tuleb pidevalt valvata, mitte mitmeks tunniks koeraga välja kaduda. Nüüd on tulemus käes. Varsti pole meil siin majas enam ühtegi tervet asja, kui see nii jätkub.“
Liisel vaatas Ingela poole. Too kehitas süüdlaslikult õlgu. „Joel kutsus mind korraks teise tuppa,“ ütles ta vaikselt. „Ma siis läksin, mõtlesin, et ema on ju ka kodus ja mis nad ikka teevad, mängisid parajasti nii rahulikult… No ja siis käiski järsku see hirmus kolakas ja peegel oli puruks. Ju nad kuidagi sinna kapi vastu siis läksid.“
„Ema on kodus, ema on kodus,“ porises ema. „Mina olin samal ajal vannitoas, mul ei olnud võimalik nende järele vaadata. Praegu oli veel isegi õnnelik õnnetus, see peegel oleks vabalt võinud ju neile pähe kukkuda! Liisel, tule vaata see põrand nüüd üle. See veel puuduks, et mõni meist omale klaasikillu jalga astub.“
Liisel ei osanud kuidagi seisukohta võtta, kas ta peaks end nüüd halvasti ja süüdlasena tundma või mitte. Ühest küljest olid pahanduse tegijateks tema lapsed, teisest küljest aga… Ta oli ju vaid korraks koeraga õue läinud ja Ingela oli meeleldi lubanud senikaua tüdrukuid kantseldada. Ometi olid lapsed jäänud omapäi, ja teadagi ju, et nii pisikesed kipuvad maailma avastamise käigus ikka kõike huvitavat kiskuma.
Liisel pühkis parajasti põrandalt kokku viimseid tillukesi killutükke, kui telefon ta selja taga korraga helisema hakkas. Naine võpatas ja pillas kühvli käest. Gert! Peeglisekelduste käigus oli ta mehe hetkeks unustada jõudnud. Nüüd aga oli see kardetud hetk siis käes ja tal polnud ikka veel vähimatki aimu, kuidas oleks kõige õigem käituda. Naine vaatas abiotsivalt Ingela poole. „Ütle, et mind ei ole siin,“ palus ta. „Eks?“
Ingela noogutas ja võttis toru. „Halloo?“
Liisel hoidis hinge kinni ja hammustas endale kõvasti huulde. Et nüüd ometi lapsed häält ei teeks! Õnneks askeldasid mõlemad rahulikult ja vaikselt oma kummist mänguasjade keskel ja kisatuure ei paistnud vähemalt hetkel päevakorras olevat.
„Mkmm,“ ütles Ingela telefonitorusse. Tema hääles kostis nördimus ja viha. „Siin teda küll ei ole. Ma ei saa aru, mismoodi jooksis koos lastega ära? Mis sa talle tegid siis?“
Mõnda aega valitses vaikus. Ja seejärel: „Kuule, lõpeta ära, mees. Ma ei usu elu sees, et mu õde su lihtsalt heast peast maha jättis. Küllap sa ikka mingi sigadusega hakkama said. Nii et mõtle hästi järele. Ja ära ürita ennast õigustada midagi, ma tean väga hästi, milline joodik ja vägivallatseja sa oled. Head aega.“
Ingela virutas toru hargile ja pööras end ringi, näol uhke ilme. „Noh?“ küsis ta. „Panin ju ta ägedalt paika? Hea tropp ikka küll, kohe kukkus seletama, et tema pole midagi teinud.“
Liisel peitis näo käte vahele ja raputas pead. „Appi, Inx,“ ütles ta nutuselt. „Ma kardan, et ta tuleb ikkagi siia. Ta ei usu, et mind siin ei ole. Ta ei usu seda.“
„Seda ma sulle juba hommikul ju rääkisin,“ sekkus ema. „Muidugi tuleb ta oma naist ja lapsi otsima, mis seal imelikku. Ja kust mujalt ta sind ikka otsib kui siit.“
„Ärge laske teda sisse,“ palus Liisel. „Ma tõesti ei taha temaga siin kraaklema hakata. Ausalt öeldes ei taha ma teda üldse enam kunagi näha.“
„Ära arva, et see niisama lihtne on,“ oli ema veendunud. „Teil on ju ikkagi ühised lapsed, tal on täielik õigus neid näha.“
„Ega ikka ei ole küll!“ Liisel sai nüüd tõsiselt pahaseks ning ei suutnud enam moepärastki head nägu teha. „Saa ometi ükskord aru, ema, Gert on lastele ohtlik! Ohtlik, mõistad, mida see sõna tähendab? Vaata palun hoolega, milline Lotta nägu välja näeb!“
Liiseliga liitus Ingela. „Mina ei laseks ka oma lastel eluilmaski enam sellise mehega kohtuda,“ kinnitas tüdruk tuliselt. „Mõttetu tüüp! Ise on süüdi, et ei osanud oma peret paremini hoida. Nüüd pole enam midagi parata.“
Nagu tavaliselt, ei soovinud ema Ingelaga vaidlusesse laskuda. Ta rehmas üksnes käega ja astus köögi poole. „Minu pärast tehke, mis tahate,“ ütles ta ainult. „Aga mina igatahes ei kavatse küll selle mehega maid jagama hakata. Kui ta siia tuleb, tegelete sellega ise.“
Ingela asetas käe Liiseli pluusi varrukale. „Ära põe,“ ütles ta vaikselt. „Küll me selle lollakaga hakkama saame. Joel on ju ka siin, kui mingi jama peaks olema, siis tema saab Gerdist iga kell jagu.“ Liisel kahtles sügavalt, kas too Joel oleks tema kui võhivõõra eest valmis välja astuma, aga meesterahva olemasolu majas rahustas teda siiski. Seda enam, et vähemalt esmapilgul tundus Joel olevat veidi vanem ja asjalikum noormees kui need teised nolgid, kellega Ingela varasematel aegadel oli semminud.
„Pealegi, kes teab,“ kehitas Ingela õlgu. „Vahest jäi ta mind ikkagi uskuma ja ei hakka siia ronimagi. Ma tegelikult väga ei usu, et tal jagub viitsimist nii kaugele sõita. Tal peaks ju nüüd just hea meel olema ja rahulikum ka, kui teid seal ei ole.“
Liisel selles eriti veendunud ei olnud. Oma vanemate ja sugulaste, töökaaslaste ning osade tuttavate ees oli Gert alati kangesti tahtnud jätta muljet, nagu oleks neil tegemist täiusliku pereidülliga. Kuidas sobiks selle näilise idülliga nüüd kokku tõsiasi, et ta ühes lastega keset ööd ära oli põgenenud? Ei, Gert ei saanud sellega kindlasti leppida. See käis liiga otseselt ja valusasti tema ego pihta.
Mõne aja pärast kadusid Ingela ja Joel teise tuppa ja Liisel sirutas käe ohates ajalehe järele. Fakt oli see, et siia ta kuigi kauaks jääda ei saanud ning mida varem ta endale mingisuguse elamise leiab, seda parem. Ja otsimisega ei tasunud viivitada, sellega kavatses ta algust teha kohe praegu.
Naine sirvis lehte, kuni jõudis Tallinnas pakutavate üürikorteriteni. Jumal, mis hinnad, isegi ühetoalistel! 7000 krooni kuus, 8000 krooni kuus… Uskumatu, kas tõesti leidub palju inimesi, kes on valmis ühetoalise uberiku eest sellist raha maksma? Tema, Liisel, ei saanud isegi täiskohaga tööl käies sellist palka, kust pidanuks ta siis veel nüüd niisugused summad välja võtma? Millegi eest oli ju ometi elada ka tarvis.
Kas siis tõesti midagi odavamat üldse ei leidugi, mõtles Liisel juba kerges paanikas. Ta keeras lehekülge ning seal, kohe rea alguses jäi üks kuulutus talle korraga silma.
Üürile anda 1-toaline korter Kungla tänaval, puumajas. 33 m*, ahjuküte, trepikoda lukus, keskmises korras. Otse omanikult, hind 3000 krooni.
See pakkumine tundus isegi üsna mõistlik olevat. Kui seda ometi juba ära pole antud! Äkki peaks igaks juhuks kohe helistama ja asja uurima? „Ema,“ hüüdis Liisel. „Mis sa arvad, kas laupäeval sobib kuulutuse peale helistada? Midagi justkui leidsin.“
„Helista muidugi kohe,“ tuli vastus. „Mis seal vahet on, temal on ju tarvis oma korterit üürile anda. Tööpakkumise peale ei sobiks nädalavahetusel helistada.“
Liisel otsis oma jope taskust välja telefoni ja lülitas selle sisse. Ta otsustas, et kui Gert ka on mingeid sõnumeid saatnud, ei hakka ta neid üldse lugemagi. Milleks? Ja tõepoolest, vaevalt oli naine PIN-koodi sisse toksinud, kui telefon vibreerima ja piiksuma hakkas. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse… Seitse sõnumit? Oli ikka mehel visadust!
Liisel ignoreeris sõnumeid. Ta valis kuulutuses oleva numbri ja vajutas „yes“ klahvile.
Viis minutit hiljem krahmas õnnelik Liisel Ingela enda embusesse. „Noh, mis nüüd?“ päris õde üllatunult. „Mille üle sa nii rõõmustad?“
„Lähen juba esmaspäeval Kalamajja ühte korterit vaatama,“ teatas Liisel rõõmsalt. „Maksab
