kehitasid vaid vabandavalt õlgu, aga järgmise, kõhuka hallipäise vanahärraga läks juba palju paremini. Too seletas Heidiga tükk aega ja näitas käega samas suunas, kust olime just äsja tulnud. Heidi tänas teda ja silkas siis meie juurde tagasi. „See mees ütles, et hostel asub selles samas majas,” teatas õde. „Ma ei kujuta küll ette, kus kohas, aga lähme vaatame!”
Mingil imelikul kombel olime suutnud hostelist tõesti mitmeid korda mööda kõndida, ilma et oleksime seda märganud. Samas, ega seda nii kerge märgata polnud ka. Hosteli peauks asus kohe Piccadilly teatri kõrval, õigemini selle külje peal, ning uksele valge ja sinise värviga maalitud kiri „Piccadilly Backpacker’s Hotel” ei paistnud esmapilgul just kuigi hästi silma.
Uksest sisse astudes sain paraja ehmatuse osaliseks. Ma teadsin muidugi, et me ei ööbi mingis peenes hotellis, vaid üsna odavas ja tagasihoidlikus noortehostelis ning ega ma teab mis uhket elamist poleks igatsenudki – paljukest me seal toas ikka passime, nagunii on see ju peamiselt ainult magamiseks. Sellele vaatamata lõi nähtu mind alguses päris pahviks. Nimelt olime sattunud justkui mingisse pisikesse punkrisse, kus polnud ruumi ei istuda ega astuda. Ruumi teises nurgas asus erksiniseks võõbatud lett ja selle taga seisis vinnilise näo, rasvaste sorakil juuste ja ajamata habemega mees, kes üritas meeleheitlikult kätega vehkides midagi selgeks teha tervele kambale umbes seitsmeteist-kaheksateistaastastele tumedapäistele ja vist hispaania keelt kõnelevatele noortele. Kogu see kamp lärmas ja mitmed neist viibutasid sõrmega, ilmselt ähvardades tolle letitaguse habemiku suunas.
„Heidi,” sosistasin ärevalt, „mis jubedasse punkrisse sa meid oled toonud?”
Heidi ei paistnud mu küsimust kuulvat. Ta vahtis ebalevalt ringi ning ma nägin ta näost, et ilmselt oli temagi nähtust üsna rivist välja löödud. Rebeka pruunid silmad olid suured ja ümmargused nagu šokolaadisõõrikud ja oma suu oli ta tõsiseks kriipsuks tõmmanud. Seisime tükk aega nagu tolad, teadmata, mis edasi teha. Kogu see tsirkus jätkus ikka päris tükk aega. Ma arvan, et me saime seal niiviisi passida vähemalt kümme minutit või rohkemgi veel. Õnneks otsustas lärmakas seltskond lõpuks siiski alla anda ja vaese administraatori rahule jätta. Endiselt omavahel hispaania või mis iganes keeles pröögates ja nördinult käsi laiutades vuhisesid nad meist mööda ja trügisid uksest välja.
Heidi astus nüüd letile lähemale ja teatas, et meil oli tuba broneeritud. Habemik toksis meie andmed arvutisse ja küsis Heidilt, kas soovime maksta kohe või enne äraminekut. Õde vaatas küsivalt minu poole ja ma kehitasin õlgu. „Minu pärast võib kohe ka maksta,” ütlesin. Nii me tegimegi. Kogusime kolme peale kokku sada viiskümmend naela ja saime selle eest administraatorilt vahetuskaubana vastu kolm õhukest halli kaarti.
„Mis me nende kaartidega tegema peame?” tundis Rebeka huvi, kui olime vanaaegsesse ja väga kahtlaselt kolisevasse lifti sisenenud ning kolmanda korruse nuppu vajutanud. Heidi nähtavasti kartis seda lifti, sest ta seisis naljakalt kühmus, pea õlgade vahele tõmmatud ning ei lausunud Rebekale vastuseks mitte sõnakestki.
„Need on ju meie uksekaardid,” selgitasin siis mina õpetlikult nagu vanemale õele kohane. „Nendega saame toa uksest sisse. Kas sa siis ei mäleta, Kopenhaagenis olid meil ju ka sellised.”
Kolmandal korrusel jäi lift valju mürtsuga seisma. Heidi tõmbas kergendatult hinge ja me lükkasime kääksuvad uksed ettevaatlikult lahti. Seejärel nägime, et oleme sattunud kitsasse, hämarasse ja räämas koridori, mida ääristasid mõlemal pool valgeks värvitud uksed. Koridor oli tühi ja peaaegu vaikne, kui välja arvata nõrk ingliskeelne jutuvada, mis kostis eemalt ühe toa ukse tagant.
Meie tuba, number kolmkümmend neli, asus päris koridori lõpus. Astusime sinna üksteise järel sisse ja jäime esialgu kõik ukse juurde uudistama. Olin tegelikult kartnud veel hullemat, ehkki see tuba oli ikka üks paras naljanumber. Esiteks oli ta imeväike, terve tuba võis olla umbes samas mõõdus nagu meie Mustamäe korteri esik. Üleni sinakashalli vaibaga kaetud põranda pinda võis olla ehk kõige rohkem paari-kolme ruutmeetri jagu, aga ilmselt isegi vähem. Kreemikasvalgeks värvitud seina ääres seisis ühel pool nurgas hallidest metalltorudest kokku klopsitud kipaka väljanägemisega kaheinimesenari ning teises seinas üksik madal koiku. Ukse kõrvale oli miskipärast kraanikauss pandud.
Kõige jubedam oli aga toa juures minu arust see, et aken oli poolenisti kaetud tiheda valge metallvõrega ning klaasi tagant paistis kivisein.
„Sein akna taga ja trellid ees!” ohkisin täiesti jahmunult. „Heidi, mis koht see siin ometi on? Rohkem küll nagu vangla, mitte hotell!”
Aga Heidi ütles, et see polegi hotell, vaid noortele ja üliõpilastele mõeldud hostel ja sellistes kohtades pidavat igal pool kesisevõitu tingimused olema. „Mis sa mõtled, et oleksime Londoni südalinnas sama raha eest mõne etema koha saanud või,” ütles ta. „Mujal oleksime toa eest vähemalt kolm korda samasugust hinda pidanud maksma! Ja pealegi on meil veel hommikusöök ka hinna sees.”
Asi seegi, mõtlesin. Inglise hommikusöök praetud peekoni ja munadega peaks olema väga maitsev.
Rebeka näis toaga igati rahul olevat. „Mina magan siin üleval,” teatas ta meile ja hakkas ennast mööda nari kõrval seisvat pisikest öökappi ronides üles vinnama. Voodi oli kõrge ja seepärast läks tal turnimine üsna vaevaliselt. Täitsa lõpp, kahekorruseline voodi ja üles ei lähe mitte mingit redelit ega treppi!
Viskasin ennast üksikule koikule pikali. Just nagu lift ennist, kriiksus ja kägises ka see voodi väga ähvardavalt ja ma mõtlesin, et loodetavasti ei vaju see öö jooksul mu viiekümne nelja kilo all vähemasti kokku.
Heidi oli akna kõrvalt nurgast avastanud valgeks värvitud seinakapi, mida mina alguses tähelegi ei pannud. Ta tegi selle lahti ja ma märkasin, et kapi laiadele riiulitele oli hoolikalt virna sätitud kogu meie voodipesu – tekid-padjad ja voodilinad.
Korraga meenus mulle midagi nii häirivat, et kargasin voodis istukile. „Aga kemmerg?” küsisin jahmunult. „Kus on kemmerg ja vannituba?”
Heidi potsatas keset põrandat istuma ja vaatas üle õla minu poole. „Need olid vist koridoris,” teatas ta täiesti rahulikult. „Kui tulime, siis ma vaatasin, et eespool oli ühe ukse peale kirjutatud „Shower,” küllap seal oligi siis duširuum.”
Mul vajus jahmatusest suu lahti. „Mis sa tahad öelda,” laususin pikkamisi, üritades mõtet natuke seedida, „et me peame endid kusagil koridori peal pesema ja vetsus käima?”
Heidi kehitas õlgu. „Mis sellest siis nii väga on?” ei saanud ta probleemile pihta. „Mis vahet seal on, kuskohas sa ennast pesemas käid? Ma ju räägin sulle, et sellisest kohast ei tasu mingeid peeneid tingimusi otsida!”
Tõusin püsti. „Ma tahan seda duširuumi kohe näha,” ütlesin alistunud ohkega. „Lähme vaatame!”
Naiste duširuum asus meie toast viie ukse kaugusel ning sinna sisse astudes tuli mulle kohe meelde meie kooli kemmerg aastaid tagasi, kui seal veel remonti polnud tehtud. Ühel pool seinas oli neli hallide ustega vetsukabiini, teisel pool aga kolm beeži kardinaga eraldatud dušinurka.
„Mina ennast igatahes siia pesema ei tule,” teatasin, kui olin natuke ringi vaadanud. „Kujutad sa ette, et oled duši all ja järsku mingi võõras mammi astub siia ruumi sisse? Mismoodi sa siis duši alt välja tuled? Ja tont seda teab, mis rahvas siin üldse käib. Pärast tuleb veel mõni pervo ja tõmbab dušikardina eest ära!”
„Ära peenutse, Liisi,” ütles Heidi. „Kui tahad, võin ma siin ju senikaua valves olla, kui sa pesemas oled. Pole see asi nii hull midagi, vähemalt on siin kõik ju puhas.”
Ma ei öelnud rohkem
