ongi selline. Oh ei. See siin oli tõeline suurlinn, maja maja küljes tihedalt kinni. Märkasin aga kohe, et kui meil Tallinna kesklinnas on enamik maju uued ja kaasaegsed, siis siin jätavad pea kõik hooned kuidagi väärikalt vanamoodsa mulje. Paljud majad olid pruunidest või punakatest kividest ning kaunistatud kõikvõimalike nikerdustega. Mööda laia tänavat vuras üksteise järel mitu läikivmusta vanaaegset mänguautot meenutavat taksot. Kõikjalt meie ümbert kostus raudteejaamast lõpmatult välja voolavate inimeste saginat ja juttu. Siin oli vist jube palju turiste, igatahes õnnestus meil juba selle mõne minuti jooksul kuulda lisaks inglise keelele ka veel hispaania ja prantsuse ning veel mitut minu jaoks tundmatut keelt ja näha peale valgete ka küllaga hiinlasi ning mustanahalisi. Mulle näis, et London on justkui mingisugune hiiglasuur sipelgapesa, kus elu pidevalt käib ja asukad vilkalt ringi sebides igaüks omi asju ajavad.
Heidi oli jaamahoone seina äärde maha kükitanud ja soris oma seljakotis. Ta tõi sealt nähtavale oma digifotoka ja riputas selle kaela. Seejärel asus ta veel midagi otsima.
„Kuhu poole me nüüd üldsegi minema peame?” tundsin huvi. „Heidi, kas sa tead või?”
Juba aga oligi õde otsitava leidnud. Ta tiris kaardi kotist välja, lõi selle lahti ja asus näpuga järge ajama. Lõpuks pistis ta selle mulle nina alla. „Me oleme praegu siin,” osutas ta oma kreemikasvalgeks lakitud küünega kaardi alumisele osale, kuhu oli tillukeste tähtedega kirjutatud Victoria Street. „Meie hostel peaks aga asuma siin kusagil üleval pool.”
Vahemaa tundus päris pikk ja me asusime tasapisi teele. Heidi hoidis Rebekal endiselt kõvasti käest kinni, et too rahvasummas kaduma ei läheks. Siin poleks me küll suutnud teda enam üles leida! Olime jupp aega mööda Victoria Streeti edasi kõndinud, kui Rebeka korraga hüüatas: „Vaadake, seal müüakse midagi!”
Tõepoolest, kohe meie kõrvalt pööras üks väike tänav paremale ja sinna näis olevat üles seatud mingi väike turg. Nägime, kuidas inimesed sorisid autokastides ja uurisid stangede külge riputatud riideid. „Lähme vaatame sinna korra,” tegin ettepaneku. „Eks, Heidi?”
„No lähme,” oli õde nõus. „Aga mitte eriti kauaks, eks! Tahaks kotid hostelisse ära viia.”
Veetsime turul siiski päris tükk aega. Riided mulle suurt huvi ei pakkunudki, seal ei paistnud minu jaoks midagi erilist, küll aga tuhlasime Rebekaga hoogsalt autokastis, kus vaid ühe naela ehk umbes kahekümne kolme krooni eest müüdi igasuguseid vahvaid kotte. Pika sobramise peale valisin mina omale välja musta käekoti, mille mõlemal küljel oli must-valge foto armsatest spanjelikutsikatest. Ulatasin kasti ääres seisvale noorele hallis teksaülikonnas meesmüüjale ühe naela ja too naeratas mulle hästi armsalt. „Aitäh sulle, kullake,” ütles ta. Punastasin vist veidi ja olin natuke meelitatud. Ei tea, kas siin on igal pool nii kenad ja sõbralikud müüjad? Rebeka leidis omale heleroosa laste käekoti, mille külge olid õmmeldud punased sametist roosid – „daami kott”, nagu Rebeka ise seda nimetas. Ta oli koti üle hirmus uhke ja sättis selle peale maksmist kohe omale õlale.
Heidit kotid eriti ei huvitanud, tema sorteeris õhinal hoopis riiete hulgas ning pika valimise peale ostis ta omale helerohelise T-särgi, mille rinnaesisele oli tikitud valgete õielehtede ja kollase südamikuga lill. Selle särgi sai ta kahe naela eest, nii et kah päris odavalt.
Saagiga äärmiselt rahul, hakkasime mööda Victoria Streeti taas edasi kõmpima. Heidi klõpsis oma digikaga pidevalt pilte teha. Vaat see on ka meil kõigil ühine hobi, mida unustasin enne mainida. Heidile ja mulle meeldib reisides alati palju pilte teha. Pärast on nii lahe neid koos vaadata ja meelde tuletada, kus oleme käinud. Rebekale pakuvad peamiselt huvi need pildid, millel ta ise peal on. Väike eputrilla nagu ta on, üritas ta igal võimalikul juhul poseerida ja pildi peale jääda. Heidi tegi siis temast ka üsna palju pilte. Päris naljakas oli kõrvalt Rebeka eputamist vaadata. Olen üsna kindel, et tema edevuse juures saab tast suurena modell või näitleja või laulja – igatahes kindlasti mõni kuulus inimene!
Mõne aja pärast jõudsime viitadeni, millest üks osutas Buckinghami palee poole. Seda tahtsime me kõik üksmeelselt näha ja seadsime seepärast sammud sinnapoole.
Palee polnud päris selline, nagu ma ette olin kujutanud. Olin mõelnud, et tegemist on millegi kõrgega, millel on uhked tornid – no umbes nagu Rebeka muinasjuturaamatutes kuningalosse on kujutatud. Tegelikult oli see hallist kivist hoone oma sammastega küll muidugi väga suursugune ja kaunis, aga mitte kuigi kõrge – pigem selline madalavõitu ja hästi pikaks venitatud. Palee oli ümbritsetud mustadest, kuldsete otstega raudvarbadest aiaga ning väravate vahelt võis näha, kuidas peaukse ees seisavad liikumatult punastes mundrites ja kõrge musta mütsiga vahimehed. Ilmselt oli ka Rebeka seda lossi vaimusilmas kuidagi teistmoodi ette näinud, sest ta uuris paleed hulk aega tõsiselt, kulm kortsus. „See ongi see kuulus loss või?” küsis ta. Kui kinnitasime talle, et nii see tõepoolest on, kehitas ta vaid õlgu ja hakkas taas oma roosat kotti imetlema.
Kui olime veel veidi edasi kõndinud, hakkas Rebeka väsimust kurtma. Sain pahaseks, sest tegelikult polnud see mingi maa, mis me läbi olime käinud. „Ise sa tahtsid kaasa tulla,” nähvasin. „Nüüd pead jõudma meiega sammu kah pidada!”
Heidi aga leidis, et võime ju natuke jalgu puhata. Olime selleks ajaks jõudnud suure rohelise pargi juurde ja nägime, et seal peesitasid paljud lihtsalt muru peal maas. Niisiis järgisime nende eeskuju ja viskasime ennastki sinna keset parki suviselt lõhnava muru peale pikali. Hea oli tegelikult natuke aega lihtsalt puhata ja jälgida, mis ümberringi toimub. Ega suurt toimunudki, inimesed pikutasid siin-seal ja mõned neist mugisid midagi – vist mingeid võileibu ja maiustusi. Mulle meenus, et ka minul peaks kotis alles olema veel mõned Mars Delight’i šokolaadid, mille Tallinna lennujaamast olin ostnud. Otsisin need siis välja ning jagasin Heidi ja Rebekaga ära.
Nägin, kuidas üks tuvi maandus üsna ühe einetava perekonna lähedale. Matsakas mustanahaline pereema viskas talle tüki kuklit ning seepeale lendas tiibade vihinal kohe kohale terve kari tuvi liigikaaslasi, igaüks oma osa ootamas. Tuvid olid siin täiesti tavalised, samasugused hallid nagu meil Eestis iga päev võib näha.
Mõnus oli pargis istuda ja lasta soojadel päikesekiirtel oma põski paitada. Korraks, õige ähmaselt, meenus mulle alles mõni tund tagasi mind nii tugevasti vallanud halb eelaimus, ent heitsin selle kiiresti peast.
3. Kummaline hostel
Pikutasime pargis umbes viisteist minutit ning siis tegi Heidi ettepaneku edasi liikuma hakata. Hostel tuli ju lõppeks ometi üles leida.
Paraku selgus üsna peatselt, et selle leidmine oli kordades keerukam, kui me endale ette olime kujutanud. Heidi uuris nii kaarti kui iga tänavanurka, nii et silmad pungis peas, aga Sherwood Streeti, kus meie hostel pidi asuma, ei näinud me mitte kusagil. „Ma ei saa enam lihtsalt aru,” kurtis õde lõpuks, kui olime ligemale kakskümmend minutit nõutult edasi-tagasi mööda Piccadilly Circust jalutanud ja punaste reklaamkirjadega Piccadilly teatrist vähemalt neli korda möödunud. „Kaardi järgi peaks see tänav ometi siit samast alguse saama! Miks teda siin siis ei ole?”
„Äkki sa ajad ise midagi sassi?” pakkusin. „Järsku ei olnudki see üldse Sherwood Street?”
„Miks ei olnud, ma ju printisin hosteli kohta infot välja.” Õde koukis taskust välja kokkumurtud paberi ja lehvitas sellega. „Näe – on ju selline aadress!”
Kuna me aga tõesti ei viitsinud enam ümber samade tänavate tiirutada, siis ei jäänud Heidil muud üle, kui paluda abi mõnelt inimeselt. Müts maha Heidi ees, et ta seda teha julges! Mina nimelt ei salli absoluutselt sellist asja, kui ma pean mõne võhivõõra käest midagi pärima hakkama – olgu selleks siis kell või mingi aadress või mida iganes. Kuidagi nii nõme tundub hakata
