päeva ajal?”
Laura kehitas õlgu.
„Kust mina tean?”
Tanel vaatas tüdrukut tähelepanelikult.
„Sa ei usu libahunti ega päkapikke ja nüüd kardad?”
„Sa ise kardad ka!”
„Jah,” tunnistas Tanel. „Aga ma vist ikka tahaks teada saada. Need jutud, mida räägitakse, on lihtsalt nii hirmsad, mõistad.”
Laura võttis poisil käest kinni.
„Kuule, ära tuleta meelde. Kas me palun läheks nüüd tagasi?”
Tanel pöördus tüdrukut kaasa tõmmates.
„Hea küll, aga ootame siis teda sillal. Kui ta muidugi tuleb üldse tagasi.”
„Tanel!” hüüdis tüdruk. „Sa ei saa ilma hirmutamata. Siin on niigi kõhe.”
„Lähme siis kiiremini,” ütles poiss ja hakkas tüdrukut kättpidi enda järel vedades tagasi kiirustama.
„Nad on ta ära söönud,” lausus Laura, kui nad olid juba üle tunni uut poissi oodanud.
„Oota, küll ta tuleb,” rahustas Tanel. Ta ei teadnud, kas see pidi olema nali või mõtles tüdruk seda tõsiselt.
„Miks sa selles nii kindel oled?” uuris Laura. „Sa nagu arvaks sama mida mina.”
„Mida? Ma ei ole kindel. Lihtsalt ma ei usu, et selliseid asju tänapäeval juhtub.”
Viimaks hakkas puude vahelt midagi punast paistma ja peagi ilmus nähtavale ka pluusi omanik. Peagi möödus poiss sillast.
„Hei, Marten, oota natuke!” hõikas Tanel ja sammus koos Lauraga uustulnukale vastu.
Poiss pilgutas ereda päikesevalguse käes silmi.
„Jah?” ütles ta ning jäi Laurat ja Tanelit silmitsema.
„Tema on Laura ja mina olen Tanel,” tutvustas Tanel. „Sa vist alles kolisid siia?”
„Jah, me ostsime Kännu talu, et siin suvitada. Kust te mu nime teate?” uuris poiss.
„Siin külas teavad kõik kõike,” ütles Laura. „Me tahtsime sinuga tegelikult tuttavaks saada, aga nüüd on meil selleks ka hea põhjus.”
„Mis põhjus?” Marten uudistas teisi uudishimulikult.
„Kus sa käisid?” küsis Tanel. Küsimus kõlas isegi natuke vaenulikult.
„Lossi juures,” vastas Marten ja nägi, kuidas teised hetkeks pingule tõmbusid.
„Mis sa seal tegid?” küsis Laura omakorda.
Poiss vaatas neid kummaliselt.
„Niisama vaatasin ringi. Aga mis siis on, et te mind üle kuulate? Kas see on teie mingi salakoht? See on kellegi oma ja seal ei tohi käia? Mingeid jälgi inimtegevusest lossi juures küll ei tundunud olevat,” lisas ta hetke pärast.
„Seal ei käida,” ütles Tanel mornilt.
„Mis mõttes ei käida?”
„No seal ei käi mitte keegi mitte kunagi. See koht on needuse all või midagi.”
„Mis see tähendab?” Marten vaatas neid endiselt kahtlustavalt. Ta oli kindel, et tema kulul püütakse lihtsalt lolli nalja teha.
„See tähendab, et seal on palju õnnetusi juhtunud ja nii mõnigi inimene on seal kadunuks jäänud.”
„Te teete nalja? Need on kindlasti mingid vanad lood.”
„No üks on päris uus. Meie külast üks mees – Kasearu Peeter – läks alles kuus-seitse aastat tagasi sinna, tahtis tõestada, et seal ei kummita, ega tulnud enam kunagi tagasi.”
„Kas teda siis otsima ei mindud?” Marteni näol peegeldus siiras imestus.
„Siin pole ju palju noori mehi, vanad ja põdurad lihtsalt ei julgenud,” seletas Tanel. „Maakonnast kutsuti päästeteenistus, kuid need ei leidnud sealt midagi. Hiljem politsei ka ei leidnud.”
„Võimalik, et ta kukkus kuhugi auku näiteks,” pakkus Marten.
„Või viisid kummituse ta ära,” ütles Tanel ja jäi Martenile ainiti otsa vaatama.
„Seal ei ole pahatahtlikke kummitusi,” sõnas poiss kindlalt.
„Mida!” hüüdis Laura. „Kuidas sa selliseid asju tead?”
„Ma olen selle kohta lugenud.”
„Jaa, meie teame ka neid lugusid. Üks lugu räägib, kuidas vana krahvi vaim käib öösel ringi ja püüab lossi juurde sattunud inimesi ära kägistada. Ja see on neist veel kõige leebem lugu. Seal kandis on muide ka libahunti nähtud.” Laura vuristas kogu jutu ühe hingetõmbega Martenile ette ja jäi siis poissi äraootavalt silmitsema.
„Mina tean hoopis teist lugu,” sõnas Marten rahulikult, „see on varandusest.”
„Mis varandusest?” Tanel ja Laura vaatasid talle imestunult otsa.
„Kas teie siis ei tea? Te teete nalja?” Marten ei suutnud uskuda. Isa oli rääkinud, et varandustega seotud muistendid püsivad rahva hulgas kauem kui nii mõnedki muud. Ta ei mõistnud, kuidas siin ei teata, et lossi juurde on varandus peidetud. Poiss silmitses neid tähelepanelikult.
„Mida? Mida me ei tea?” küsis Laura kärsitult.
„Et kuhugi lossi juurde on varandus maetud.”
„Nüüd teed sina nalja!” hüüdis Tanel.
„Ei tee. Sellepärast lossis kummitabki. See kummitus on vana krahv, kes nutab oma varandust taga. Ta olevat surnud mingitel salapärastel asjaoludel just pärast seda, kui oli rikkaks saanud. Mina olen lossi kohta sellist lugu lugenud.”
„Ja kuidas selle varanduse siis kätte saab, palun väga?” uuris Laura.
„Väidetavalt näitab täiskuu neljapäeval vana krahvi vaim ise peidukoha kätte.”
„Kust sa seda kõike tead?” küsis Tanel.
„Ma lugesin üht muistendit ja siis veel üks vana mees, Kuuse-Mihkel vist, rääkis midagi,” seletas poiss.
„Kuuse-Mihklit ei saa alati uskuda,” ütles Laura.
„Jah, aga sellised lood ei teki niisama,” õigustas Marten ennast.
„Ja mida sa nüüd teha kavatsed?” küsis Tanel.
„Lossi valvata.”
„Kas sa oled hull?” hüüdis Laura.
„Kummitus tuleb täiskuuööl.”
„Sa
