Washingtonis, Wall Streetil ja isegi Londonis meie salapärase reisi suhtes ärevat tähelepanu. Me teadsime, et seda lihtsalt ei tohtinud paljastada, sest vastasel korral oleks kogu pingutus liiva jooksnud. Kui see oleks avalikuks tulnud, et meie konkreetne rühm isikuid oli kokku tulnud ja pangandust reguleeriva seaduse eelnõu kirjutanud, poleks kongress seda eelnõu mitte mingil tingimusel heaks kiitnud.
Selle tippkohtumise salajas hoidmine oli osalejatele väga tähtis, sest riikliku rahakomitee esimehena oli Aldrichi kohustus uurida pärast 1907. aasta paanikat pangandustavasid ja soovitada reforme, mitte üheskoos pankuritega kaugel saarel salanõu pidada. Ühesõnaga pankurid, kes olid vajalike reformide teostamiseks uurimise all, kohtusid kongressi uurimiskomisjoni esimehega (mehega, kes pidi kahtlusaluseid uurima) salaja üksikul saarel ja sepitsesid seaduseelnõu, Aldrichi plaani, eesmärgiga luua eraomanduslik keskpank, mis kuuluks nende (kahtlusaluste) omandusse. Kui seaduseelnõu kongressile esitati, puhkesid tulised vaidlused.
Ühel seaduseelnõu arutamisel olevat kongresmen Charles Lindbergh öelnud: „Meie rahandussüsteem on vigane ja tohutuks koormaks rahvale. Olen veendunud, et Money Trust on olemas. Aldrichi plaan teenib ilmselgelt selle koondunud raha huve. Miks püüab Money Trust Aldrichi plaani nii innukalt läbi suruda enne seda, kui inimesed pole saanud veel Money Trusti tegevusega tutvuda?”
Kuid kongress ei jõudnudki Aldrichi plaani üle hääletamiseni, sest see oli vabariiklaste toetatud seaduseelnõu ja vabariiklased kaotasid 1910. aastal kongressi esindajatekojas ning 1912. aastal senatis häälteenamuse.
Leppimata kaotusega muutsid pankurid Aldrichi plaanis vaid mõnda üksikasja. 1913. aastal esitati kongressile peaaegu identne seaduseelnõu nimega „Föderaalreservi seadus”.
Jällegi puhkesid tormilised vaidlused. Paljud nägid selle seaduse tõelist palet: Aldrichi plaani ilustatud versiooni. Kuid 22. detsembril 1913. aastal loobus kongress talle põhiseadusega antud raha vermimise ja seeläbi selle väärtuse reguleerimise õigusest ning andis selle õiguse üle erakorporatsioonile, Föderaalreservile.
Föderaalreserv ja dollari surm – kohustusliku reservmääraga pangandus
Alates Föderaalreservi tegevuse algusest 1914. aastal on USA riigi valuuta (USA dollar) käibele laenatud erapangalt (Föderaalreservilt). Ma kasutan väljendit „laenatud”, sest eranditult iga Föderaalreservi loodud dollar tagastatakse sellele pangale intressiga. Riigi valuuta loob Föderaalreserv, mitte USA valitsus, ning laenab riiklikele ja erainstitutsioonidele intressiga. Nüüd võib-olla küsite endalt: „Kui me maksame kogu laenatud valuuta tagasi, kuid oleme ikkagi intressi võlgu, kust me siis intressi tasumiseks valuutat võtame?” Vastus: me peame selle olemasollu laenama. See on üks põhjus, miks riigivõlg kasvab lakkamatult. Seda pole võimalik kunagi täielikult tasuda. See on matemaatiliselt võimatu.
Kuid veel rohkem teeb muret see viis, kuidas Föderaalreserv loob valuutat.
1. See annab valitsusele või pangandussüsteemile laenu, kirjutades välja katteta tšeki.
2. See ostab midagi, makstes katteta tšekiga.
Kasutades 1977. aasta publikatsioonis „Putting It Simply” avaldatud Föderaalreservi enda sõnu: „Kui teie või mina kirjutame tšeki, peab meie arvel selle tšeki katteks piisaval hulgal raha olema, aga kui Föderaalreserv kirjutab tšeki, siis puudub pangas tagatissumma, mille arvel see tšekk väljastatakse. Kui Föderaalreserv kirjutab tšeki, on tegemist raha loomisega.” Mõistagi teate juba, et mina julgen jääda eriarvamusele. Nad loovad valuutat, mitte raha.
Ja kui need vastselt loodud dollarid on pankadesse hoiustatud, rakendavad pangad imetabast kohustusliku reservmääraga pangandust.
Siin on lühiülevaade kohustusliku reservmääraga pangandusest (ka osareservpangandus – tõlk.). Kõikidel pankadel on kohustusliku reservi nõue, mis tähendab, et neil peab olema teatud hulk valuutat väljamakseteks ja muuks taoliseks. Kui Föderaalreservi kehtestatud reservmäär on 10 %, peab pank hoidma 10 % hoiustatud valuutast käepärast juhuks, kui keegi tahab valuutat välja võtta, samas on aga pangal lubatud ülejäänud 90 % hoiustest välja laenata.
Kuid siin on konks. Tegelikult ei laena pangad välja hoiustel olevat valuutat. Selle asemel luuakse eimillestki fiatdollareid ja antakse neid laenuks, mis tähendab, et ka need on kasutamiseks „laenatud”. Ehk teisti öeldes: kui te panete hoiusele 1000 dollarit, võib pank luua 900 uhiuut laenudollarit mitte millegi muu kui pelga kirjena pearaamatus ning siis need intressiga välja laenata.
Edasi, kui nood uhiuued laenatud dollarid on pangakontole kantud, on pangal lubatud luua nende hoiuste arvel veel kord 90 % nende väärtusest. Protsess kordub taas ja nii see mööda ringiratast käib.
Juhuslikult samal aastal, kui võeti vastu Föderaalreservi seadus, tehti põhiseadusse veel üks parandus, kuueteistkümnes, millega kehtestati kardetud tulumaks.
Enne 1913. aastat tulumaksu polnud. Valitsus kogus raha tariifide (impordimaksud) ja aktsiisimaksude (alkoholile, tubakatoodetele ja bensiinile kehtestatud maksud) kaudu. Nendest maksudest saadi piisavalt tulu, mida valitsus kasutas. Aga kuna sellest tulust ei piisanud Föderaalreservi põhjustatud intressi maksmiseks, loodigi tulumaks.
Kordame:
• Alates 1914. aastast on iga dollar käibele laenatud.
• Me maksame iga käibel oleva dollari pealt intressi.
• Seda intressi makstakse erapangale, Föderaalreservile.
• Föderaalreservi omanik ei ole valitsus, vaid maailma suurimad pangad.
• USA ei saa oma võlga tasuda … see saab üksnes järjest uut laenu teha, et intressi maksta.
• USA valitsus lõi tulumaksu, et seda intressi tasuks rahvas.
Tere tulemast kaose maailma! Tere tulemast oma uude konteksti!
4. peatükk
Ahnus, sõda ja dollari hukk
I maailmasõja puhkemisel, nagu kõikide selles raamatus käsitletud ajalooliste näidete puhul, peatasid sõjasolijad kullas maksmise, tõstsid makse, võtsid suuri laene ja lõid lisaks uue riigi valuuta. Kuid kuna USA jäi veel ligi kolmeks aastaks sõjast kõrvale, sai sellest tollel perioodil maailma suurim varustaja. Kuld voolas jahmatava kiirusega USA-sse, kasvatades selle kullavaru rohkem kui 60 % võrra. Kui Euroopa liitlased ei suutnud enam tasuda kullas, andis USA neile krediiti. Aga kui USA sõtta astus, kasvasid ka selle kulud tuludest kiiresti suuremaks. USA riigivõlg paisus ühelt miljardilt dollarilt 1916. aastal 25 miljardile dollarile sõja lõpuks.
Maailma valuutavaru oli lõhki minemas.
Pärast sõda ihkas maailm tugevat kaubandust ja majanduslikku stabiilsust, mille enne sõda oli väga hästi taganud rahvusvaheline kullastandard. Seega võttis enamik maailma valitsusi 1920-ndatel taas kasutusele teatava kullastandardi. Kuid rakendatud standard ei olnud enam sõjaeelse perioodi klassikaline kullastandard. See oli pseudokullastandard (turupõhine kullastandard – tõlk.), mida nimetatakse kulla vahetusstandardiks.
Valitsused ei paista kuidagi õppust võtvat, et kulda ei saa petta. Sõja ajal suurendasid paljud riigid meeletult oma valuutavaru. Kuid kui nad püüdsid naasta uuesti kulla juurde, ei tahtnud nad oma valuutat (kullasertifikaate ehk kulla vastu vahetatavaid kviitungeid) kulla suhtes devalveerida, võrdsustades valuutaühikute hulga vastavat valuutat taganud kullaühikute
