asjalik küsimus.”
„Ja see on?”
„Et kas me kutsume selle uue poisi siis ka kampa? Mis sa arvad?”
Tanel naeris.
„Miks sa üldse küsid? Kolmekesi on ju igal juhul lõbusam. Millest me siin üldse siis unistanud oleme, kui mitte kellestki kolmandast?”
„No aga sa ütlesid, et ta on imelik ja see muutis mind natuke murelikuks,” õigustas end Laura.
Tanel naeris.
„Ilmselt pole asi nii hull. Tegelikult ma ei tunne teda ju üldse ja pealtnäha jättis ta siiski enam-vähem normaalse mulje.”
„Ja nagu ma aru sain, pole sul tegelikult ka libahuntide vastu midagi,” torkas Laura.
„Ega vist,” lausus Tanel. „Aga kas läheme siis kohe ja vaatame, mis seal Kännu talus toimub ja kes seal elab?”
Laura hüppas püsti.
„Loomulikult.”
Nad liikusid maja poole, mis oli alles äsja endale uued elanikud saanud. Varem elas seal Kännu-Madis. Ta oli juba vist viimased kümme aastat pärast naise surma seal üksi olnud. Aga ka tema suri kaks aastat tagasi sügisel ning seejärel seisis maja mõnda aega tühjana. Sel varakevadel müüs Madise ja Aino tütar maja linnainimestele. Muud peale selle, et nad on linnainimesed, ei teatud ostjate kohta pikka aega. Alles paar nädalat tagasi asus siia perekond – isa, ema, kaks väikest tüdrukut ja üks suurem poiss.
Kännu talu juurde jõudes ei märganud Tanel ja Laura mitte kusagil mingit liikumist.
„Äkki nad söövad näiteks just praegu?” pakkus Laura.
„Ja vaatavad kardinate vahelt välja ja irvitavad meie üle, kes me siin nagu tolad seisame. Ega suvatse tulla küsima, mida me otsime,” lisas Tanel mürgiselt.
„Näiteks,” arvas Laura.
Tanel naeris.
„Ma ei usu sind, aga kui sul peaks mingil kummalisel kombel õigus olema, siis ei taha ma neist kellegagi ealeski tuttavaks saada.”
„Mis siis teeme?” küsis tüdruk. „Vahime siin veel või läheme minema?”
„Vahime veel,” ütles Tanel ja hakkas Laurat enda järel vedades minema sammuma.
3. Tutvumine ja väljakutse
„Kutsume siis või ei?” küsis Laura järgmisel hommikul, kui nad jällegi jõe ääres istusid.
Tanel püüdis oksakesest tehtud paati vees tasakaalus hoida ning kehitas õlgu.
„Ta ei tee meist ju väljagi. Mis me tast siis kutsume?”
„Äkki ta ei julge?” pakkus tüdruk.
„Mis ei julge? Kas sina kardaks?” uuris Tanel.
Laura kehitas õlgu.
„Äkki kardaksingi. No ma loodaks, et kui ma lähen uude kohta, siis sealsed asukad on minuga sõbralikud. Me peaksime end talle vähemalt tutvustama.”
Tanel kehitas õlgu.
„No olgu, kui sa nii arvad. Tutvustame siis. Vaatame, mis ta selle peale kostab.”
Laura keeras pead ja hakkas siis vaikselt naerma.
„Mis on?” küsis poiss.
„Kus hundist räägid…”
„Mis hundist?” Poiss vaatas tüdrukule arusaamatuses otsa.
„Sa ei tea seda ütlust?” imestas Laura.
„Mis ütlust?” ei saanud Tanel aru.
„Kus hundist räägid, seal hunt aia taga.”
„Ei tea. Mis see tähendab?”
„Seda tähendabki. Et kui kellestki räägid, siis see inimene võib õige pea välja ilmuda.”
„Ja siis?”
„No ta tulebki,” sõnas tüdruk.
„See uus poiss?” sosistas Tanel.
„Mhm. Ära sosista, ta on veel kaugel.”
„Miks ta siia tuleb?”
„Kust mina tean. Võimalik, et ta tahab ise meiega tuttavaks saada.”
„No ootame.” Tanel vinnas end sillale istuma. Ta jalad olid külmas vees seismisest juba kergelt sinakaks tõmbunud.
Natukese aja pärast ilmuski uus poiss puude varjust nähtavale, kuid enda ümber pilkugi heitmata sammus ta sillal istujatest kiiresti mööda ja võttis suuna metsa poole. Tanel ja Laura vaatasid teineteisele nõutult otsa.
„Hüüame teda,” pakkus Laura.
„Ole nüüd,” sõnas Tanel, „me ei hakka ju talle järele jooksma.”
„Ega vist,” nõustus tüdruk.
„Kuigi see oleks just hea mõte,” sõnas poiss. „Läheme ja vaatame, mida ta teeb. Miks ta juba kolmandat päeva järjest sinna metsa läheb?”
„Kolmandat?”
„No ta käis eile ka. Ja üleeile.”
„Tõesti huvitav, mida ta seal teeb?” arutles Laura. „Lossi juurde ta ju ometi minna ei saa.”
„Ei usu, jah,” sõnas Tanel. „Ma arvan, et ta teab seda. Siin räägitakse seda igale uuele elanikule.”
„Aga eks vaatame siis, kuhu ta läheb,” nõustus tüdruk.
Nad lükkasid tossud jalga ja hiilisid vaikselt mööda rada uuele poisile järele. Poiss ei vaadanud tagasi ja seega polnud jälitajail vahelejäämist karta. Enesekindlalt sammus ta aina edasi. Pikapeale läks rada kitsamaks – siit kaugemal ei käinud tavaliselt ei marjulised ega seenelised. Miski ei hoidnud inimesi varemetest rohkem eemal kui jutud sellest, mis siin vanal ajal oli aset leidnud.
Peagi lõppes rada üldse ja algas tihnik. Laura ja Tanel nägid, kuidas võõra poisi punane pluus okste vahele kadus. Nad vaatasid jahmunult teineteisele otsa.
„Lähme edasi,” ütles viimaks Tanel ja müksas tüdrukut.
„Ei lähe,” ütles Laura poisile kõheldes otsa vaadates. Mets tundus sünge ja salapärane. Tal polnud tahtmist sammugi edasi astuda.
„Me peame ju välja uurima, kuhu ta läheb,” sõnas Tanel. „Pealegi ta võib olla eksinud.”
„Ta ei saanud olla eksinud, ta läks sinna nii kindlal sammul. Ja ise sa ütlesid, et ta on ka varem metsas käinud,” arvas Laura.
„Kui ta lossi juurde läheb, siis võib tal abi vaja minna.” Tanel tegi uue katse tüdrukut kaasa
