elan Kadriorus, Faehlmanni tänaval.” Jakob haigutas ning toetas pea vastu klaasi. „Sa pead vist hommikuti jube vara tõusma, et õigeks ajaks siia Pelgulinna jõuda.”
„Sa ei kujuta ettegi.” Ma jutustasin talle, kuivõrd kodu lähedal ma varasematel aastatel koolis olin käinud – mul kulus hommikuti maksimaalselt kümme minutit, et koolimaja juurde jõuda. „Aga see oli meeletult suur ja nõme kool,” lisasin siis. „Õpilased olid seal nagu mingi masstoodang. Tahtsin nii kangesti mõnes väiksemas ja hubasemas koolis õppida, ja noh, nii see läkski, et sattusin just siia. Varase tõusmise olen ma nõus normaalse kooli nimel välja kannatama.”
„Meie jällegi kolisime,” rääkis Jakob. „Elasime varem Paides, aga suvel tulime Tallinnasse. Isa töökoht koondati Paides ja uut oleks seal olnud võimatu leida…” Jakob jutustas oma perest: kodusest emast, ehitusalal töötavast isast, kolmeteistaastasest vennast Jürgenist ja viiest mongoolia liivahiirest. Kuulasin teda ja mõtlesin, et juba teist korda tänase päeva jooksul suudab see poiss mind üllatada – kõigepealt oma hea tantsuoskuse ja nüüd siis ka jutukusega. Kes oleks võinud arvata, et see ülivaikne ja tagasihoidlik poiss sel kombel ennast lobisema võib unustada! Ühegi teisega meie klassist polnud ma seni kuulnud teda vist peaaegu ühtegi sõna vahetamas.
Tramm lähenes tasapisi kesklinnale. „Järgmises peatuses lähen ma maha,” ütlesin Jakobile. „Tallinna kaupluse eest saan bussiga edasi koju.”
„Mis sa homme teed?” küsis Jakob seepeale. „Linna peale ei tahaks minna?”
See ettepanek ehmatas mind natuke. Tantsimine ja ka niisama lobisemine oli üks asi, kuid nüüd väljapakutu lõhnas juba liialt kohtamise järele. „Ma… ma ei teagi,” kokutasin ning läksin vist näost täiesti punaseks. Ilmselt märkas Jakob mu kohmetust, sest ta ruttas kinnitama: „Ma mõtlen, lihtsalt sõpradena. Äkki sa viitsiksid mulle linnas mingeid huvitavamaid kohti näidata – olen siin ju ainult paar kuud elanud.”
Mul hakkas oma kohmetuse pärast natuke häbi. Ma polnud küll endiselt päris kindel, kas see väljakutsumine oli nii süütu, nagu Jakob seda esitles, kuid pilk tema silmades näis olevat siiras ja ma tõesti uskusin teda. Olin küll palju kuulnud arvamust, mille kohaselt ei saa poiss ja tüdruk iial lihtsalt sõbrad olla, kuid see võis vabalt olla täielik jama. Ja kuna mul järgmiseks päevaks nagunii mingeid plaane ei olnud, siis ütlesin ma Jakobile, et tulen heameelega temaga linna peale. Leppisime kokku, et kohtume kell kaksteist Kaubamaja peaukse juures ning mõtleme siis, mida edasi teha ja kuhu minna.
Koju jõudes avastasin, et kõik on kummastavalt tühi ja vaikne. Muidugi, ema ja Ain olid ju kusagile tuttavate poole läinud ning kes teab, millal nad sealt ükskord tagasi pidid jõudma. Igal teisel ajal olnuks tohutult mõnus, et vahel harva on terve elamine ka üksnes minu päralt. Sel õhtul aga olin ma parajalt väsinud ning pea valutas pisut ikka veel. Seega käisin kiirelt duši all ja pugesin siis voodisse. Väsimusele vaatamata ei tahtnud aga uni kuidagi tulla. Mõtlesin Kailast, Kristjanist ja Jakobist, eelkõige aga Viisiku nõmedast käitumisest. Kas tuli mul tõesti selle lollikambaga tervelt kolm järgnevat aastat ühes klassis käia? Jakobil ei olnud siiski õigus, mõtlesin oma patja keerates ja kohevamaks saputades. Ma ei kavatsegi lasta neil tüüpidel tervelt kolm aastat enda ja teiste kallal ülbitseda. Nii nagu mõni neist juhtub veel midagi kobisema, sähvan kohe julgesti vastu. Nende mõtete juures õnnestus mul lõpuks uinuda.
4
Kaubamaja juurde jõudes märkasin kohe, et Jakob juba ootab. Ta oli ennast üles löönud – juuksed geeliga natuke edevalt kohevile aetud, jalas tumedad viikidega teksad ning seljas pruun pikemalõikeline nahkjakk. Ta nägi isegi täitsa kena välja ning ma tabasin ennast kogunisti mõtlemast, et oleks ta veidi pikem, vanem ja mehisem, siis kes teab…
Mina ise polnud sel hommikul viitsinud oma välimuse nimel kuigi suurt vaeva näha. Kandsin lihtsat sportliku lõikega erksinist jopet ja suurte küljetaskutega tumehalle pükse. Mul polnud tarvis kellelegi muljet avaldada ning kuna teadsin, et ilmselt seisab meil ees üpris palju jalutamist, siis olingi panustanud pigem mugavuse peale.
„Oled sa mõelnud, kuhu minna tahaksid?” küsisin. „Ma olen eluaeg Tallinnas elanud, nii et võin sind viia põhimõtteliselt ükskõik kuhu.”
„Läheks järsku kuskile Toompea kanti,” pakkus Jakob. „Ja Snelli tiigi äärde võiks ka minna. Olen sealt paar korda mööda käinud, aga pikemalt vaadata ega seal jalutada pole aega olnud. Minu meelest on seal hästi ilus.”
Võtsimegi siis suuna tiigi poole. Avastasin, et Jakobiga on täitsa mõnus ja vaba suhelda ning tema kooliaegne kidakeelsus on täiesti unustatud. Ma isegi märkisin selle talle ära – et koolis on ta sootuks teistsugune. Seepeale poiss naeratas ja kehitas siis õlgu. „Võib-olla tõesti. Ma olen eluaeg selline olnud, et ei oska eriti võõrastega suhelda, ei leia nagu kergesti kontakti. Sinuga on asjad miskipärast teisiti, ma ei tea ise ka, millest see tuleb.”
Mõtlesin, kas käsitleda seda komplimendina ning otsustasin siis, et tegemist oli ilmselt siiski pigem päris siira arvamusega. Tundsin ju ise tema suhtes samamoodi.
Juba alanud sügisele vaatamata müüdi veel mitmel pool tänavatel pehmet masinajäätist. Ostsime meiegi omale ühed torbikud. Jakob tahtis ka minu eest maksta, kuid seda ma ei lubanud. Vahest oli see minust tobe, kuid leian, et sõbrad üksteisele välja ei tee.
Ilm oli jalutamiseks täpipealt sobiv, selline mõnus päikeseline varasügis. Tegime jäätist limpsides tiiru ümber tiigi ja istusime siis natukeseks pargipingile, et nautida päikest ja ilusat ilma. „Kui Viisik välja arvata, mis mulje sulle muidu meie klassist on jäänud?” uurisin jutujätkuks ning viskasin jäätisega kaasa antud lilla salvrätiku pingi kõrvale prügikasti.
„Mis Viisik?” ei saanud Jakob algul aru. Kohe aga valgus üle ta näo mõistev naeratus. „Ah sa nimetad neid siis niimoodi – päris tabav tegelikult, ehkki kui need kaks tüdrukut ka kaasa arvata, siis oleks lausa Seitsmik. Ma arvan, et teistel pole häda midagi, kõik tunduvad suht normaalsed. Vähemalt esmamulje järgi küll.”
„Minu meelest ka,” noogutasin. „Ja õpsid samamoodi.”
Jakobi nägu läks taas naerule. „Sulle meeldib vist eriti see meie ajalooõps? Olen tähele pannud, kuidas sa teda vaatad.”
Mul hakkas natuke piinlik. Kas tõesti on mu kiindumus teistelegi nii ilmselgelt näha? „Nojah, ta on hästi kena,” poetasin näilise ükskõiksusega. „Ja üldse üllatavalt okei. Nõme on aga see, et keegi teda tunnis ei kuula.”
„Osad õpsid on jah sellised, et ei oska ennast kuulama panna,” nentis Jakob. Ta pistis viimase vahvlitüki omale suhu ja vaatas mulle siis otsa. „Kas läheme edasi?”
Läksimegi. Kõndisime läbi Raekoja platsi ja Vabaduse väljaku ning ronisime siis treppidest üles Toompeale. Seal jäi Jakob hingeldades natukeseks seisma. „Ma pole suur sporditegija,” ütles ta vabanduseks. „Tean küll, et peaksin rohkem trenni tegema, aga siiani pole suutnud ennast käsile võtta.”
„Sa pole mulle veel oma hobidest rääkinudki,” ütlesin. „Kui sind sport ei huvita, millega sa siis vabal ajal tegeled?”
„No ma õpin näiteks breiktantsu,” tunnistas Jakob. „Juba peaaegu neljandat aastat.”
„Oh lahe,” hüüatasin. „Ma sain kohe aru, et oled tantsimist kusagil õppinud!”
Jakob muigas. „Jah, ehkki mu isale ei meeldi see sugugi, et ma tegelen mingisuguse „keerutamisega”, nagu tema seda nimetab. Ja ega talle mu teised hobid kah rohkem meeltmööda
