ka kodus telefon, aga kui me omavahel rääkida tahame, teeme seda näost näkku. Alguses me telefoni peaaegu ei kasutanudki. Siis hakkas helistama Cinna, et teha tööd minu talendi kallal.
Igalt võitjalt eeldatakse mingi talendi olemasolu. Ja sellega hakatakse pärast võitu tegelema, sest võitja ei pea enam käima koolis ega töötama oma ringkonna tööstusharus. Talendiks võib olla ükskõik mis, millega seoses nad saavad võitjat intervjueerida. Tuleb välja, et Peetal on tegelik talent: maalimine. Ta on pere pagariäris juba aastaid kooke ja küpsiseid glasuurinud. Aga nüüd, kui ta on rikas, võib ta endale lubada tõeliste värvide lõuendile määrimist. Mul ei ole mingit talenti, kui illegaalset jahipidamist mitte arvestada, ja seda nad ei arvesta. Võib-olla laulmine, aga seda ei teeks ma Kapitooliumi jaoks mitte mingi hinna eest. Ema üritas äratada minu huvi päris mitme sobiva variandi vastu, mida Effie Trinket oli nimekirja pannud ja talle saatnud. Kokkamine, lilleseade, flöödimäng. Ükski ei edenenud, kuigi Prim oli kõigis kolmes väga osav. Lõpuks sekkus Cinna ja pakkus välja, et võib aidata mul arendada minu kirge riiete kavandamise vastu, ja arendamist vajas see tõepoolest, sest seda ei eksisteerinudki. Kuid ma olin nõus, sest see tähendas võimalust Cinnaga rääkida, ja tema lubas kogu töö minu eest ära teha.
Nüüd sätib ta meie elutoas asju paika: riideid, kangaid ja kavandeid, mis on ta enda joonistatud. Võtan ühe kavandite kausta ja uurin kleiti, mis kuulu järgi peaks olema minu kujundatud. "Tead, mulle tundub, et olen päris lootustandev," sõnan ma.
"Pane riidesse, vääritu olend," vastab tema ja viskab mulle riidekompsu.
Võib-olla ei tunne ma riiete kavandamise vastu mingit huvi, aga need, mis Cinna on minu jaoks teinud, meeldivad mulle väga. Nagu needki siin. Paksust soojast materjalist hästilangevad mustad püksid. Mugav valge särk. Kassipojapehmest lõngast kootud rohelise-, sinise- ja hallikirju kampsun. Paeltega nahksaapad, mis ei pigista varbaid.
"Kas ma kavandasin oma riided ise?" küsin mina.
"Ei, sa veel püüdled oma riiete kavandamise poole ja tahad hirmsasti saada selliseks nagu mina, sinu moekangelane," vastab Cinna. Ta ulatab mulle väikese kaardipaki. "Loed need ette, kui nad riideid filmivad. Püüa jätta mulje, nagu sa oleksid asjast tõepoolest huvitatud."
Samal hetkel saabub kõrvitsakarva parukaga Effie Trinket ja tuletab meelde: "Praegu läheb kõik ajakava kohaselt!" Ta suudleb mind mõlemale põsele, lehvitades samal ajal kaamerameestele, ja seejärel kamandab mind oma kohale. Effie on see, tänu kellele me Kapitooliumis igale poole õigel ajal jõudsime, mistõttu püüan teha täpselt nii, nagu ta käsib. Hakkan hüplema ühest kohast teise, katsudes üht kostüümi teise järel, ja räägin mõttetusi, näiteks: "Kas see pole ilus?" Minu jutt salvestatakse eraldi, kui ma reipa häälega kaartidelt maha loen, et see hiljem pildile juurde lisada. Seejärel visatakse mind toast välja, et nad saaksid minu (Cinna) kavandeid rahus filmida.
Prim tuli kogu selle sagina pärast koolist varem koju. Nüüd seisab ta köögis ja teine meeskond intervjueerib teda. Ta näeb oma taevasinises kleidis väga armas välja, tema silmade värv tuleb hästi esile, heledad juuksed on sobivas toonis paelaga kinni pandud. Ta nõjatub pisut ettepoole, seisab oma säravates valgetes saabastes peaaegu varvastel, nagu tahaks lendu tõusta, nagu …
Laks! Nagu oleks keegi mulle päriselt vastu rindu virutanud. Muidugi ei teinud seda keegi, aga valu on nii tugev ja tõeline, et astun sammukese tagasi. Pigistan silmad kinni ja ei näe vaimusilmas mitte Primi, vaid Rued, kaheteistaastast tüdrukut 11. ringkonnast, kellest sai areenil minu liitlane. Ta oskas linnu kombel ühe puu otsast teise otsa lennata, hoides kinni kõige peenematest okstest. Rued, keda ma päästa ei suutnud. Kellel lasin surra. Näen, kuidas ta lamab maas, oda ikka veel kõhtu kiilutud …
Keda mul veel Kapitooliumi kättemaksust päästa ei õnnestu? Kes veel surma saavad, kui ma president Snowle meelepäraselt ei käitu?
Tunnen, kuidas Cinna üritab mulle mantlit selga panna, ja tõstan käed. Karusnahk, nii sees kui ka väljas, haarab mind oma embusse. See ei pärine üheltki loomalt, keda ma tean. "Kärbinahk," lausub Cinna, kui valget varrukat silitan. Nahkkindad. Säravpunane sall. Midagi karvast katab mu kõrvu. "Sa tood kõrvamuhvid moodi tagasi."
Ma vihkan kõrvamuhve, mõtlen endamisi. Nendega ei kuule hästi ja sellest ajast peale, kui ma areenil ühest kõrvast kurdiks jäin, sallin neid veel vähem. Pärast minu võitu tegi Kapitoolium mu kõrva terveks, aga aeg-ajalt avastan ikka, et kontrollin, kas see kuuleb.
Ema kiirustab minu juurde, midagi pihku surutud. "See toob õnne," lausub ta.
See on rinnanõel, mille Madge mulle enne mänge kinkis. Kuldse ringi sees lendav pilapasknäär. Tahtsin seda Ruele kinkida, aga ta ei võtnud vastu. Ütles ainult, et selle nõela pärast ta otsustaski mind usaldada. Cinna kinnitab nõela salli sõlme külge.
Effie Trinket seisab kõrval ja plaksutab käsi. "Tähelepanu! Tähelepanu! Kohe-kohe filmime oma esimese lõigu õues, kus kaks võitjat tervitavad teineteist oma imetabase ringreisi alguses. Valmis, Katniss, suur naeratus, sa oled väga elevil, on ju?" Nende sõnade juures tõukab ta mind uksest välja.
Esialgu ei näe ma eriti midagi, sest lumesadu on muutunud väga tihedaks. Siis märkan läbi saju, kuidas Peeta avab oma välisukse ja astub õue. Kuulen peas president Snow käsku: "Veenge mind." Ja ma tean, et pean seda tegema.
Mu näole ilmub suur naeratus, kui ma Peetale vastu jalutan. Siis, nagu ei jõuaks enam sekunditki oodata, hakkan jooksma. Peeta püüab mind kinni ja keerutab, siis aga libiseb – ta ei kontrolli oma tehisjalga ikka veel täielikult – ja me kukume lumme. Ma laman Peeta peal ja seal suudleme teineteist esimest korda pärast pikki kuid. Suudlus täis karusnaha karvu ja lumehelbeid ja huulevärvi, aga kõige selle juures tunnen kindlust, mida Peeta suudab alati sisendada. Ja ma tean, et ei ole üksinda. Kui palju ma talle ka haiget ei oleks teinud, kaamerate ees ta mind ei reeda. Ei saada mind ükskõikse suudlusega hukka. Ta hoolitseb minu eest endiselt. Täpselt nagu areenilgi. Millegipärast tahaksin selle mõtte juures nutma puhkeda. Kuid aitan hoopis Peeta püsti, pistan oma kinda ta käevangu ja suunan ta õnnelikult meie maja poole.
Ülejäänud päev on üks ähmane mälestus sellest, kuidas jõuame rongijaama, jätame kõigiga hüvasti, rong hakkab sõitma ja vana kambaga – Peeta ja mina, Effie ja Haymitch, Cinna ja Portia, Peeta stilist – sööme õhtusöögiks kirjeldamatult maitsva roa, mida ma tegelikult ei mäleta. Seejärel istun pidžaamasse ja lohvakasse hommikumantlisse mähituna oma sametkupees ja ootan, et kõik läheksid magama. Tean, et Haymitch on veel mitu tundi üleval. Talle ei meeldi magada, kui õues on pime.
Kui tundub, et rongis on vaikseks jäänud, libistan sussid jalga ja kõnnin pehmel sammul Haymitchi ukse juurde. Pean mitu korda koputama, enne kui ta vastab, pahaselt, nagu teaks kindlalt, et mul on halbu uudiseid.
"Mis sa tahad?" küsib ta, lüües mind oma veiniaurudega peaaegu oimetuks.
"Mul on vaja sinuga rääkida," sosistan talle.
"Praegu?" on ta imestunud. Noogutan. "See peab küll väärt jutt olema." Ta ootab, aga mina olen kindel, et Kapitooliumi rongis salvestatakse iga meie lausutud sõna. "Noh?" käratab ta.
Rong hakkab pidurdama ja hetkeks mõtlen, et president Snow jälgib mind ja talle ei meeldi, et ma Haymitchiga oma saladust jagan, ning ta on otsustanud asja käsile võtta ja mind praegu ära tappa. Tegelikult peatume ainult kütuse võtmiseks.
"Rongis on nii umbne," lausun mina.
Süütu fraas, aga ma näen, kuidas Haymitchi silmad tõmbuvad mõistvalt pilukile. "Ma tean, mida sul vaja on." Ta trügib minust mööda ja vaarub koridori mööda ukse poole. Kui ta pärast mõningast maadlemist ukse lahti saab, lööb lumeiil meile vastu
