kui ei oleks ise koos Peetaga areenil olnud. Vesi tilgub meie koopa laest. Kuivanud tiigisäng. Kätepaar, tema enda oma, korjab juurikaid. Teised pildid tunneksid ära kõik, kes neid vaataksid. Kuldne sarv, mida kutsutakse Küllusesarveks. Clove sätib nuge jakihõlma all ritta. Üks mutant, ilmeksimatult heledate juuste ja roheliste silmadega, kes peab olema Glimmer, lõriseb ja rajab meie poole teed. Ning mina. Olen kõikjal. Kõrgel puu otsas. Peksan oja ääres särki vastu kive puhtaks. Laman teadvusetult vereloigus. Ja üks pilt, mida ma kuhugi paigutada ei oska (võib-olla paistsin talle sellisena, kui tal oli väga kõrge palavik) – ma ilmun nähtavale hõbehallist udust, mis on täpselt minu silmade värvi.
"Kuidas tundub?" küsib Peeta.
"Ma vihkan neid," lausun. Ma peaaegu tunnen vere ja pori lõhna ning mutandi ebaloomulikku hingeõhku oma sõõrmetes. "Mina püüan kogu hingest unustada, mis areenil toimus, ja sina oled selle kõik taaselustanud. Kuidas sa seda kõike nii hästi mäletad?"
"Näen seda igal öösel unes," sõnab ta.
Ma tean, mida ta silmas peab. Luupainajad, mis kummitasid mind vahel isegi enne mänge, piinavad mind nüüd iga kord, kui uinun. Aga see vana košmaar, mis oli alati valvel, see, milles mu isa lendab kaevanduses tükkideks, ilmub harva. Selle asemel elan ikka ja uuesti läbi eri pilte sellest, mis juhtus areenil. Lootusetud katsed Rued päästa. Peeta verest tühjaks jooksmas. Glimmeri tursunud keha pudeneb mu käte vahel laiali. Cato kohutav lõpp mutantide käes. Need stseenid külastavad mind kõige sagedamini. "Mina ka. On sellest abi? Nende lõuendile maalimisest?"
"Ma ei tea. Ma arvan, et siis kardan õhtul pisut vähem magama minna, või vähemalt kinnitan seda endale," vastab tema. "Aga luupainajad pole kuhugi kadunud."
"Võib-olla ei kaogi. Haymitchil ei ole kadunud." Haymitch ei räägi sellest, aga ma olen kindel, et just sellepärast ei meeldigi talle pimedas magada.
"Ei ole. Aga mulle tundub, et parem on ärgata, käes pintsel, mitte nuga," sõnab Peeta. "Nii et need ei meeldi sulle sugugi?"
"Ei. Aga need on täiesti erakordsed. Ausalt," vastan. Ja ongi. Kuid mina ei taha neid rohkem vaadata. "Tahad minu talenti ka näha? Cinna on selle kallal korralikku tööd teinud."
Peeta naerab. "Hiljem." Rong jõnksatab edasi ja ma näen, kuidas maastik meist akna taga mööda libiseb. "Tule, oleme peaaegu 11. ringkonnas. Lähme ja vaatame."
Kõnnime viimasesse vagunisse. Seal on toolid ja diivanid, aga kõige toredam on see, et tagumised aknad saab üles lakke lükata, nii et tundub, nagu sõidaksimegi väljas, värskes õhus. Pilgu ees avaneb avar vaade. Tohutud väljad, millel piimakarjad rohtu söövad. Hoopis erinev meie paksude metsadega kaetud koduringkonnast. Rong aeglustab ning ma arvan, et tuleb järgmine peatus, kui korraga kerkib meie ette aed. Vähemalt kümne meetri kõrgune tara, mille otsa on okastraat nurjatult rulli keeratud. Selle kõrval tundub 12. ringkonna tara täiesti lapsik. Lasen pilgul kiiresti aia alumisele osale libiseda; seal ilutsevad reas tohutult suured metallplaadid. Nende alt juba ei poeks läbi ega põgeneks metsa küttima. Näen vahitorne, üksteisest võrdsel kaugusel, relvastatud valvurid valvamas. Täielikud võõr kehad metsalilli täis aasade keskel.
"See on midagi teistsugust," ütleb Peeta.
Rue andis mulle tõepoolest mõista, et 11. ringkonna reeglid on palju karmimad. Aga midagi niisugust ei osanud ma küll ette kujutada.
Nüüd on näha viljaväljad, nii kaugele kui silm ulatab. Mehed, naised ja lapsed, õlgkübarad päikese kaitseks peas, ajavad end püsti, pööravad meie poole, kasutavad hetke selja sirutamiseks ja vaatavad, kuidas meie rong mööda sõidab. Kaugemalt paistavad viljapuuaiad. Huvitav, kas seal Rue töötaski, korjates puulatvadest kõige peenematelt okstelt saaki. Väikesed hurtsikute trobikonnad – Serva majad tunduvad nende kõrval kõrgemast klassist – kerkivad siin-seal nähtavale, aga kõik on tühjad. Tundub, et viimane kui üks kätepaar on kaasatud viljakoristusse.
Ja nii muudkui edasi ja edasi. Uskumatu, kui suur on 11. ringkond. "Mis sa arvad, kui palju inimesi siin elab?" küsib Peeta. Raputan pead. Koolis nimetatakse seda suureks ringkonnaks, see on ka kõik. Ei mingeid tegelikke arve. Aga need lapsed, keda me näeme televiisorist igal lõikuspäeval oma järge ootamas, saavad küll olla ainult osa terves ringkonnas elavatest lastest. Kuidas nad seda teevad? Korraldavad eelloosimisi? Valivad osalejad juba enne välja ja vaatavad, et need kindlasti kohal oleksid? Kuidas jõudis Rue sellele lavale, kus ainult tühi tuul oli valmis tema kohale asuma?
Hakkan piirkonna tohututest mõõtmetest ja lõputusest väsima. Kui Effie tuleb meile ütlema, et läheksime riidesse panema, ei vaidle ma vastu. Siirdun oma kupeesse ning lasen ettevalmistusmeeskonnal juukseid sättida ja jumestuse teha. Cinna astub üsna oranži kleidiga sisse, sellel on sügislehtede muster, ja mina mõtlen kohe, kuidas see värv Peetale meeldib.
Effie kutsub mind ja Peetat enda juurde ning selgitab veel viimast korda päevakava üle. Mõnes ringkonnas sõidavad võitjad läbi linna ja kohalikud elanikud tervitavad tänavate ääres. Aga 11. ringkonnas – võib-olla sellepärast, et ausalt öeldes siin erilist linna polegi, kõik on nii laiali laotatud, või sellepärast, et ei taheta lõikusajal inimeste aega raisata – piirdub avalik esinemine väljakul toimuvaga. Väljak on kohtuhoone, hiiglasuure marmorrajatise ees. Kunagi oli see ilmselt väga kaunis ehitis, kuid aeg on teinud oma töö. Isegi televiisorist paistab, kuidas viinapuuväädid mureneva fassaadi enda alla matavad ja kuidas katus hakkab sisse vajuma. Väljakut ümbritsevad lagunevad kauplused, enamik neist tühjad. Kus ka 11. ringkonna jõukam rahvas ei elaks, siin see igatahes pole.
Meie avalik esinemine leiab aset väljas laval, mida Effie nimetab verandaks. See on kiviplaatidega sillutatud alus treppide ja kohtuhoone välisukse vahel ning seda varjab sammastele toetuv katus. Mind ja Peetat tutvustatakse rahvale, linnapea peab meie auks kõne ja meie vastame tänusõnadega, mille Kapitoolium on meile kirjalikult ette andnud. Kui võitjal oli surnud tribuutide seas mõni eriline liitlane, peetakse heaks tavaks ka mõne isikliku kommentaari lisamist. Peaksin tegelikult midagi Rue ja ka Threshi kohta ütlema, aga iga kord, kui üritasin kodus midagi kirja panna, lõpetasin tühja paberilehega. Mul on neist raske rääkida, ilma et muutuksin emotsionaalseks. Õnneks on Peetal midagi välja mõeldud ja väikeste muudatustega võib see arvesse minna meie mõlema eest. Tseremoonia lõpus kingitakse meile mingi mälestustahvel ja seejärel saame varjuda kohtuhoonesse, kus serveeritakse pidulik lõuna.
Samal ajal kui rong jõuab 11. ringkonna jaama, lisab Cinna mu välimusele viimast lihvi, vahetab oranži juuksepaela metalse kuldse vastu ja kinnitab kleidi külge pilapasknääri nõela, mida kandsin ka areenil. Perroonil ei tervita meid vastuvõtukomitee, ainult kaheksa rahuvalvajat, kes juhatavad meid soomusautosse. Effie kirtsutab nina, kui uksed meie taga kinni kolksatavad. "Nagu oleksime mingid kurjategijad," ütleb ta.
Mitte meie, Effie. Ainult mina, mõtlen endamisi.
Soomusauto peatub kohtuhoone taga ja me astume välja. Kiiruga juhatatakse meid hoonesse. Tunnen hõrku toidulõhna, aga see ei varjuta täielikult hallitus- ja roiskumislehka. Meile ei anta aega ringi vaadata. Suundume otse välisukse juurde ja väljakult hakkab kostma hümn. Keegi klõpsab mu kleidi külge mikrofoni. Peeta võtab mul käest kinni. Massiivsed uksed avanevad kriiksudes, samal ajal kui linnapea meid esitleb.
"Naeratage!" sõnab Effie ja müksab meid. Meie jalad hakkavad liikuma.
Ongi käes. Nüüd peangi kõigile selgeks tegema, kui armunud ma Peetasse olen, mõtlen. Pidulik tseremoonia on nii tihedalt täis planeeritud, et ma isegi ei tea, kuidas seda teha. Ei ole just õige aeg õrnutsemiseks, aga võib-olla siiski õnnestub üks-kaks suudlust kusagile vahele pikkida.
Kõlab vali aplaus, aga ei midagi sellist, mis sai meile osaks Kapitooliumis: tervitushüüded, hõisked ja viled. Kõnnime üle varjulise veranda
