samal ajal kui Liisa üksnes altkulmu põrnitses.
Jakobiga ma neil kolmel peole eelnenud päeval eriti ei rääkinud, kui tervitamine ja ühe korra kustukummi küsimine välja arvata. Ta hoidis endiselt omaette, ehkki iga kord, kui me Kailaga talle koridori peal vastu tulime, noogutas ta meile ja naeratas.
Ajalooõpetaja Kristjan hakkas mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima. Tema tundides oli mul väga raske sundida ennast tema juttu kuulama ja kaasa töötama, kuna paratamatult hakkasin hoopiski imetlema tema siniseid silmi ja mõtlesin, kuidas ta tumedad, hästi lühikeseks lõigatud juuksed küll katsudes võiksid tunduda. Kurb tõsiasi oli aga see, et mulle (ega õnneks mitte ka kellelegi teisele meie klassist) ei pööranud Kristjan mingit tähelepanu. Ta seletas õhinal tahvli ees oma ainet ning klassis toimuv ei pakkunud talle erilist huvi. Viiene poistekamp kasutas seda loomulikult ära ja sestap valitses Kristjani tundides kohutav lärm ning igaüks tegi täpselt seda, mis ise tahtis.
Rebaste pidu algas reede õhtul kella kuuest ning sinna kohale jõudes olin natuke närvis. Mul oli ikka väga kahju, et Kaila tulla ei saanud, ehkki olin ka teiste tüdrukutega juba täiesti normaalselt läbi hakanud saama. Mõtlesin, mida vanemate klasside õpilased meiega küll tegema hakkavad. Loodetavasti mitte midagi väga räpast ja määrivat, sest olin peo puhul selga pannud oma kõige ilusamad tumesinised ja natuke sätendavad teksased, mille ühe sääre peale oli tikitud suur punane mooniõis. Neid ning oma helepunast siidpluusi ära rikkuda poleks küll kuidagi tahtnud. Midagi lihtsamat ei oleks ma aga saanud selga panna, sest mine sa tea – õpsid passivad nagunii pidudel alati kohal, järsku on ka Kristjan nende hulgas. See oli muidugi naiivne lootus, nagu võiks ta mind märgata, kuid pelgalt säärane mõte oli mulle piisavaks motivaatoriks, et ennast üles lüüa.
Meie klassist olid kohal peaaegu kõik, välja arvatud Kaila ning Kristiina, kes oli kusagile võrkpallivõistlustele ära sõitnud. Jakob näis olevat mind nähes eriti rõõmus, igatahes naeratas ta laialt ja ütles: „Oh sa tulidki! Äge!” Ma ei mõistnud, miks see temale nii kangesti äge pidanuks olema. Kaila oli küll endiselt raudkindlal veendumusel, et Jakob on minust kõvasti sisse võetud, aga ma ise ei suutnud seda miskipärast siiani päriselt uskuda. Tundus kuidagi mõistusevastane, et selline pisike poiss endast nii palju pikemasse tüdrukusse võiks armuda. Võimatu see muidugi polnud, aga kummalisevõitu küll. Olnuks ma siis vähemalt teab mis iludus, aga ei, täiesti tavaline tüdruk ju.
Rebaste retsimise osa polnudki nii jube, kui olin kartnud – ei aetud meid nägupidi porri, ei sunnitud mingit solki sööma ega ka midagi muud sellesarnast. Küll aga joonistasid vanemate klasside õpilased meist igaühele vildikaga põse peale hiiglasliku R-tähe (R nagu rebane, noh) ning pärast toimus rebaste „ristimine”, kus pidime järgi kordama mingit tobedat vannet, millega tunnistasime endid rebasteks ja pühendasime endid alandlikult vanemate klasside õpilaste teenimisele. Jaburuse tipp muidugi, aga vähemasti neil oli naljakas. Lohutasin end aga mõttega, et veel aasta või paar tagasi olid nende tobedate vannete väljamõtlejad ise rebase seisuses. Ja juba tuleval aastal on ju meie käes kord kümnendikega selliseid nalju ette võtta!
Kui ristimisosa läbi sai, tõotas pidu minna lõbusamaks – järgnes tants kooli aulas. Paraku juhtus just siis midagi äärmiselt ebameeldivat, mis kõikidele järgnevatele sündmustele mõneti võib-olla just aluse panigi.
Poistekamp, keda endamisi olin hakanud Viisikuks kutsuma, oli sel õhtul iseäranis lärmakas ning ülemeelikus tujus. Kui me kõik trepist alla aula poole suundusime, olid nemad miskipärast nõuks võtnud omavahel tõuklema hakata. Vaatasin neid ja mõtlesin, et oma suuvärgi poolest üritavad nad küll kõvad täismehed olla, kuid nende käitumist vaadates tulevad vahel vägisi hoopis algklassijuntsud silmade ette.
Juhtus nii, et üks neist – see oli Indrek, heleda potisoengu ja tedretähnilise näoga poiss – komistas selle tõuklemise käigus enda ees kõndivale Jakobile otsa. „Mida sa passid siin ees,” möirgas ta jämeda häälega, teised kõrval muigamas. „Lase mehed mööda!” Jakob tõmbus ehmunult kõrvale ega vastanud sõnakestki. Mina olin Viisikust tol hetkel mõne sammu võrra tagapool ning seesugust ülbamist nähes vihastasin end vaat et pildituks. „Vaadake siis ise ka, kuhu te astute!” hüüdsin endalegi ootamatult. „Koperdate teistele otsa ja siis veel sõimate ka!”
Kamp jäi hetkeks täiesti vait, justkui oleksid nad kõik kollektiivselt keele alla neelanud.
Siis aga hakkasid nad üksteise järel põlastavalt irvitama. „Sorry tõesti, et ma su kutile liiga tegin,” ütles Indrek, ise naerust kõveras. „Kas tahad, et puhun talle jala peale või?”
Seepeale rõkkas kogu Viisik juba täiest kõrist naerda. Nendega liitusid ka Liisa ja Laura, kes seisid täpselt minu selja taga trepimademel.
Ma ei öelnud rohkem mitte midagi. Trügisin neist hoopis järsult mööda ja kiirustasin aula poole. Mul polnud vähimatki kavatsust lasta neil idikatel oma õhtut ära rikkuda.
Spetsiaalselt selle kamba kiuste tantsisin ma terve õhtu Jakobiga. Minu üllatuseks unustas ta tantsupõrandal oma tavapärase kohmetu ja kohmaka oleku ning ma avastasin, et ta liigub hästi ja sujuvalt, otsekui oleks ta tantsimist kusagil õppinud. Minu küsimuse peale raputas ta pisukese kõhkluse järel siiski pead. „Otseselt sedalaadi tantsu õppinud ei ole, nii et küllap on see siis loomulik anne,” naeratas ta.
Vahepeal istusin natukeseks tüdrukute juurde puhkama ning muidugi tahtsid nad kohe teada, kas minu ja Jakobi vahel on miskit teoksil. Kinnitasin neile, et toimumas pole mitte vähimatki, tegemist on lihtsalt hea tantsijaga, ja kõik. Üks vinniline ja prillidega poiss tuli korra mind tantsima kutsuma, kuid ütlesin talle ära. Selle asemel liitusin veidi aja pärast taas Jakobiga.
Mõtlesin, mida Kaila küll arvaks, kui ta meid sel kombel õhtu otsa tantsimas oleks näinud. Muigasin endamisi, sest minu pärast võinuks Jakob olla tantsimise maailmameister, midagi sõprusest enamat poleks ma temaga ikkagi soovinud. Sellega seoses meenus mulle Kristjan ning nukker asjaolu, et too noormees polnud mu vaiksele lootusele vaatamata ikkagi peole ilmunud. Kahju!
Mõne aja pärast tundsin, et ei jaksa ega viitsi enam tantsida. Pea oli miskipärast natuke valutama hakanud – ilmselt ülearu valjuks keeratud muusikast. Pidu pidi lõppema küll alles poole tunni pärast, kuid ma otsustasin ära koju minna ja teatasin seda ka Jakobile. „Ma tulen ka,” kostis ta seepeale. „Mõtlesingi nagunii juba minema hakata.”
Ütlesin tüdrukutele tsau, siis võtsime Jakobiga garderoobist oma joped ja astusime koolimaja uksest välja hämarasse sügisõhtusse. Tuuline õhk sasis mu lahtiseid juukseid ja pani need ümber mu pea lendama. Üllatavalt jahedaks oli läinud ning ma tõmbasin käed jope varrukatesse. Kõndisime vaikides trammipeatuse poole.
Vaikuse katkestas Jakob. „Aitäh sulle,” ütles ta veidi häbelikul toonil.
„Mille eest?” Tegelikult sain ma muidugi aru, miks ta mind tänas.
„Noh, et sa nendele tüüpidele niimoodi ütlesid,” seletas Jakob. „Päris vägev ju. Mina poleks küll julgenud nendega midagi kobisema hakata.”
„No aga keegi ju peab nad paika panema,” kehitasin õlgu. „Nad kujutavad ette, et võivad teha kõike, mis pähe tuleb. Ega ikka ei või küll!”
„Ole igaks juhuks nendega ikkagi ettevaatlik,” arvas Jakob. „Ega nendele see vastuütlemine ei mõju. Nägid ise, kuidas nad ainult irvitasid!”
„Minu pärast irvitagu palju tahavad,” ütlesin. „Neil ei ole õigust kohelda teisi nagu mingit rämpsu! Ma arvan just, et kui neile kogu aeg vastu hakata, siis lõpuks nad ehk ei julgegi enam nii väga sõna võtta. Igatahes ei tohi lasta endaga niimoodi käituda.”
Tramm
