasid ilmnema probleemid. Valuutavaru lahjendamise tõttu kerkisid hinnad taevasse. Näiteks kinnisvara- ja üürihinnad kasvasid 20 korda.
Ka Law hakkas tunnetama vohava inflatsiooni mõjusid, millele ta oli ise kaasa aidanud. Mississippi Company uute aktsiate emiteerimise käigus solvas Law prints de Contit, kui ta keeldus müümast neid printsi pakutud hinnaga. Tulivihane prints saatis panka kolm vagunitäit pabervaluutat ja Mississippi aktsiad, et need ümber vahetada. Talle maksti kolm vagunitäit kuld- ja hõbemünte. Sellepeale läks Orléans’i hertsog marru ja nõudis, et prints tooks mündid panka tagasi. Kartes, et tal keelatakse edaspidi Pariisi tulla, tagastas prints kaks kolmest vagunitäiest.
See oli rahvale äratuseks ja „tark raha” hakkas pangast kiiresti välja voolama. Inimesed hakkasid vahetama oma paberraha müntide vastu ja ostsid kõike väärtuslikku, mida oli võimalik transportida. Soetatud väärisehted, lauahõbe, kalliskivid ja mündid saadeti välismaale või peideti panipaika.
Et peatada valuuta hülgamine, lõpetasid pangad 1720. aasta veebruaris kulla ja hõbeda väljastamise ning kuld- või hõbemüntidega maksmine kuulutati ebaseaduslikuks. Keelati ka juveelide, vääriskivide ja lauahõbeda ostmine. Nendele, kes avastasid kellegi omanduses kulda või hõbedat, pakuti 50 % konfiskeeritud vara ulatuses vaevatasu (mõistagi valuutas). Piirid pandi kinni ja veokid otsiti läbi. Vanglad täitusid ja pead sõna otseses mõttes lendasid.
Lõpuks jõudis kätte kriisi tipphetk. 27. mail suleti pangad ja Law vallandati ministeeriumist. Pangatähed devalveeriti 50 % ulatuses ja 10. juunil avati pangad taas ning paberraha vastu hakati väljastama kulda juba uue vääringu alusel. Kui kuld sai otsa, maksti inimestele hõbedas. Kui hõbe sai otsa, maksti inimestele vases. Ja nagu isegi võite ette kujutada, valitses paberraha müntide vastu vahetamisel niisugune hullus, et puhkemas olid rahvarahutused. Kuld ja hõbe olid andnud nokaudilöögi.
Selleks ajaks oli John Law kõige vihatum mees Prantsusmaal. Alles mõne kuu eest vististi kõige mõjuvõimsamast mehest ühiskonnas oli saanud uuesti eikeegi. Law pages Veneetsiasse, kus hakkas jälle mänguriks, halades: „Eelmisel aastal olin kõigi aegade rikkaim mees. Praegu pole mul enam midagi, isegi mitte nii palju, et elu sees hoida.” Ta suri vaesena Veneetsias 1729. aastal.
Mississippi Company ja Law’ fiatvaluutasüsteemi kokkuvarisemine viis Prantsusmaa ning suure osa Euroopast sügavale majandussurutisse, mis kestis aastakümneid. Kõige rohkem hämmastab aga mind seik, et kõik see toimus ainult nelja aastaga.
Weimari vabariigi valus õppetund
Praeguseks olete teada saanud, missugust hävingut võib fiatvaluuta põhjustada. Aga vaatame nüüd järgmist näidet ja teeme kindlaks hõbedase ääre (tegu pole sõnamänguga) ning seda, kuidas äärmuslikud olukorrad võivad tegelikult kujutada endast võimalusi tohutute rikkuste soetamiseks.
Esimese
