Saaks vennale ka rääkida, mis teda paari aasta pärast ees ootab.”
See jutt kõlas juba sootuks mõistlikumalt. Paraku ei osanud ma seepeale enam midagi kosta, üksnes noogutasin tobedalt. Õnneks päästis olukorra see, et Jakob pidi trammi pealt maha minema.
„Sa meeldid talle, raudselt meeldid!” Kaila naeris ja togis mulle küünarnukiga külge. „Võib-olla üritab ta meiega lihtsalt sõbralik olla,” ajasin vastu. „Kes teab? Igatahes on ta üks väga omamoodi poiss.”
Kaila elas üpriski kooli lähedal Pelgulinnas, ühe väikese puumaja esimesel korrusel. „Kas su vanaema on ka kodus?” uurisin, kui ta ukse lahti lükkas ja me hämarasse, praetud leiva järele lõhnavasse esikusse astusime. Kaila ulatas mulle riidepuu ning raputas pead. „Ei, vanaema läks täna õhtusesse vahetusse tööle,” ütles ta. „Ta ei tule enne kella kaheksat.”
Kui pisike ja tagasihoidlik oli see korter! Selgesti võis näha, et siin elasid üheskoos noor ja vana inimene. Diivan ja kaks tugitooli olid kaetud kirjute kootud tekkidega ning aknalaualt vaatasid vastu lugemisprillid ja poolik näputöö. Diivanilaual vedeles aga paar noortejutukat, ripsmetušš ning üks välismaine tüdrukute ajakiri. Kogu mööbel oli vana ja kulunud, ent sellegipoolest jättis siin kõik kuidagi hästi hubase ja koduse tunde.
Kaila näitas mulle nii elutuba kui ka imetillukest kööki ning kutsus mu siis enda tuppa.
See oli sama tilluke, nagu ka kõik teised ruumid selles korteris. Akna all seisis kirjutuslaud, seina ääres nurgas punasetriibulise tekiga kaetud voodi ning selle kõrval kreemikasvalge kott-tool. Toa teises seinas asetses madal raamaturiiul, ja oligi kõik.
„Kas tahad äkki teed või kohvi?” küsis Kaila. „Võin paar võileiba ka teha.” Sättisin ennast mõnusalt vetruvale kott-toolile istuma ja raputasin pead, mu kõht oli paari tunni tagusest sööklas einestamisest veel päris täis.
„No aga mõned küpsised toon ikka.” Juba sammuski ta köögi poole, mina jäin aga tema toas uudishimulikult ringi vaatama. Mu pilk jäi pidama suurel ilusas raamis portreefotol, mis seisis raamaturiiuli äärel. Sellelt vaatas vastu keskealine, üle pea kammitud tumedate juustega mees. Vaatasin ukse poole, ent Kailat polnud veel kusagil näha, oli vaid kuulda, kuidas ta köögis midagi kobistas. Tõusin püsti ja uurisin pilti lähemalt. Mehe näojooned olid Kailaga nii sarnased, et see sai olla üksnes tema isa.
Panin pildi tagasi ja kiikasin raamatuid. Minu meelest saab inimesest päris palju teada just raamatute järgi, mida ta loeb – kas klassikalist kirjandust või ulmet või lihtsaid noortekaid või mida iganes. Märkasin, et Kailal on päris palju hästi vanu köiteid igasugust nii-öelda kohustuslikku kirjandust, küllap oli ta need oma vanaemalt saanud.
Üks tumedate kaantega raamat oli riiulist välja tõmmatud ja asetses kummuli otse portreepildi kõrval. Pöörasin selle uudishimulikult ringi ja mu silmad läksid üllatusest suureks. See oli Piibel.
„Jah, ma loen seda mõnikord.” Kaila oli päris märkamatult mu selja taha ilmunud, ühes käes kausike mingite piklike küpsistega ja teises kaks klaasi. Lisaks hoidis ta kaenlas suurt Pepsi pudelit. Tüdruk asetas kogu kraami kirjutuslauale ja pöördus siis uuesti minu poole. „Ära arva, et ma seepärast mingi usuhull olen, või midagi sellesarnast. Lihtsalt mu elus on olnud aegu, mil selle raamatu lugemine on ainus asi, mis natuke lohutab ja enesetunnet paremaks muudab.”
„Aa… nojah, võib-olla küll,” kokutasin ehmunult. Isver! Mis temaga siis ometi oli juhtunud? Küsida ma seda loomulikult ei julgenud ning see poleks sobinudki. Mõtlesin, et kui Kaila tahab mulle sellest rääkida, teeb ta seda siis, kui ise end selleks valmis tunneb olevat. On asju, millega lihtsalt ei tohi peale käia.
„See on mu isa, muideks,” osutas Kaila siis sõrmega suure portreepildi peale.
„Ma arvasingi nii,” kostsin vastuseks. „Ta on sinuga väga sarnane.”
Kaila istus oma voodi äärele ja viipas käega, et ma küpsist võtaks. Vajusin taas kott-tooli, haarasin kausist kaks pulgakest ja pistsin suhu. Päris head olid, juustumaitselised.
„Mu isa suri vähki, kui olin kuuene,” ütles Kaila. „Sellest on juba kümme aastat ja väga palju ma teda praegu enam ei mäletagi… Mul on meeles mõned üksikud pildid sellest, mida vahel koos tegime. Näiteks kui jalutamas käisime ja ma ära väsisin, tõstis ta alati mu endale kukile. Sealt nägi nii kaugele! Ja ükskord õpetas ta mind enda käte peal hoides ujuma. Kartsin kangesti, et ta laseb mul vee alla vajuda, aga ta hoidis kõvasti kinni, kuni ma päris ise ujumise selgeks sain.”
Ma ei osanud selle peale midagi kosta, ainult naeratasin tobedalt ja tundsin, kuidas mingi klomp oli mulle kurku tekkinud. Kui jube võis olla oma isa niimoodi lõplikult kaotada! Minu isa oli emast juba aastaid lahutatud, kuid ta oli täiesti vaieldamatult elus ning ma käisin temaga aeg-ajalt ikka läbi. Isa elas uue naise, Martinaga, ja mul oli pisike kolmeaastane poolvend Kristofer.
„Kas hakkame seda ajalootööd tegema?” pakkus Kaila siis. Ilmselt ei tahtnud ta oma pereasjadest rohkem rääkida ning võib-olla oligi juba kõnelenud rohkem, kui soovinuks. Otsisime oma kaustikud ja ajalooõpiku välja ning hakkasime teksti lugema. Minul ei edenenud lugemine aga kuigi hästi. Üha rohkem vaevas mu pead küsimus: kus oli Kaila ema? Kas oli temagi surnud? Kui nii, siis miks pole siin toas temast ainsamatki pilti? Mispärast jutustab Kaila küll oma kümne aasta eest surnud isast, kuid ei poeta sõnakestki ema kohta? Teadsin, et see pole üldse minu asi, kuid uudishimu ei andnud kuidagi asu.
Sündmustest ette rutates võin aga öelda, et Kailal läks veel üsna kaua aega, enne kui ta oma loo ära rääkis. Palju varem avaldas mulle oma saladuse hoopis Jakob.
3
Järgnevatel päevadel enne rebaste pidu sain oma klassis päris paljudega tuttavaks ja avastasin, et tegelikult on nende hulgas üsna mitmeid toredaid noori. Ka nimed hakkasid tasapisi meelde jääma. Näiteks tumedapäised patsiga kaksikud olid Remi ja Richard. Nad mõlemad olid parajad arvutihullud – kui juhtusid nende lähedusse, võis kohe sajaprotsendilise kindlusega kuulda jutupominat erinevatest Windowsidest, sülearvuti tüüpidest, igasugustest arvutijuppidest, nende probleemidest ja palju muud sellesarnast.
Tüdrukutest olid mu meelest kõige normaalsemad Kristiina, Mirell, Viivika ja Elis. Lühikeste erkpunaste juustega Viivika oli neist vast jutukaim ja elavaima loomuga. Alailma vaidles ta kellegagi ning ajas mingit oma õigust taga. Blond Kristiina seevastu oli kõva sporditüdruk, tema käis iga päev pärast kooli võrkpalli mängimas. Mirell ja Elis aga meenutasid mõlemad mulle haldjaid või printsesse. Need tagasihoidlikud tüdrukud olid alati kahekesi koos justkui sukk ja saabas ning oma pikkade heledate juuste ja kergelt hipiliku riietusega nägid nad sedavõrd sarnased välja, et pidasin neidki esialgu kaksikuteks. Selgus siiski, et tegemist oli lihtsalt sõbrannadega, kes tundsid teineteist juba esimesest klassist saadik.
Lärmakas kamp, kes mulle juba esimesel koolipäeval ebameeldiva mulje oli jätnud, muutus mu jaoks iga päevaga järjest vastumeelsemaks. Kampa kuulus viis poissi – Toomas, Krister, Indrek, Martin ja Tanel. Mulle sai üsna kiiresti selgeks, et Toomas oli selle kamba nii-öelda ninamees ja Krister tema kõige parem sõber. Just need kaks olid kõige häälekamad ja kõige ropuma suuga ning just nemad omasid teiste kuttide üle suurt mõjuvõimu. Oli näha, kuidas nii Indrek, Martin kui ka Tanel kõiges neile meele järele üritasid olla ja nende soosingut võita. Mõnes mõttes oli see naljakas, kuid samas ka kohutavalt tobe. Mõelda vaid, et peaaegu täiskasvanud inimesed ei suuda oma peaga mõelda, vaid ahvivad mingeid nõmedaid rullnokliku käitumisega tüüpe!
Nii-öelda poole kohaga kuulusid sellesse kampa ka Liisa ja Laura, kaks tüdrukut, keda juba ka esimesest koolipäevast
