style="font-size:15px;"> Alati on kõik korda saanud. Temaga seda juhtuda ei saa. Ta oli selleks liiga noor. Paanikaks oli rohkem infot vaja. Hetkel teadis ta ainult kaudse oletuse põhjal, mis tal viga võis olla.
Rohkem teadis õde, aga äsja pahandatult ei olnud hea mõte teda uuesti välja kutsuda. Ometigi kõrvetas infonälg tugevalt.
Janar otsustas Mareki käest küsida. Kõrvaltvaatajana pidi ta ikka midagi kuulma.
„Kas sa tead, mis mul viga on?”
„Homme on kitlite ringkäik, siis saad kõik teada.”
„Mis asi?”
„Arstid kogunevad ümber voodi, üks lobiseb midagi ja teised noogutavad. Kui oled osav, siis võid välja õngitseda, kui suured šansid sul on jalule tõusta.”
Šansid? Janarile ei olnud veel kohale jõudnud, et ta peab hakkama tegelema tõenäosusega, mis ei pruugi olla laialt levinud 50: 50, vaid hoopis midagi hullemat.
„Nüüd on su kuradi jooksud küll joostud,” kuulis Janar kaugest minevikust isa pilkavat häält.Ta istus süles ja isa haises Pinotexi järele.
„Hea küll, hea küll, ära ulu. Mehele ei tee see tühine kriimustus midagi.Varsti on jälle korras.”
Janari põlv oli katki.Ta kukkus kruusateel ja veriste naharibade vahel oli näha paar imepisikest kruusatera.Valu põletas.
„Määrime tilga Pinotexi peale, siis saab kiiremini terveks,” pakkus isa.
Tuhat kakssada valgusaastat eemal istus Janar metsas.Ta selg toetus jämedale vaigusele männitüvele. Suu avatud, vaatas ta puulatvade vahelt vilkuvasse taevasse. Pilvi polnud, kuid ometi pudenesid sealt pisikesed veepisarad, tee peal pikerguseks venides ja gravitatsiooni abil aina kiiremini maa poole kihutades.
Janar hoidis suud pärani ja kauge külaline kukkus keelele. Lääge, mõtles Janar veidi pettunult. Mida ta siis ootas? Taevas mekkis alati erinevat moodi.Vesi oli küll väidetavalt maitsetu, kuid kraani keerates ja seda eluks nii vajalikku nestet endasse imedes jäi iga kord suhu mingi maitse.
See on peas kinni, ütleksid teadlased. Ja siis veel rauas, mangaanis, väävlis, setetes, mudas.Aga miks nad ikkagi vee maitsetuks olid tembeldanud?
Janar ei imestanud, kui tema ette kerkis meri.Ta pigistas kahe käega sätendava mõõga käepidet ja ründas. Õhk paiskus kahte lehte laiali. Ilmaruumi löödud haavast immitses erksinist möginat.
„Ärka nüüd,” hõikas keegi. „Hei, kuule!” Jalgade müdin ja metalli kolksatus. Ärev hüüe ja toekamad sammud.
„Janar,” kostis käskiv hääl, mis seekord suutis piisavalt tähelepanu köita. Ära nüüd pulli.Terav valgus lõikas silma ja tekitas tahtmise põgeneda. Kuid jah, see oli võimatu.
Suren ära nagu niuhti, raisk, mõtles Janar rahulolevalt, kuskil kaugel-kaugel.Tunne, et keegi ta rinnale toetub, ei tahtnud kuidagi taanduda.
„Kurat võtaks, ära lösuta patsiendi peal,” käratas hääl. Surve kadus.
Diagnoos
Arstidest noorim avas ukse ja hoidis seda lahti, kuni kõik kolleegid palatisse voolasid.
„Alustame,” ütles üks arstidest. Osa kirjutas midagi kribinal üles, teised noogutasid nõustuvalt.
Soojalembese patsiendi juures peatusid nad kaua ja vaidlesid arstide salakeeles. Lõpuks lepiti milleski siiski kokku. Patsient tõstis hõredate karvadega kaetud kolba, vaatas ümberseisjaid pahura näoga ja pistis pea padja alla.
Kohe-kohe oli käes Janari tähetund. Kõhus tõmbus külmaks. Võimalik, et ka Janar oleks padja alla sukeldunud, kui saanuks.
Vastik tunne, nagu HIV-testi tulemusi oodates.Aga kui ikkagi. Mis siis saab?
„Glükokortikoidhormooni manustati, aga võimalik, et kahjustuste ärahoidmiseks liiga hilja. Röntgenuuring ja kompuutertomograafia tuvastasid T-lüli murru. Operatsioon. Kerge muljumine. Parapleegia.” Sekund enne, kui komisjon minema asutas, üllatas Janar neid küsimusega: „Mis mul viga on?”
Peaarst – nii hakkas Janar teda kohe nimetama – astus kitlite massist esile ja vaatas Janarit tõsiselt.Ta kehitas õlgu, nagu tahtes öelda, et ei tea, kuid sõnas siis allasurutud ohkega: „Rahvakeeli seljakas.Teil vedas, käed on terved.”
Tuli välja, et nad oskasid ka sulaselges eesti keeles patsiendile tema vea välja öelda.
„Kas ma hakkan kõndima?” uuris Janar.Vastust oodates oleks nagu rinnus plahvatanud.Vererõhk tõusis ja kõrvu lõi valu.
„Ei ole kindel. Ilmselt mingis osas liikuvus taastub.Allapoole vööd ei tea. Sul vedas, et seljaaju ainult muljuda sai.”
„Protsente ei ütle!” ennetas arst järgmist küsimust.
Põmm, kukkus Janari elu kokku.Tegelikult oli see muidugi ammu juhtunud: seal laternaposti all, libedal rajal, kuid siis ei osanud ta seda veel kahtlustada. See pidi olema mingi eksitus. Säherdust elu ta ei olnud tellinud. Nüüd tuleks ennast sisse pakkida ja tagasi anda.Tarbijakaitsesse kaevata.
„Näed siis, saidki teada,” ütles Marek.Ta oleks justkui igapäevastest asjadest kõnelenud.Värdjas, mõtles Janar. Kuidas sai midagi nii tühist öelda hetkel, kui inimene saab teada oma vigastuse ulatusest, invaliidsusest. Pealegi ütles ta seda kõike vaid selleks, et ennast upitada: oli ta ju maininud, et visiidil saab Janar kõik teada.
Järsk tulv tõusis maost suhu ja vabastas ennast padjale.
„Rõve!” karjatas Marek ja litsus väljakutsenuppu. Õde vaatas ukse vahelt sisse ja kadus puhastusvahendeid otsima.
Ma olen vigane, kumises Janari peas. Elusolemine muudeti ühe lausega tarbetuks. Muidugi võisid arstid eksida. Ennegi oli juhtunud, et inimesed, kes halvatult lage vahtisid, võitsid hiljem maratone. Janar klammerdus tärganud lootusekübeme külge.
Pealegi lohutas teda teadmine, et Romani seisukord oli halvem.
Tema sai ainult silmi liigutada. Kas võis veel midagi armetumat ette kujutada. Ilmselt seepärast Romani pilk nii tungiv oligi: tema ainuke meelelahutus oli Janar. Eelmise päeva segastest tundidest mäletaski Janar ainult neid kahte pruuni silma.
„Čapeki näidend, kolm tähte?”
„R.U.R.”
„Kust sa tead sellist sitta?” imestas Marek.
Tal polnud õrna aimugi, kuidas igavus töökohas närida võis ja tuimus naha vahele puges. Janar oli ristsõnade tunnustamata meister. Ükskord võitis ta isegi kolmekuise ajalehetellimuse.
„Tead, kes täna õhtuses vahetuses on?” küsis Marek.
Tema vaimustust nähes polnud Janaril raske arvata.Ta ei hakanud vastama. Hoiatas aga siiski: „Minu nuppu enam ei näpi! Tahad Liinat ärritada, kasuta enda oma.”
Oma poisiliku kukehääle ja üksikute pehmete karvakestega lõua piirkonnas ei olnud tal väiksematki võimalust. Fakt, et Liina teda vihkas, ei tundunud Marekit mitte üks raas segavat.
