sõnas tüdruk ja näitas eemalt paistva kollase maja poole.
„Mu vanaema ütles, et nad on imelikud,” sõnas poiss.
„Mis neil siis viga on?” Tüdruku hääl ei reetnud erilist huvi.
Poiss kehitas õlgu.
„Nad ainult suvitavad siin nagu meiegi, ei kasvata vist midagi ja loomi neil ka ei ole. No vanaema meelest on ju kõik natuke imelikud, kes kohe maale ei koli ega hakka põldu harima ja loomi pidama. Lehma, täpsemalt. Lehm on kõige tähtsam. Ta räägib talv otsa, kui meile juurvilja saadab, et me peaksime ka ikka maale elama tulema,” seletas ta naerdes.
„Ah, meie oma on samasugune,” muigas Laura. „Ta on isegi paar korda püüdnud emale siinkandis tööd leida, et meil oleks põhjust maale tulla. Ega neil lapsi pole?” uuris tüdruk edasi.
„On küll,” ütles Tanel.
„Väikesed?” Laura oli juba ette kindel pettumuses.
„Ei, üks on meievanune.” Taneli hääl oli endiselt morn.
„Mida? Sa ütled seda alles nüüd?” Laura hääletoon oli peaaegu vihane.
„Millal ma seda siis ütlema pidin, kui sa alles täna jõudsid?” küsis poiss ja pilgutas üllatunult silmi.
„No kohe, mitte alles küsimise peale!” hüüdis tüdruk nördinult.
Tanel kehitas õlgu.
„Ma ei pidanud seda kõige tähtsamaks. Ta on selline imelik.”
„Sa oled teda näinud?” Laura hääles kõlas veel suurem etteheide.
„Mhm, poe juures.”
„Miks ta imelik on? Mis ta seal tegi siis? Mis mõttes ta imelik on? Nagu päriselt või?” Küsimused lausa purskusid tüdrukust välja.
„Küsis libahundi kohta.”
„Mida?”
„No ma ütlesin, et ta on imelik. Ma ei tea, äkki ma kuulsin valesti,” vabandas poiss.
„Libahundi kohta?” küsis tüdruk uuesti.
„Kuule, ma ilmselt kuulsin valesti,” ägestus Tanel. „Ära korruta seda libahunti kogu aeg.”
„Kellelt ta siis küsis?” Tüdruk ei teinud poisi ärritusest väljagi.
„Kuuse-Mihklilt.”
Laura muutus tähelepanelikuks.
„See Kuuse-Mihkel võib teada küll.”
„Mida?” Tanel vaatas mõistmatult Laurale otsa.
„Jaa-jaa!” hüüdis Laura elevile minnes. „Minu vanaema rääkis kord, et nooruses olla Kuuse-Mihkel metsas kummalist elukat näinud.”
„Keda?”
„Ja et ta pärast seda oli vist isegi paar aastat suurest ehmatusest kokutanud,” jätkas Laura võidurõõmsalt.
„Kokutanud? Keda ta nägi siis?”
„No ehk siis libahunti, kust ma tean. Ilmselt teda mõni tavaline loom ei saanud niiviisi kohutada.”
„Aga kust see poiss seda teab?” küsis Tanel.
„No äkki on talle keegi rääkinud? Või siis ta vanematele,” pakkus Laura.
„Mhm. Kas see pole sinu meelest imelik – ta on siin olnud mõne päeva ja juba räägitakse talle lugusid, kuidas üks küla vanemaid mehi nooruses metsas midagi kummalist nägi? Isegi mina kuulsin sellest praegu esimest korda. Ja ma tean ometi enamust lugudest, mis siinkandis on juhtunud.” Poiss vaatas tüdrukule natuke nõutult, kuid samas võidukalt otsa.
Laura kehitas õlgu.
„Ma ei oska seda seletada. Sina ju ometi kuulsid seda pealt, mitte mina.”
„Võimalik, et ma eksisin, ma ei jäänud ju nende juttu kuulama. Aga mis selle Mihkliga siis nooruses ikkagi juhtus?”
„Kas sa pole tõesti seda lugu kuulnud?” imestas tüdruk.
Tanel raputas pead.
„Ma arvan, et see oleks mulle meelde jäänud.”
„No see oli niimoodi, et Mihkel oli jahile läinud ja jäi mitmeks päevaks ära. Kui ta kolmandal päeval tagasi tuli, siis oli ta näost hall olnud, üle terve keha värisenud ega olnud tükk aega ainsatki sõna suust saanud. Ja kui teised ikka uurisid, mis tal viga on, siis oli ta lõpuks suure kokutamise peale suutnud ütelda ainult: „Libahunt.” Alles paar päeva hiljem oli ta kõnevõime päris tagasi saanud, kuid vist veel umbes paar aastat aeg-ajalt kokutanud. Aga kui talt hiljem küsiti, et kas ta siis ikka nägi libahunti, polnud ta seda enam tunnistanud. Ütelnud, et ei näinud täpselt, mis loom see oli, ja et enam ei mäleta ka.”
„Miks ta siis selle maha salgas?” küsis Tanel, kes oli pingsalt tüdruku juttu jälginud.
„Maha salgas? Mille?” Laura naeris.
„Et ta libahunti nägi.”
„Aga kas sina räägiksid? Et pärast terve küla sind lollakaks peaks? Ma olen aru saanud, et see on mingisugune väljamõeldud olend, keda päriselt olemas ei ole. Kas sa oled loomaaias mõnda libahunti näinud?”
Tanel muigas.
„Olgu peale. Sul on õigus. Aga seda, et neid olemas pole… Ma ei tea. Kas siis olendeid, kes pole nagu meie, ei võigi olemas olla?”
„Nagu tulnukaid või?”
„Ma ei mõelnud tulnukaid. Ma nägin hiljuti üht libahundifilmi telekast. Seal oli päris huvitavalt…”
„Ma nägin ka,” torkas tüdruk vahele. „See oli täielik möga. Selliseid asju pole olemas.”
„Aga miks siis neist räägitakse? Isegi näidend on kirjutatud? Järelikult on see millalgi inimeste jaoks tähtis olnud.”
„See on ebausk,” ütles Laura kindlalt.
„Aga öeldakse ju, et kus suitsu, seal tuld,” sõnas Tanel. „Ma arvan, et selle taga midagi siiski on.”
„Mine siis küsi ka Kuuse-Mihklilt,” arvas Laura.
„Ja kui lähengi?” lausus poiss. „Kas siis sina midagi ei usu?” küsis ta hetke pärast tüdrukut uudishimulikult silmitsedes. „Sul ikka jõuluajal päkapikud käisid?”
„Jaa, meil käisid tervel perel. Ema pani nii meile kui ka isale sussi sisse asju. Ja isa pani jälle ema sussi. See oli päris koomiline, kui hommikul terve pere akna juurde tormas ja kõik püüdsid esimesena oma sussist asju krabada. Aga me ei uskunud neid, kui sa seda teada tahad. No ilmselt Kuldar muidugi uskus.”
„No sussi sisse paneb jah ema. Aga kas sa siis pole kunagi mõelnud, et päkapikud on siiski kusagil olemas ja trollid mägedes ja haldjad metsas…”
„Ja
