võimalik,” sosistas Marten. „Kuidas see võimalik on?”
„Tundub, et on,” sõnas Tanel. „Aga mida ometi nad sealt lossist tahavad?”
„Igal juhul tundub, et need ikkagi siin päris matkajad ei ole olnud,” ütles Laura poistele kaarti ulatades.
„No matkajatel võib ka lossi kaart olla,” kaitses Marten oma teooriat.
„Aga kas nad teevad kaardil suvalistesse kohtadesse ka ristikesi?” küsis Tanel.
„Kust sa selle üldse leidsid?” uuris Marten tüdrukult.
„Eeskojast, sealt, kus kemps on,” sõnas Laura. „Ilmselt on see kellelgi taskust välja pudenenud.”
„Siis on see ikkagi olemas,” ütles lõpuks Marten, kui oli piisava hoolikusega kaarti uurinud. Ta hääl kõlas rahulikult ja veendunult.
„Mis asi?” päris Tanel.
„Varandus?” Laura vaatas küsivalt Martenile otsa.
„No jah, selle kohta räägib ju see muistend, mis ma teile eile jutustasin. Et vana krahv osutab täiskuu neljapäeval kohale, kuhu varandus on maetud.”
„Täiskuu neljapäev?” naeris Laura. „Seda võid sa oma vanaemale rääkida.”
„Sa ei usu?” päris Marten haavunult.
„Ei usu, see kõlab nii lapsikult.” Laura kihistas ikka veel.
„Aga sa võid sinna minna ja kaevata suvalistes kohtades, nagu need tüübid on ilmselt teinud. Pärast võid kaardile ristikesi teha ja…”
„Hei, kuulge, ärge nüüd õiendage,” sekkus Tanel.
„Me ei õiendagi,” ütles Laura. „See on mingi loll uskumus, et täiskuu neljapäeval juhtub mingeid imeasju.”
„Kas lähme siis ülehomme vaatama?” küsis Marten lootusrikkalt.
Laura kehitas õlgu.
„Sa jooksid juba täna öösel kummituse eest ära.”
„Sina jooksid ka,” vastas poiss.
„Kuulge!” hüüdis Tanel. „Hakkaks nüüd minema! Me peaks veel sealt lossi juurest läbi minema. Te võite tee peal ka väidelda selle üle, kes teist suurem argpüks on.”
„Okei,” sõnas Laura. „Mis me kaardiga teeme? Jätame siia?”
„Kaasa võtame muidugi,” sõnas Marten. „Kes teab, kas nad üldse tagasi tulevad ja see tüüp oleks võinud selle ju kusagil mujal sama hästi ära kaotada.”
„Hea küll,” sõnas Laura. Ta mõistis, et poisil oli õigus. Nii heast juhtlõngast oleks olnud rumalus loobuda.
Nad sulgesid enda järel vaikselt ukse ja lahkusid.
„Kui kaugel varemed on?” küsis Tanel väljas Martenilt, kes tähelepanelikult oma kaarti uuris.
„Kolm-nelisada meetrit umbes. Siit peaks ju kuskilt rada minema, kui ma õigesti arvan.”
„Lähebki, vaadake sealt.” Laura viipas maja taga heina sees olevale rajale, mis viis metsa poole.
„Okei, vaatame, kuhu see läheb,” arvas Tanel.
9. Uued avastused
Nad liikusid piki rada metsa poole.
„Siin on korduvalt käidud. Vaadake, kui sisse tallatud see tee on,” sõnas Tanel.
Teised noogutasid. Kui nad jõudsid mööda rada metsa alla, kus hein asendus korraga kõva kuuseokkaid täistipitud pinnasega, siis äkki jalgrada kadus.
„Siia ei saagi ju jälgi jääda,” sõnas Marten teiste rahustamiseks.
„Midagi peaks jääma,” lausus Tanel. „Siin poleks nagu keegi ammu käinud.”
„Kas see on siis võimalik, et nad ikkagi ei läinud lossi juurde?” küsis tüdruk.
„Ei ole ju! Miks neil siis see kaart oli?” hüüdis Marten. „Aga midagi veidrat on selles ometi,” tõdes ta hetke pärast. „Kus see rada täpsemalt lõppeski?”
„No vist umbes seal kivikangru juures,” vastas Tanel. „Ma ei vaadanud enam hoolega rada, sest mets oli nii lähedal.”
„Mina ka ei vaadanud,” tunnistas Laura.
„Kivikangur.” Marten lausus seda mõtlikult. „Mida nad kivikangrust tahta võisid?”
„Ei tea,” kehitas Tanel õlgu.
„Juba paistab,” ütles äkki Laura ja näitas näpuga kaugusesse, kust paistsid lagendik ja selle keskel mustavad müürid. Nüüd, päikesevalguses ei olnud need üldsegi enam nii sünged kui öösel. Laurale tundus see peaaegu unenäona, et nad olid vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi siitsamast ummisjalu põgenenud.
Varemete juurde jõudnud, muutus esialgne ebalus kiiresti uudishimuks. Marten kadus lossi lõunatiiba uurima, kus üks tornidest oli suures osas säilinud. Tanel ja Laura siirdusid trepist alla keldrisse. Kelder ei olnud sugugi pime, sest mitmest kohast müüride vahelt paistis sinna valgust. Nad uurisid ümbrust, kuid mõnda aega ei leidnud mitte midagi tähelepanuväärset.
„Ma leidsin mingi luugi moodi asja!” hüüdis äkki Laura.
„Kas see on lahti?” päris Tanel, kes uuris tüdrukust mõni meeter eemal süvenenult üht seinaorva.
„Ma ei tea. Ma ei prooviks seda igaks juhuks üksi. Mul pole tahtmist koletist vabastada.” Laurale tundus, et ta tegi nalja ja samas ei teinud ka.
„No proovime siis koos,” sõnas Tanel, silmitsedes tähelepanelikult luuki. See oli metallist, kuid käepide oli ära tulnud – oli näha vaid koht, kus see varem oli olnud.
„Seda pole ju millegagi avada,” ütles ta viimaks pettunult.
„Pole jah,” sõnas Laura. „Ma ei pannud üldse tähele. Aga see on ju ometi luuk, mis viib salakäiku, on ju?” ta vaatas anuvalt Tanelile otsa.
„Täiesti võimalik,” arvas poiss. „Igal juhul viib see omakorda keldrist veel sügavamale maa alla. Aga sellisel juhul saab seda avada ainult seestpoolt.”
„Mille seestpoolt?” päris Marten, kes oli nendega liitunud.
„Näe, Laura leidis mingi luugi, mis võib salakäiku viia, aga lahti seda ei saa,” seletas Tanel.
„Lükkame,” tegi Marten ettepaneku. Nad lükkasid mitu sekundit täiest jõust, kuid luuk ei liikunud paigast.
„Kuulge!” hüüatas äkki Laura. „See luuk!”
„Mis?” Poisid vaatasid talle äraootavalt otsa.
„Kas te siis ei taipa?” Laura vaatas neid rõõmsa muigega.
„Räägi nüüd
