kinos „Ooperifantoomi” filmi vaatamas ja sattus sellest hiiglasuurde vaimustusse. Vahtis seda nii kinost kui hiljem DVD pealt vist küll kümneid ja kümneid kordi ning kui ta sai teada, et Londoni teatris näidatakse ka veel tänapäeval seda muusikali, sai just Londonist tema unistuste reisi sihtpunkt. Ta kogus poole kohaga kaubamajas müüjana töötades raha ja teatas siis ühel päeval vanematele, et tema kavatseb suvel Londonisse sõita. Seda kuuldes pistsin mina loomulikult kisama, et tahan kaasa minna. Mina armastan nimelt hullupööra reisida, aga kahjuks ei ole meie vanemad just suurimad reisihuvilised. Isa ja ema kinnitasid kui ühest suust, et alles möödunud sügisel käisime kõik üheskoos Kopenhaagenis ning neil pole ei aega ega tahtmist taas kusagile sõitma hakata. Heidi aga ei andnud järele ja kõigele lisaks hakkas ka väike Rebeka ennast kaasa manguma. Kui juba tema on omale midagi pähe võtnud, on teda tohutult raske ning kohati lausa võimatu ümber veenda. Rebeka oskab juba kuueaastaselt nii vanemaid kui ka meid, oma õdesid, lihtsalt suurepäraselt ümber oma väikese sõrme keerata. Ja kui siis Heidi oli pühalikult tõotanud nii mul kui ka Rebekal silma peal hoida, jäid vanemad lõpuks meie minekuga nõusse. Küllap oli siin tõesti suur mõju sellel, et Heidi on juba väiksest peale nii mõistlik ja iseseisev olnud ning ema ja isa usaldavad teda. Niisiis broneeris Heidi meile neljapäevaks, viieteistkümnendaks juuliks kolm lennupiletit ja meid ootas ees tervelt neli päeva Londonis – oli ju tagasisõit alles pühapäeva õhtul. Kuidas me kõik seda reisi ootasime! Asja ajas eriti põnevaks see, et esimest korda elus olime reisimas ilma oma vanemate valvsa pilguta. Rebeka pakkis juba nädal aega varem oma kleidikesi ja seelikuid kokku ja päris nii minu kui Heidi käest igasuguseid asju Londoni kohta: et kas seal ka päike paistab ja kas seal eestlasi ka on ja kas jäätist ikka müüakse. Me Heidiga olime muidugi ka parajalt kõhevil. Printisime netist välja kaks põhjalikku Londoni kaarti ja uurisime vaatamisväärsuste kohta. Vaateratas tundus hästi kihvt, sellega tahtsime me kõik sõitma minna. Ja Big Beni näha. Ja Westminster Abbey kirikut. Ja Buckinghami paleed. Mind huvitasid kangesti ka poed – ehk leian sealt mõne laheda riidehilbu, millega siis sügisel on hea koolis poosetada. Mitte et ma mingi eriline eputrilla oleksin, aga ikka on ju tore vahel millegagi silma paista.
Meid ei heidutanud isegi see, et lennuk väljus hommikul kell 07.45 ja seega tuli üles tõusta juba kella viiest, et olla veerand seitsmest lennujaamas. Ma tõesti ei taipa, kes ja mis põhjusel selle küll välja mõtles, et lennujaamas tuleb olla poolteist tundi enne lennu väljumist! Kui isa oli meid autoga kohale toonud, saime pärast lennule registreerimist igatahes kohutavalt kaua oodata ja niisama kohvikus passida.
Maksin tax-free poes ühe kommipaki ja Rebeka poolt valitud jäätise eest ära ning me läksime vaatama, kuhu Heidi on jäänud. Leidsime õe eemal pingil istumas ja lennupileteid uurimas. „Meie lennuk väljub värav number kahe juurest,” teatas ta. „Peame siit edasi minema ja paremale poole keerama.”
Kui Rebeka oli oma jäätise kinni pistnud – see käis tal lausa hämmastavalt kiiresti –, seadsimegi sammud Heidi näidatud suunas. Seal ootas meid ees juba päris kenake saba ning just selles järjekorras seistes ja kannatamatult lennukile laskmist oodates tundsin ma esimest korda, et midagi on justkui korrast ära.
Mul on varemgi selliseid eelaimusi olnud. Näiteks vahel enne suurt kontrolltööd tekib tunne, et vaat seekord saan küll kindlasti kahe, ehkki olen tööks päris kõvasti õppinud. Enamasti ongi siis töö kõigele vaatamata aia taha läinud. Ja ükskord kutsus mu sõbranna Kristel mind jalgrattaga sõitma ning mul oli selline tunne, et ma ei peaks minema. Mitte et ma lihtsalt ei viitsi, vaid just et miskipärast ei peaks ma sinna minema. Ometi võtsin ennast kokku ja läksin ikkagi rattaga sõitma. Ja juhtus nii, et mingi nõme kivi jäi mu ratta ette ja ma lendasin asfaldile, nii et põlved ja küünarnukid olid ikka korralikult puruks.
Mul polnud aimugi, mida ma seekord kartsin. Olin ju varem mitmeid kordi lennukiga sõitnud ja see ei tekitanud minus vähimatki hirmu. Vastupidi, minu arust on lennata enam-vähem sama, mis bussiga sõita – vähemalt ei saa öelda, et tunne oluliselt teistmoodi oleks, kui vaid õhkutõusmised ja maandumised välja arvata. Isegi mu kõrvad polnud kunagi lukku läinud. Samuti olid filmid lennuõnnetustest mind siiani üksnes õlgu kehitama pannud. Nüüd aga tabasin end esimest korda mõtlemas, et järsku on minu seletamatu halb eelaimus tingitud sellest, et meie lennukiga on juhtumas mingi õudne rike või plahvatus või muud jubedat.
Eemal koridori lõpus avati uksed ning järjekord hakkas tasapisi edasi liikuma. Kui alles mõni hetk tagasi ei jõudnud ma lennukile saamist kuidagi ära oodata, siis nüüd kõmpisin ma üsna kõhklevalt ja vastumeelselt õdede sabas mööda koridori edasi, pea täis ärevaid ja murelikke mõtteid. Tundsin järjest selgemini, et midagi on meid ees ootamas, ja see miski polnud teps mitte hea.
Parata polnud mul aga loomulikult enam midagi. Juba näitasid Heidi ja Rebeka kontrolörile lennupiletit ja astusid hoogsalt edasi, lennuki poole. Mis minulgi siis muud üle jäi. Tõmbasin sügavalt hinge ja ulatasin kontrollimiseks oma pileti.
Hiljem, kui olime lennukis oma kohad tagumises otsas üles leidnud ja ennast turvarihmadega kinnitanud, tundsin ma ennast natuke paremini. Võib-olla oli asi selles, et mul polnud nii palju mahti mingite halbade asjade peale mõelda. Rebeka oli otsustavalt akna alla roninud ja minule jäi üle seada ennast sisse keskmisel istekohal. Hakkasime Heidiga eesistme taskust leitud menüüd uurima ja arutasime, mida tellida.
Alles siis, kui lennuki mootorid umbes kümme minutit hiljem mürisema hakkasid ja me kohalt liikusime, tulid endised hirmud taas tagasi. Mingi klomp tekkis kurku, pea käis ringi ja raske oli hingata. Sulgesin silmad ja üritasin sügavalt hinge tõmmata. Rahune maha, sundisin ennast. Mitte midagi ei juhtu, mida sa tühja paanitsed!
Õnnetuseks oli Heidi mu ärevil olekut tähele pannud. „Mis sul viga on?” päris ta kohkunult. „Paha hakkas või?”
Raputasin hädiselt pead. „Ei-ei,” kinnitasin nii asjalikult kui suutsin. „Ära muretse, kõik on igati okei.”
Paraku ei saanud ma sugugi öelda, et ma ise oma sõnades nii väga veendunud oleksin olnud!
2. Esimesed muljed
Lennuk maandus Gatwicki lennuväljal täpselt kaks tundi ja viisteist minutit pärast õhkutõusmist. Rebeka oli juba üsna lennu alguses magama jäänud ja meil Heidiga tuli tükk aega vaeva näha, et teda üles ajada. Kui me väikeõe lõpuks maast lahti saime, oli ta väga unine ja pahur. „Tahan koju,” porises ta endamisi ja nühkis rusikatega silmi. „Tahan oma voodisse!”
„Rebeka, ole nüüd,” püüdis Heidi tema tuju tõsta. „Me oleme ju Londonis! Mõtle, kui põnev! Ise veel nii kaua ootasid seda reisi!”
Liikusin taas õdede sabas edasi, lennukist välja. Õigupoolest olin ma Rebekaga üsna ühel nõul, ka mina oleksin tahtnud sel hetkel meelsamini kodus olla, vaatamata sellele, et olin nii kangesti tahtnud reisile kaasa tulla. Paraku oli tõsiasi see, et mu kummaline eelaimus polnud minust ikka veel lahti lasknud. Jah, me jõudsime küll õnnelikult kohale ja lennukil ei tekkinud terve sõidu kestel pisimatki riket, ent midagi oli siiski valesti. Tundsin seda selgesti iga oma ihurakuga.
Sellegipoolest manasin näole nii rõõmsa ja rahuloleva ilme kui sel hetkel vähegi suutsin. Mida ma oleksin osanud vastata, kui Heidi veel midagi pärima oleks hakanud? Et mul on tunne, et mingi jama on tulemas? Õde oleks mu lihtsalt välja naernud ega oleks minusugust paanitsejat tõenäoliselt edaspidi enam kuskile kaasa võtnud. Niisiis üritasin ma kõigest väest need tobedad hirmud peast visata ja reisi nautida. Olin ju ikkagi esimest korda Londonis ning nii palju oli avastada ja näha.
Kuigi jah, esialgu ei näinud me küll suurt midagi. Seisime keset hiiglasuurt lennuvälja ja jäime koos teiste reisijatega tee äärde ootama.
„Mida nad passivad?” küsisin Heidilt.
Kohe aga sai
