et sealt Gert seda kindlasti ei avasta.
Plaanide teostamiseni kulus aga veel hulk aega. Liisel kartis seda lõplikku lahkumist mitte üksnes Gerdi sõnade pärast, vaid eelkõige seetõttu, et ta polnud sugugi kindel, kas suudab oma eluga täiesti üksi toime tulla. Abi polnud ju kusagilt oodata.
Üks kuu möödus teise järel ning peagi oli käes talv. Jõulude ajal näitas Gert taas oma positiivsemat palet ning seetõttu möödusid pühad üpriski rahulikult ja perekeskselt. Jõululaupäeval sõideti üheskoos Riisiperre Liiseli ema ja õe juurde ning esimene jõulupüha veedeti Gerdi vanemate juures Keila-Joal. Kogu selle aja käitus mees eeskujuliku pereisana ning ei joonud pea poole detsembrikuu jooksul mitte tilkagi. Ühel avameelsushetkel oli ta Liiselile koguni kinnitanud, et joomisega on nüüd asi lõplikult ühel pool ning et ta on otsustanud oma elu taas rööpasse juhtida ja edaspidi pere eest paremini hoolt kanda. Selleks ajaks oli aga naine juba loobunud uskumast ja lootmast.
Gert oli seesuguseid lubadusi varemgi jaganud ja iga kord taas libastunud, miks pidanuks asi seegi kord teisiti olema? Ja tõepoolest, aasta alguses läks kogu elu jälle vanaviisi edasi. Jaanuaris oli mitmel Gerdi sõbral sünnipäev ning üheltki pidustuselt ei jõudnud mees koju enne hommikut ega ka mitte kaines olekus.
Veebruaris algas Gerdil puhkus ning siis muutus elu päris põrguks. Kui varem oli Liiselit häirinud asjaolu, et mees nii vähe aega kodus veetis ja pidevalt sõprade seltsis pidutses, siis nüüd oli asi veelgi hullem. Gert vedeles suurema osa ajast kodus televiisori ees ja jõi pudelite kaupa õlut. Ilmselt polnud mehel oma aega millegagi sisustada, kuna päevasel ajal olid tema sõbrad loomulikult tööl. Ja selle peale ta muidugi ei tulnud, et aitaks Liiselil lastega tegeleda. Naine üritas mehelt korduvalt laste vannitamisel, söötmisel või mähkmete vahetamisel abi paluda, ent vastuseks tuli reeglina: „Mhmh, küll ma natukese aja pärast teen.“ Ja kui Liisel siis hetke pärast asjast uuesti juttu tegi, sai mees enamasti vihaseks. Mis tal siis muud üle jäi, kui asjaga ise toime tulla. Lapsed ei saanud ju söömata, pesemata ja pissiste mähkmetega olla.
Ega Liisel tema abile tegelikult väga lootnudki. Tal oli tulnud lastega nii kaua üksi hakkama saada, et ta ei osanud enam hästi kujutledagi, et asi kuidagi teisiti võiks olla. Gerdi kodus vedelemine ja televiisori ees joomine muutis elu põrguks hoopis seetõttu, et igavuse ja alkoholi mõjul hakkas mees Liiseliga jälle pidevalt tüli norima. Küll häirisid teda laste kilked ja nutt, küll jäi koer talle jalgu, küll ei kõlvanud naise valmistatud toit. Kui Liisel midagi vastu nähvas, oligi majas korralik tüli. Parimal juhul piirdus see inetu sõimuvalinguga, ent halvimal lasi mees käiku ka käed. Mitu korda oli ta Liiselit tõuganud ning tema suunas asju lennutanud. Ja ikka veel, isegi säärasele jõhkrale käitumisele vaatamata ei saanud Liisel end kuidagi nii kaugele, et oleks põgenemisplaani teoks teinud. Paraku pidi juhtuma midagi veelgi tõsisemat, et teda tegutsema sundida.
See oli reede, kaheteistkümnes veebruar, kui Liiselile enam teist valikut ei jäänud. Ja ometi oli see saatuslik päev alanud nii rahulikult, vaat et lausa idülliliselt! Hommikul oli Gert vabatahtlikult kaksikutega mänginud ja pärast neile isegi jogurtit söötnud, samal ajal kui Liisel vannitoas hambaid pesi. Peale seda oli naine laste ja koeraga kodu lähedale kelgumäele suundunud. Ta oli ka Gerti kaasa kutsunud, see aga eelistas siiski koju jääda.
Ilm oli mõnusalt lumine ja õnneks mitte väga külm, seepärast mässas Liisel kaksikutega mäe peal üle kahe tunni järjest. Lapsed jumaldasid kelgutamist ja ei ilmutanud mingeid tüdimuse märke ka siis, kui Liisel juba omadega täiesti läbi oli. Ka Nässu nautis värskes õhus mängimist, ta hüples ja kargas ning jooksis rõõmsalt klähvides kelgule järele.
Kui aga Liisel lõpuks otsustavalt kodu poole suundus, olid mõlemad kaksikud möllamisest nii väsinud, et jäid kelgu peal magama. Ka koeral oli lumes ringitormamisest keel vesti peal ja ta paistis kojuminekuga üsna päri olevat.
Liisel keeras korteriukse lukust lahti ja astus sisse. Gerti polnud kusagil. Küllap läks poodi või nurga peale putkasse midagi ostma, oletas naine. Sõprade juurde minekuks oli aeg ikka veel liiga varajane. Peaasi, et ta ometi jälle õlle ega millegi veel kangema järele polnud suundunud! Ainult mitte seda, palun, mitte seda! Liisel ohkas murelikult. Ta tõstis kaksikud voodisse magama ning asus lõunaks seljankat keetma. Ta ümises parajasti vaikselt laulujuppi ja hakkas kapist kausse lauale tõstma, kui trepikojast tuttavaid raskeid samme kostis ning hetke pärast astuski mees sisse.
Liisel sai ümber pöördumatagi aru, et tema kartused olid tõeks saanud. Gert lõhnas tugevalt alkoholi järele ning kilekotist oli kuulda pudelite kolinat. Naine pigistas käed kõvasti rusikasse ja sulges jõuetust raevust silmad. No muidugi, kuidas ta võinukski midagi muud arvata? Sellel mehel polnud naljaasi tervet pikka päeva ilma õlleta vastu pidada.
„Tere,“ ütles Gert. „Teie juba tagasi.“ Mees võttis saapad jalast ning Liisel kuulis, kuidas ta elutoas diivanile pikali viskus. Järgmisel hetkel vajutati televiisor käima ja kolistati pudelite kallal. Liisel ei kavatsenudki mehele seda rõõmu teha, et oleks tema kallal näägutama hakanud ning sellega tüli üles kiskunud. Õigupoolest ei tahtnud ta mehega üldse rääkida ega mingit tegemist teha. Tal oli lihtsalt juba niivõrd kõrini.
Mõnda aega valitses rahu ja vaikus. Mees vaatas televiisorit ja jõi õlut, Liisel keetis suppi. Tal oli äkitselt tekkinud mingi kummaline tunne, veidralt tugev sisemine eelaimus. Midagi halba oli tulemas, Liisel oli selles veendunud. Nüüdsama, sel õhtul pidi midagi sündima. See miski sünge ja nimetu hõljus juba õhus, naine tunnetas seda iga oma ihurakuga. Ja see pikselöök ei lasknud end enam kaua oodata.
Kõik algas sellega, et kaksikud ärkasid ja hakkasid virisema. Liisel tõstis mõlemad voodist välja, ent virin ei vaibunud. Naine teadis, et tüdrukutel on kõht ilmselt tühi, ent kuna supp oli alles tuline, tuli söömisega veel mõned minutid oodata. Ta jättis lapsed magamistuppa vaibale, andis neile kätte mõned mänguasjad ja pehmed beebiraamatud ning läks kööki, et lastele supp kaussidesse jahtuma tõsta.
Lapsed polnud omapäi jäämisega sugugi rahul. Liisel kuulis köögist, kuidas Lotta üha valjeneva nõudliku jorinaga elutuppa Gerdi juurde tatsas, samuti virisev Miia sabas. See ei tõotanud head. Kuna aga naisel oli parajasti käte vahel raske ja tulikuum supipott, ei saanud ta seda lihtsalt heast peast nurka visata ja lastele järele tormata. Seetõttu tõstis ta palavikulise kiirusega kummassegi roosa-kollasekirjusse kaussi pool kulbitäit suppi – maksimaalne kogus, mis kumbki laps oli võimeline ära sööma – ja kiirustas siis elutoa poole, lapsi nende joobnud isa juurest ära tooma.
Liisel jõudis elutoa lävele just sel hetkel, kui tönniv Lotta Gerdile sülle üritas ronima hakata. „No kurat, kas saab rahus uudiseid vaadata või ei saa,“ röögatas mees korraga ootamatult ja tõukas tüdruku jõhkralt endast eemale. Kostis vali mürts, millele järgnes südantlõhestav röökimine. Tilluke tirts oli kukkudes pea hooga vastu diivanilaua teravat nurka ära löönud. Liisel sööstis kullina üle toa ja krahmas huilgava Lotta endale sülle. Verd ei tulnud, ent tüdruku laubal ilutses hiiglaslik punane laik. Nüüd ei suutnud ka Liisel enam pisaraid tagasi hoida. Ta puhkes valjusti nutma ja vajus koos lapsega põrandale. Miks, oh miks oli ta lasknud asjadel nii kaugele minna? Miks ta ometi nii kaua oli viivitanud? Jumal, see mees võib ühel joomasel hetkel vabalt lapsed maha lüüa, kui nood teda telerivaatamise ja õllelibistamise tähtsa töö juures julgevad segada! Kui õudne!
Lohutamatult nutvat Lottat põrandal süles kussutades langetas Liisel lõpuks ometi otsuse. Põgeneda tuli viivitamatult. See pidi sündima kohe samal õhtul, kui Gert magama on jäänud. Kord purjuspäi uinunud, oli mehe uni alati nii raske, et enne järgmist hommikut oli ta otsekui sügavas koomas ning poleks kuulnud ilmselt isegi seda, kui terve kari pasundavaid elevante akna alt mööda oleks trampinud.
Paraku ei uinunud mees veel niipea. Kuigi Liisel sundis ennast nii rahulikuks kui vähegi sai ja sisendas endale, et sellises olukorras on mõistlikum lapsed lihtsalt kokku
