style="font-size:15px;"> „Siin ei ole mingeid kummitusi,” sosistas Tanel vastu. „See kõik on kellegi väljamõeldis. Mäletad, sa ju ise arvasid sedasama?”
„Ei mäleta,” ütles tüdruk tõrksalt. Ta rebis end poisi käest lahti. „No lähme siis ja vaatame, kuidas need varemed välja näevad,” ütles ta nipsakalt ja hakkas vapralt müüridele lähemale sammuma.
Nad hiilisid vaikselt lähemale. Endiselt polnud peale üksikute öökullihuigete kuulda ühtegi heli. Peagi jõudsid nad esimese müüri juurde.
„Siin on uks, lähme sisse,” ütles Marten käega müüri poole osutades. Seepeale märkasid ka Tanel ja Laura põõsaste vahel müüris avaust. Nad järgnesid Martenile.
Kui nad olid sisse pugenud august müüri avauses, mis kunagi oli olnud uks, märkasid nad varisenud seinu ja nende vahele kivisele pinnasele kasvanud taimi ja noori puid. Midagi ebaloomulikku siin ei olnud – ei kummitusi, tonte ega libahunte.
Marten vaatas neile natuke nõutult, ent võidurõõmsalt otsa.
„Kuhu need kummitused siis jäävad?” küsis ta.
Tanel kehitas õlgu.
„Ilmselt oli sul õigus,” sõnas ta viimaks. „Selle paiga kohta räägitakse lihtsalt muistendeid. Võimalik, et siin oli vanasti midagi sellist, mida püüti inimeste eest varjata.”
Marten noogutas mõistvalt.
„Ma ise arvasin ka midagi sellist. Siin võisid näiteks metsavennad end varjata.”
Laura noogutas.
„Me oleme tõesti lollid, et pole siia varem tulnud. Ilmselt leiaks siit nii mõndagi põnevat.”
„Jaa, nagu selle Peetri luukere,” märkis Marten sõbralikult.
„Kuule, ära nüüd hirmuta,” sõnas tüdruk.
„Hakkame minema,” ütles Tanel. „Tuleme parem homme päeval tagasi, et siin natuke ringi vaadata.”
„Hea mõte,” sõnas Marten. „Üksi ongi siin natuke igav olnud. Ja siis me saaksime ka suuremaid kivisid nihutada.” Ta oli äkki päris elevil mõttest, et homme õnnestub neil ehk lähemalt kogu seda lossi uurida.
Just sel hetkel, kui nad pugesid ukseavast jälle välja, kostis neist vaid mõne meetri kaugusel kummaline kääksatus. Nagu oleks keegi nüüdsama ukse lahti lükanud. Lapsed tardusid paigale ja haarasid üksteisel käest. Järgmisena kuulsid nad samme. Sammud kajasid kividelt vastu ja neile tundus, et need tulevad nende poole. Laura oli esimene, kes end teistest lahti rebis ja läbi võsa metsa poole jooksma hakkas. Poisid tormasid talle järele.
Laura jooksis elu eest. Ta tundis, kuidas hing kipub kinni jääma, süda peksis juba peaaegu kurgus, püüdes teda lämmatada. Ta jooksis endiselt kõige ees, sest temast suuremad poisid olid okste vahelt läbipugemisel kohmakamad. Iga paari sekundi tagant vaatas ta tagasi, veendumaks, et need, kes tema selja taga jooksevad ja lõõtsutavad, on ikka lihast ja luust inimesed.
„Oota, kuulatame!” hüüdis Tanel, kui nad olid metsateele jõudnud, kuid Laura jooksis ikka edasi. Tal olid ühe hetkega silme ees kõik õudusfilmid, mida ta kunagi näinud. Ta tundis, et teda ajavad taga kõik koletised ja kummitused, kes eales välja mõeldud.
„Hei, ära jookse! Kõik on vaikne!” hüüdis Tanel talle järele. Sellegipoolest jooksis Laura edasi, ent mitte küll enam nii paaniliselt kui varem.
Kui nad metsast välja päris jõe kaldale jõudsid, jäid nad lõõtsutades seisma. Umbes poole minuti jooksul ei ütelnud keegi sõnagi.
„Teil oli õigus,” ütles siis Marten. „Seal on tõepoolest midagi.”
„Võimalik, et me pääsesime napilt,” sõnas Tanel. „Vaevalt, et nad meid üldse jälitasidki, ükskõik mille või kellega ka tegu oli. Ma olen kuulnud, et kummitused on selle paiga küljes kinni, kus nad elutsevad.”
Laura ei ütelnud midagi. Tal oli ikka veel raske hingata.
„Kas saame homme kokku ja püüame välja mõelda, mis see olla võis?” küsis viimaks Marten.
Teised noogutasid.
„Kell kaksteist siinsamas?”
„Okei, me tuleme,” sõnas Tanel. „Head kojujõudmist.”
„Oh, mul pole siit eriti palju minna,” ütles Marten. „Teil on vist pikem tee.”
„Mitte eriti,” sõnas Laura. „Aga homseni siis!”
Mõnda aega läksid Tanel ja Laura vaikides. Poiss alustas esimesena juttu.
„Kus sa nii kiiresti jooksma oled õppinud?” küsis ta.
Laura naeris.
„Ega siis jooksma ei õpita. Sa kas jooksed kiiresti või mitte. See on pigem ikka anne. Ja ma ikka pingutasin ka, et mitte sinu eelarvamusi kinnitada.”
Tanel muigas.
„Jah, ma tõesti alahindasin sind. Aga mis sa siis arvad? Kas me tõesti pääsesime üle noatera kummituste käest või oli see mõni loom?”
„Kuule, mingi uks läks ju lahti ja me kuulsime samme. Mis loom see sai olla?” küsis Laura. „Mul jalad värisevad siiani. See võib muidugi ka pingutusest olla. Aga igal juhul olen ma praegu tänulik, et ma veerand tunni pärast oma voodisse saan pugeda. Ma tõesti ei oska arvata, millega võis tegu olla.”
Tanel noogutas.
„Aga sa ei arva ometi ju enam, et see oli Marteni salasepitsus? Ta oli minu meelest hirmust näost valge.”
„Ma märkasin,” sõnas Laura. „Kuigi see, et ta varemete juurde tahtis minna, tekitas mus natuke kahtlust.”
„Ta oli seal ju päeval käinud, ta ei osanud midagi karta. Mõistad?”
„Mhm,” ütles tüdruk ja seisatas. Nad olid jõudnud Laura vanaema maja juurde viiva tee otsa.
„Homseni siis. Saame siin enne kahtteist kokku.”
Laura noogutas.
„Head ööd,” soovis ta seejärel ja pöördus minekule.
„Oota!” hüüdis Tanel. „Sul ikka teine kont on või kuidas sa sisse saad?”
„Ma ei tea. Ma arvan, et nüüd magab juba vanaema nii kõvasti, et ta ei pruugi Muri klähvimist kuulda.”
„Ära siis vahele jää!” hüüdis poiss.
„Ma püüan. Ära sina ka jää.”
Nad lippasid kumbki ise suunas.
7. Kummitustalud
„Arvatakse, et sellest lossist viib välja mitu maa-alust käiku, kuid keegi pole neid põhjalikult uurinud. Siin on toimunud küll mingid mõõtmised, aga see oli palju aastaid tagasi.” Marten kõhutas murul ning näitas jooniseid ja üht vanaaegset fotot, millel oli Jõemetsa
