ta hingepõhjani. Ta asetas kannu aknalauale ja keeras end näoga ema poole. „Ema, ma ei saa sinust vahel üldse aru,“ ütles ta nördinult. „Kuidas sa saad arvata, et kõik oli minu süü? Kas ma oleks sinu arust tõesti pidanudki jääma sellise mehe kõrvale, kes joob? Kes peksab mind ja mu väikesi lapsi?“
„Ise sa ju ütlesid, et ta lükkas last eemale ja too ise kukkus,“ õigustas ema. „Ma ei ütlegi, et ainult sina kõiges süüdi oleksid, kindlasti tegi Gert ka palju asju, mida poleks tohtinud. Lihtsalt igas tülis ja kooseluprobleemis on alati kaks poolt. Ära arva, et ainult tema on see patuoinas ja sina ilmsüütu lilleke. Tänapäeval on see justkui moeasi, et iga tüli peale joostakse kohe lahku ja lapsed jäävad ilma isata. Tegelikult aga tuleks lihtsalt rohkem üksteisega rääkida ja asjad omavahel ära lahendada.“
Liisel ohkas. „Ema, ma saan aru küll, mida sa silmas pead,“ ütles ta. „Aga minu ja Gerdi puhul ei ole tegemist mingi arusaamatuse ega tühise tüliga. Asi on ikka kõvasti tõsisem! Sina ju pole temaga koos elanud, sa ei tea, milline ta on! Ja minu juttu sa millegipärast ei usu. Alkoholism on haigus, ema. Ja Gert ei üritagi selle vastu võidelda. Tal on täiesti ükskõik, ta ei hooli juba ammu ei minust ega isegi oma lastest!“ Liisel vaikis hetke ja lisas siis mõtte, mis õigupoolest juba pikemat aega tema peas oli keerelnud: „Mul on vahel selline tunne, et sa üritad mind ja Gerti nii kangesti koos hoida sellepärast, et minul ega Ingelal ei ole kunagi isa olnud. Sa ei taha, et su lapselapsed peaksid samuti ilma isata kasvama. Aga usu mind, ema, iga laps eelistaks olla pigem üldse isata, kui et kasvada sellises ebanormaalses keskkonnas, joodikust ja vägivaldse isaga!“
Ema avas mitu korda suu, et Liiselit katkestada ning kui too oli oma jutu lõpetanud, vaatas ta tütart pahase, lausa nördinud pilguga. „Ära räägi rumalusi,“ nähvas ta. „Asi pole üldse selles. Ma lihtsalt muretsen, mismoodi sa nüüd oma eluga hakkama saad! Mille eest sa üüri hakkad maksma, mille eest elama? Lähed tööle tagasi? Mis sa oma lastega peale hakkad? Arvad, et sõimekohti on nii äkitselt kohe võtta?“
Liisel tundis, kuidas pisarad taas vägisi silma tikuvad. Ta raputas pead. „Ma ei tea, ema, kuidas ma toime tulen,“ ütles ta vaikselt. „Aga ma pean vähemalt üritama. Iseenda ja eelkõige oma laste pärast olen ma lihtsalt sunnitud seda tegema. Ma poleks saanud enam niimoodi jätkata, see oli tõsiselt õudne!“ Ta haaras laualt pabersalvräti ja nuuskas nina. „Muidugi ma tean, et sõimekohti ei ole,“ jätkas ta siis. „Ja lasteaeda saavad nad alles tuleva aasta sügiseks. Nii et ma katsun leida mingi sellise töö, mida saaks teha kodus, laste kõrvalt… või kuhu oleks võimalik lapsed kaasa võtta. Kes otsib, see leiab!“
Ema tõusis püsti. „Tited töö juurde kaasa,“ pomises ta endamisi pead vangutades. „Oh issand, seda tänapäeva ilmaelu ikka küll…“ Ta tatsas esikusse. „Ma lähen toon putkast värsked ajalehed,“ hõikas ta sealt. Liisel viskas end diivanile pikali. Mis siin imestada, mõtles ta. Täpselt sellist moraalilugemist ema poolt ju oodata oligi.
Lotta avas silmad ja ukerdas püsti. Laps vahtis ümbrust pärani silmadega ning vaatas Liiselile küsivalt otsa. „Tere hommikust, tibu,“ naeratas Liisel. „Me oleme vanaema juures. Eile öösel tulime, mäletad ju küll? Sõitsime veel rongiga, tsuhh-tsuhh.“
Lotta noogutas pead. „Long,“ ütles ta. „Tsuhh-tsuhh.“ Tüdruk haigutas ja vaatas uudishimulikult Miia poole, kes Lotta häält kuuldes samuti silmad lahti oli teinud. „Miia tudu,“ kilkas Lotta. Ent Miia ei kavatsenudki enam tududa, vaid ronis samuti teki alt välja. Liiselil oli hea meel, et tüdrukud üles tõusid, nüüd leidus vähemalt tegevust. Ta vahetas lastel mähkmed, pani nad riidesse ja asus köögis võileibu valmistama. Hea, et ema kodus pole, mõtles ta. Tema oleks kohe teatanud, et lapsed peavad hommikul sööma ikka putru, mitte võileibu – mis sest, et kumbki laps polnud elu sees ühtegi putru suu sissegi võtnud, ükskõik kui palju uusi ning üha ahvatlevamaid retsepte Liisel ka polnud katsetanud. Ei kõlvanud kaera- ega muu helbe puder, riisi- ja mannapuder sülitati kohe välja sellise näoga, justkui oleks neile kavatsetud mürki sisse sööta. Lapsed olid üldse niru isuga ja seepärast oli Liiselil hea meel, et vähemalt võileivadki kõlbasid.
Teiseks oleks ema hurjutanud mähkmete pärast. „Vanasti käisid kõik lapsed juba aastaselt potil“ – seda juttu oli Liisel juba peaaegu pool aastat pidanud kuulma. Paraku ei olnud Miia ega Lotta nõus potil isegi mitte niisama istuma, rääkimata selle sisse häda tegemisest. Liisel ei kavatsenud neid selleks ka sundida. Ta oli kindlal seisukohal, et iga asi tuleb omal ajal. Mähkmetes kooli pole veel ükski laps läinud.
Kaksikud olid oma võileibu juba lõpetamas, kui tagatoast kobinat kostis. Hetke pärast avati uks ning välja astus Ingela, pikad tumedad juuksed sassis ja seljas tumeroosa öösärk, mille rinnaesist kaunistas suur saksa lambakoera pilt. Liiselit märgates ajas Ingela oma suured rohelised silmad pungi ja jäi üllatunult põrnitsema, suu pooleldi lahti vajunud. „Sina siin,“ sai ta lõpuks sõna suust. „Mis toimub?“
Liisel jutustas talle lühidalt, milles asi. Ingela kratsis kukalt ning potsatas köögilaua taha taburetile istuma. „Njah, eks ta sul õige tegu ole,“ ütles ta, kui Liisel oli jutu lõpetanud. „Ma ei saa üldse aru, kuidas sa sellise mõttetu tropi kõrval nii kaua vastu pidasid! Mina oleks temasuguse küll juba ammuilma perse saatnud!“
„Seda ma usun.“ Mõlemad naersid. „Kaua sa selle praegusega siis nüüd juba koos oled olnud?“ uuris Liisel. „Ja mis ta nimi oligi?“
„Joel.“ Ingela raputas laualt pakist endale maisihelbeid kaussi ja valas piima peale. „Minu kohta juba suht pikk asi – ülehomme saab kuu aega sellest, kui Kirsika pool tuttavaks saime. Ta on täitsa okei, küll sa näed, kui üles tõuseb.“
Nässu ilmus köögiuksele ja vaatas Liiselile tungiva pilguga otsa. „Koer tahab pissile vist,“ taipas naine. „Inx kuule, kas sa hoiaksid lastel paar minutit silma peal? Ma läheks käiks temaga kiiresti õues ära.“
„Muidugi, mine aga,“ viipas õde. Liisel pani ennast riidesse, koerale rihma kaela ning lippas kärmesti õue. Maja ees põrkas ta kokku emaga, kes astus käbeda vanainimesesammuga kodu poole, hunnik ajalehti kaenla all. „Ma ostsin sulle Soovi,“ teatas ta. „Saad kohe täna hakata omale kortereid otsima.“
„Aitäh.“ Liisel punastas, teadmata isegi, miks. „Ehk leidub midagi.“
Ema tatsas trepikojauksest sisse ning Liisel suundus Nässuga maja taha väikesesse männimetsatukka. Lumiste puude all jalutades koitis talle järsku, et kell on juba kõvasti kümme läbi ning suure tõenäosusega annab Gert endast üsna peatselt märku. Kui ta seda juba pole teinud… Liiseli mobiiltelefon oli eelmisest õhtust saadik välja lülitatud, aga ema kodune number oli mehe telefoni mälus täiesti olemas ning ei tasunud hellitada naiivset lootust, et ta seda nüüd ei kasuta või talle siia järele ei sõida.
Liisel lonkis metsatukas sihitult peaaegu pool tundi ning seadis siis sammud väga vastumeelselt ja aeglaselt taas maja poole. Ta oleks seda vastikut kõledat tuult ja külma meeleldi trotsinud, aga paraku ei saanud tuppaminekuga enam kauem venitada. Ingela hoidis ju lapsi, ja vaevalt see püsimatu tüdruk viitsiks seda kaua teha. Ja ega peagi ju.
Uksest sisse astudes taipas naine kohe, et midagi on vahepeal toimunud. Kas tõesti juhtuski see, mida ta oli kartnud? Oli mees vahepeal helistanud ja teda taga otsinud?
Liisel kiikas ettevaatlikult üle ukse. Elutoas avanes talle järgmine pilt: Ingela lösutas võõra tumedapäise noormehe käte vahel diivanil ning põrandal tema jalgade ees istusid kohkunud ja nutuste nägudega Miia ja Lotta. Emal oli käes prügikühvel ja hari ning ta pühkis kummuti kõrvalt kokku klaasikilde. Neid oli kühvlile kogunenud juba suur hunnik, järelikult oli katki läinud midagi üsna suurt ja hinnalist. Muidugi, sellel kummutil seisis ju tavaliselt peegel, meenus Liiselile kohe. Nii et emb-kumb lastest oli selle ilmselt alla
