et siin poleks ka kolhooside ajal olnud lossile erilist rakendust. Ilmselt on süüdi ka asukoht, ta on ju päris metsa sees.”
„See pole see tee, mis lossi juurde läheb,” sõnas Marten äkki.
„Mida?” hüüdsid Laura ja Tanel nagu ühest suust. „Kas mingi tee on veel?”
„Jaa, peatee läheb siit lossi juurest läbi Jõemetsa küla ja viib suurele teele välja. Sealt saab lossi juurde veerand tunniga. Sealne asustus oli varem tihedam. Praegu on seal palju mahajäetud talusid.”
„Kas see võib olla lossi lähedusest tingitud?” küsis Laura ja tundis, kuidas tal jällegi judinad üle selja käivad.
„Väga võimalik, kui me jätkame oma kummituseteooriat,” sõnas Tanel. „Aga…”
„Mis variante veel on?” päris Laura.
Mõlemad vaatasid nõutult Marteni poole. Poiss raputas pead.
„Ma ei oska midagi arvata,” ütles ta viimaks. „Inimeste kadumist üleloomulikul teel võib vaid filmides ette tulla. Miks need talud tühjad on, seda ma ei tea. Ilmselt nagu ikka – noored on kolinud linna ja vanad ära surnud. Võimalik, et neil pole olnud talusid ka kellelegi pärandada või on need nii lagunenud, et nendega pole olnud midagi peale hakata.”
„Me peaksime neid vaatama minema,” ütles Tanel. Ta tõusis püsti.
„Kas kohe?” Laura vaatas talle ehmunult otsa.
„Jah, me võime ju tee peal edasi arutada. Ma tahan neid talusid näha. Ma pole neist varem mitte midagi kuulnud.”
„Kas sina tead nende talude kohta midagi?” päris Marten Lauralt. Tüdruk raputas pead.
„Kummaline,” sõnas poiss. „Näete, nad on ju siin kaardi peal ometi olemas.” Poiss võttis mapi vahelt järgmise lehe ja osutas sõrmega väikestele hallidele nelinurkadele. „See on Maa-ameti aerofoto. Selle järgi ei saa küll aru, mis seisukorras nad on, aga vähemalt on nad olemas. Mõnel on isegi veel abihooned püsti, mis tähendab, et vähemalt elumaja ei tohiks kõige halvemas korras olla.”
Tanel vaatas tummalt Marteni kaarti.
„Uskumatu,” sõnas ta viimaks. „Mul on praegu selline tunne, nagu elaksid seal lossi lähedal taludes zombi’d. Need kõik ei saa ju mahajäetud olla?”
„No läheme siis juba rutem,” tegi Laura ettepaneku.
Teised noogutasid. Marten pani oma kaardid seljakotti ja nad asusid teele. Kohta, kus asusid kaardil märgitud talud, kutsuti lossi järgi Jõemetsa külaks. Külani oli linnulennult umbes paar kilomeetrit, kuid tee viis sinna ringiga. Tanel arvas, et nad peavad kohalejõudmiseks umbes tund aega vantsima.
„Lähme minu juurest läbi, ma võtan vett kaasa,” sõnas Laura. „Meil võib seal terve päev minna ju.”
„Siis peaks süüa ka võtma,” arvas Marten.
„Lähme siis hoopiski poodi,” tegi Tanel ettepaneku.
„Sul on raha kaasas või?” Laura vaatas talle küsivalt otsa
„Ei ole, aga me saame ju võlgu võtta. Kuuse-Laine annab igal juhul.”
„Mul on raha ka,” ütles Marten ja osutas oma seljakotile.
Nad ostsid poest banaane, õunu ja suure pudeli vett.
”Te vist lähete küll matkama?” küsis Kuuse-Laine, väikest kasvu käbe naisterahvas, kui Marten ja Tanel kõik asjad letile ladusid.
„Me vaatame jah natuke kaugemal ringi,” sõnas Tanel. Tal polnud tahtmist rohkem seletama hakata. Ilmselt sai ka Laine sellest aru, sest edasi ta enam ei pärinud.
„Äkki ma peaks vanaemale ütlema, et jään võib-olla kauemaks?” arvas Laura, kui nad juba väljas trepil olid.
„Sul pole mobiili kaasas?” küsis Tanel. „Mul ka pole. No helista siis poest,” pakkus poiss. „Kuuse-Laine nagunii lubab.”
„Okei, ma tulen kohe tagasi.”
„Mis sa arvad, mida me sealt leiame?” küsis Marten Tanelilt, kui nad olid kahekesi jäänud.
Tanel kehitas õlgu.
„Pole aimugi. Ma pole sellest külast kunagi midagi kuulnud. Võimalik, et see pole lihtsalt jutuks tulnud.”
Marten noogutas mõtlikult.
„Aga see allee?” küsis Tanel. „Kui sa päeval lossi juures käisid, kas see paistis ka kuskilt?”
Marten noogutas.
„Kummaline, et see oli täitsa olemas ja polnud eriti rohtu kasvanud ega midagi. Minu meelest olid seal isegi autojäljed rohu sees näha.”
„Mis autojäljed?” Laura oli just poest välja astunud.
„Marten väidab, et alleed pidi saab lossi juurde isegi autoga,” seletas Tanel. „See aga tähendab, et seal liigutakse. Seega tekib järgmisena küsimus, et kes seda teeb ja miks.”
„No kohe saame teada,” sõnas Laura. „Kuulge, ärme passi siin, hakkame minema.”
Tanel, Marten ja Laura hakkasid mööda külavaheteed astuma ja jõudsid peagi suurele teele. Sealt pöörasid nad vasakule ja vantsisid lõõskava päikese käes edasi. Viimaks jäi Marten seisma, silmitses hoolikalt kaarti ja osutas käega metsa suunas.
„Seal taga peaks see küla olema,” sõnas ta.
„Kus see tee siis on, mis sinna viib?” küsis Laura.
Poiss kehitas õlgu.
„Lähme edasi ja vaatame,” sõnas Tanel.
Nad liikusid piki maanteed, kuid ühtegi teed ei olnud näha. Viimaks tegi maantee jõnksu ja hakkas vaikselt metsast eemalduma.
„Edasi pole mõtet minna,” ütles Laura. „Me peame siis üle heinamaa sinna sumpama.”
Teised noogutasid.
Nad läksid üle heinamaa ja jõudsid viimaks metsaservale.
„Lähme otse edasi,” ütles Marten kaarti vaadates.
Mets ei olnud kuigi tihe. Alustaimestikku oli vähe ja seetõttu polnud liikumine raske. Viimaks muutus mets palju hõredamaks ja nad jõudsid kohta, kust hakkas paistma esimese maja katus. Tanel, Marten ja Laura liikusid ettevaatlikult lähemale, ehkki ettevaatuseks polnud põhjust. Kõikjal valitses vaikus – ühtki inimest ei olnud näha ega kuulda.
„Siin vist küll ei elata,” arvas Tanel. „Vaadake, kui lagunenud see on.”
Maja, mille juurde nad jõudsid, paistis hüljatud ja lagunenud. Kahe kõrvalhoone – ilmselt aida ja lauda – katused olid kohati päris sisse langenud. Maja uks oli suure lauaga kinni löödud. Sama oli tehtud ka akendega. Laura püüdis küll laudade vahelt sisse piiluda, kuid ta ei näinud majas valitseva pimeduse tõttu peaaegu mitte midagi.
„Hea küll, otsime
