style="font-size:15px;"> „No et kui sa oled neid lugusid kuulnud – kas sa siis ikka ei karda? Pealegi on päeval seal kindlasti tunduvalt ohutum kui öösel, mõistad?”
Marten kehitas õlgu.
„No võimalus leida sealt selle teie Kaseoru Peetri skelett on pisut õudne, aga sellest saab üle.”
„Kasearu!” parandas Laura. „Aga seda pole seal enam. See on ära viidud.”
„Mida?”
Marten vaatas neid jahmunult.
„Kas te tõesti usute seda jama?”
„Jah,” vastas Tanel talle kindlalt silma vaadates. „Tahad, ma tõestan sulle? Tahad, läheme sinna kas või täna öösel?”
„Tanel, kas sa oled hull?” hüüdis Laura. „Te ei tohi sinna minna!”
„Ei ole hull. Ma tahan tõestada, et see, mida ma räägin, on tõsi. Muidu see tarkpea siin arvab, et me oleme mingid peast põrunud maakad.”
„Me pole ju maakad. Me ainult suvitame siin,” sõnas Laura nördinult.
„Vahet pole. Kas lähme täna öösel?” küsis Tanel uuesti.
Marten kehitas õlgu.
„Lähme, kui tahad. Ainult et täna pole mõtet. Täiskuu on alles neljapäeval.”
„Mis iganes. Näeme siis siinsamas kell üksteist. Kas sa saad välja hiilida?” küsis Tanel.
„Ma loodan küll,” arvas Marten. „Ma pean nüüd minema. Näeme siis kell üksteist.” Ta heitis neile veel ühe pilgu ja läks siis tagasi vaatamata oma teed.
4. Kõhklused
„Sa usud, mida ta rääkis?” küsis viimaks Laura, kui vaikus oli juba mõnda aega kestnud.
„Miks ma ei peaks?” küsis Tanel vastu.
„Ta võib olla üks nende seast. Vaata, kui kiiresti ta sinuga nõusse jäi.”
„Sa oled põrunud. Kes nüüd ebausklik on?” naeris poiss.
„Ma tean, aga selline võimalus on olemas.”
„Eh, ta on lihtsalt üks tüüp, kes usub kõike, mida raamatutest lugenud on. Ja ma tahan näha ta nägu, kui ta tunnistab, et meil oli õigus.”
„Palun ära mine!” sõnas tüdruk. „Ma saan aru, et siin on mängus mingi mehelik uhkus ja jumal teab mis veel, aga unusta see ära. Palun ära mine!”
„Kuule, esiteks ei saa ma enam taganeda ja teiseks ega me siis sinna lähedale ei lähe. Me luurame eemalt,” kinnitas Tanel.
„Jah, sa saad taganeda. Sa võid öelda, et midagi tuli vahele. Mõtle midagi välja, issand küll! Ja teiseks – kust sa tead, kui kaugel need inimesed on käinud, kes pole enam kunagi tagasi tulnud?” Laura vaatas sõjakalt Tanelile otsa. „No äkki see ongi lihtsalt ainult jutt? Äkki on tal õigus? Tema ju teadis hoopis teistsugust lugu.”
„Jah, aga Kasearu Peeter?” küsis Tanel.
„No Marten ütles, et ta võis kuhugi kukkuda, kust enam välja ei saanud.”
„Tal olevat telefon kaasas olnud! Pealegi oleks teda siis nähtud seal, kuhu iganes ta ka kukkus.”
„No see telefon võis tal ju katki minna või lõi ta pea ära ega tulnud enam teadvusele. Võimalusi on palju. Ja tegelikult võis ta ka hoopiski põgeneda,” arvas Laura.
„Mida? Millest sa räägid?”
„Räägitakse, et ta oli mingi kuriteo eest tagaotsitav. See oleks andnud talle ju hea võimaluse põgeneda. Keegi ju ei hakkaks teda enam otsima, kui teatakse, et ta on surnud.”
„Mis kuritegu see siis oli?” uuris poiss.
„Ma ei tea. Mingi suurem vargus vist. Keegi ei tundnud ju ta vastu tegelikult pärast enam huvi. Isegi ta oma isa mitte.”
„Ta isa oli ju joodik ja ta ise pätt.”
„Seda enam on põhjust arvata, et ta tahtis kaduda,” leidis Laura. „Ma tulen siis ka kaasa,” ütles ta pärast väikest pausi.
„Kuhu?” küsis Tanel. „Minu poole? Okei, vanaemal võiks ju küll juba lõuna valmis olla ja ta just eile küsis sinu järele.”
„Mmm, lõuna pole paha mõte,” sõnas Laura ja tõmbas kujuteldavat toidulõhna ninna. „Tänan kutse eest, aga ma tegelikult mõtlesin küll seda teie öist retke.”
„Ei! Nalja teed? Sina ei tule kuhugi!” Tanel vaatas tüdrukut peaaegu vihaselt.
„Mis mul siis viga on?” küsis Laura. „Mõnikord on mul sinuga koos olles tahtmine feministiks hakata.”
„Mispärast?”
„Sest sa arvad, et poisid on kuidagi paremad ja et neile on rohkem lubatud.”
„See, et ma tahan sind ohu eest hoida, pole just enda paremaks pidamine. Aga jah, ma arvan, et kui me peaksime mingil põhjusel näiteks ära jooksma, siis jääksid sina viimaseks. Ära solvu, aga see on ilmselge,” naeris Tanel.
„Ma tulen ikkagi,” ütles Laura trotslikult.
Tanel teadis, et kui tüdruk on midagi pähe võtnud, siis on mõttetu üritada teda ümber veenda.
„Hea küll, lähme siis kolmekesi,” ütles ta. „Aga sa pead arvestama, et sealt pole just paljud tagasi tulnud. Eriti veel öösel.”
Laura noogutas. Alles nüüd hakkas talle kohale jõudma, millesse ta ennast mässinud oli, ent ta püüdis seda mitte välja näidata.
Nad läksid vaikides kodu poole. Laurale meenus, et vanaema oli hommikul palunud peenraid rohida, ja seepärast pidi ta kiirustama. Kui nad olid jõudnud kohta, kus karjatee keeras Laura vanaema maja juurde, jäid nad seisma.
„Näeme siis õhtul,” sõnas Tanel. „Aga ma ei peaks sind argpüksiks, kui sa ei tule, eks.”
Laura vaatas talle tusaselt otsa.
„Mina sind ka mitte. Ma tulen. Me ju leppisime kokku.”
„Olgu, saame siis siin pool üksteist kokku. Sa ikka saad välja hiilida?”
Laura noogutas.
„Kuule, ma ronin sügise poole pidevalt aknast välja õhtuti, kui mul õunaisu tuleb. Pealegi läheb ju vanaema varakult magama, et hommikul lehmi lüpsta. Ma loodan, muidugi, et Muri mind ära ei anna. Ta võib rõõmust klähvida nagu pöörane ja see võib vanaema äratada.”
„Viska talle midagi hambusse. Kont või midagi,” pakkus Tanel.
„Hea mõte! Ma vaatan, mis ma leian. Näeme siis pool üksteist uuesti!” Laura lehvitas talle ja pöördus siis reipalt ringi. Tanel jäi tüdrukule järele vaatama. Alles siis kui Laura oli juba õueväravast sees ja aia
