see ainult nii lihtne." President võtab ühe lilleglasuuriga küpsise ja uurib seda. "Väga armas. Kas need on teie ema tehtud?"
"Peeta." Ja esimest korda tunnen, et ei suuda talle enam otsa vaadata. Sirutan käe teetassi järele, aga panen selle kohe jälle lauale tagasi, sest tass ja alustass hakkavad teineteise vastu kohutavalt klõbisema. Selle varjamiseks haaran kiiresti küpsise.
"Peeta. Kuidas teie elu armastusel läheb?" küsib Snow.
"Hästi," vastan.
"Millal tema aru sai, kui ükskõikne te olete?" küsib ta ja kastab küpsise teesse.
"Ma ei ole ükskõikne," sõnan mina.
"Vahest siis oma noormehest lihtsalt mitte nii sisse võetud, nagu terve riik võiks uskuda," jätkab ta.
"Kes ütleb, et ma ei ole sisse võetud?" küsin.
"Mina," vastab president. "Ja ma ei oleks siin, kui oleksin ainus, kes selles kahtleb. Kuidas läheb teie nägusal sugulasel?"
"Ma ei tea … ma ei …" Minu äkiline meelemuutus vestluse juures, mis sunnib mind president Snowga arutama oma tundeid kahe inimese vastu, kellest kõige rohkem hoolin, lööb mul hinge kinni.
"Rääkige, preili Everdeen. Tema võin ma väga kergelt tappa, kui me mingi rahuldava lahenduseni ei jõua," sõnab ta. "Te ei tee talle kuigi suurt teenet, kui igal pühapäeval koos temaga metsa kaote."
Kui ta teab isegi seda, siis mida ta veel teab? Ja kuidas ta seda teab? Paljud võiksid talle öelda, et käime Gale'iga pühapäeviti metsas jahti pidamas. Me ju ilmume iga pühapäeva lõpus jahisaagiga koormatult metsast välja! Oleme seda teinud juba aastaid! Tegelikult on küsimus selles, mis presidendi arvates 12. ringkonda ümbritsevates metsades toimub. Kindlasti ei ole nad meid seal jälitanud. Või on? Kas keegi on meid jälginud? Tundub võimatu. Vähemalt mitte inimesed. Kaamerad? Kuni praeguse hetkeni ei ole see mulle kordagi pähe turgatanud. Mets on alati olnud meie peidupaik, Kapitooliumi haardeulatusest väljas, koht, kus võime öelda, mida tunneme, ja olla, kes oleme. Vähemalt enne mänge oli nii. Kui meid on sellest ajast saadik jälgitud, mida nad siis näinud on? Kaks inimest peavad jahti, avaldavad reeturlikke mõtteid Kapitooliumi vastu, seda küll. Aga mitte kaht armunut, nagu president Snow näib vihjavat. Sellest süüst oleme puhtad. Kui just … kui just …
See juhtus ainult üks kord. Kiiresti ja ootamatult, aga ometi juhtus.
Kui Peetaga mängudelt koju jõudsime, läks mitu nädalat, enne kui Gale'i jälle nelja silma all nägin. Kõigepealt toimusid kohustuslikud pidustused. Võitjate bankett, kuhu olid kutsutud ainult kõige tähtsamad inimesed. Pidustused tervele ringkonnale, koos tasuta toidu ja meelelahutusega Kapitooliumist. Kingituste päev, esimene kaheteistkümnest, mil kõigile ringkonna elanikele jagati toidupakke. See oli mu lemmiküritus. Näha, kuidas kõik näljased Serva lapsed jooksevad ringi, lehvitades õunakastmepurkide, lihakonservide, isegi kommidega. Kodudes ootasid viljakotid ja õlikanistrid, liiga suured, et neid kaasa vedada. Teada, et kord kuus saavad kõik veel ühe paki ja nii terve aasta. See oli üks neid väheseid kordi, mil sain mängude võitmisest heameelt tunda.
Kõigi nende tseremooniate ja ürituste ja kaamerameeste juures, kes jälgisid iga mu sammu, kui ma esinesin ja tänasin ja pealtvaatajate pärast Peetat suudlesin, ei olnud mingit privaatsust. Pärast paari nädalat melu vaibus. Kaameramehed ja reporterid pakkisid oma asjad ja sõitsid koju. Peeta ja minu suhe muutus seejärel kaunis jahedaks. Meie pere asus elama Võitjate külla meie uude majja. Elu 12. ringkonnas pöördus tavapärastesse rööbastesse – töötajad kaevandustesse, lapsed kooli. Ootasin, kuni tundus, et õhk on tõesti puhas, tõusin siis ühel pühapäeval kellelegi sõnagi lausumata mitu tundi enne koitu üles ja suundusin metsa.
Ilm oli veel endiselt soe. Jakki polnud vaja. Pakkisin kaasa koti toiduga: külmad kanalõigud ja juust ning pagarileib ja apelsinid. Oma vanas kodus vahetasin jalanõud jahisaabaste vastu. Nagu tavaliselt, ei olnud aed ka seekord voolu all ning väga lihtne oli lipsata metsa ja võtta puuõõnest vibu ja nooled. Läksin meie tavalisse kohtumispaika, kus olime jaganud Gale'iga hommikusööki ka tolle lõikuspäeva hommikul, mil mind saadeti mängudele.
Ootasin vähemalt kaks tundi. Hakkasin juba mõtlema, et ta on kõigi nende möödunud nädalate jooksul mulle käega löönud. Või ei hooli minust enam. Isegi vihkab mind. Ja mõte sellest, et võiksin ta igaveseks kaotada, oma parima sõbra, ainsa inimese, kellele olin kunagi usaldanud oma saladusi, tabas mind nii valusalt, et ma ei suutnud seda taluda. Vähemalt mitte lisaks kõigele sellele, mis vahepeal oli juhtunud. Tundsin, kuidas pisarad tungivad silma ja klomp tõuseb kurku, nagu ikka, kui endast välja lähen.
Siis tõstsin pilgu ja seal ta oligi, kolme meetri kaugusel, ja lihtsalt vaatas mind. Pikemalt mõtlemata hüppasin püsti ja heitsin käed talle ümber kaela, tuues kuuldavale mingi veidra naeru-, lämbumis- ja nutuseguse häälitsuse. Ta hoidis mind nii tugevasti, et ma ei näinud ta nägu, ja läks tükk aega, enne kui ta mind lahti laskis. Lõpuks tal ei olnud paraku muud valikut, sest mind oli tabanud üks uskumatult tõsine luksumishoog ja ma pidin jooma.
Tegime tol päeval seda, mida ikka. Sõime hommikust. Küttisime ja püüdsime kala ning korjasime marju ja juurikaid. Rääkisime inimestest. Aga mitte meist endist, tema uuest elust kaevanduses, minu areenil veedetud ajast. Hoopis teistest asjadest. Selleks ajaks, kui jõudsime Hobile lähima aiaauguni, uskusin vist tõesti, et kõik võib jälle minna vana rada mööda. Et võime jätkata sealt, kus pooleli jäime. Andsin kogu saagi Gale'ile kauplemiseks, sest meil oli nüüd nii palju süüa. Ütlesin, et ei tule seekord Hobi, kuigi ootasin sinnaminekut juba väga, aga ema ja õde isegi ei teadnud, et olin hommikul jahile läinud, ning võisid hakata minu pärast muretsema. Ja korraga – siis, kui tegin ettepaneku, et võiksin igapäevase püüniste kontrollimise enda hooleks võtta – haaras ta mu näo käte vahele ja suudles mind.
Olin täiesti ette valmistamata. Võiks arvata, et pärast kõiki neid Gale'iga veedetud tunde, mil olen näinud, kuidas ta räägib ja naerab ja kulmu kortsutab, tean ka seda, mida on vaja teada tema huulte kohta. Aga ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, kui soojad need minu huulte vastas tunduvad. Või kuidas tema käed, mis oskasid seada kõige keerukamaid püüniseid, võivad mind nii kergesti lõksu püüda. Mulle tundub, et sügavalt mu kurgust pääses valla mingi häälitsus, ja ähmaselt mäletan ka oma sõrmi, kokku surutud, puhkamas tema rinnal. Siis laskis ta mind lahti ja ütles: "Pidin seda tegema. Vähemalt korra." Ja lahkus.
Hoolimata sellest, et päike hakkas juba loojuma ja pere minu pärast muretses, istusin aia kõrvale puu najale maha. Püüdsin mõelda, mis tundeid tema suudlus minus tekitas, kas see meeldis mulle või ei, aga kõik, mida suutsin tegelikult meenutada, oli Gale'i huulte surve ja apelsinilõhn, mis õhkus ikka veel ta nahalt. Mõttetu oli seda võrrelda nende suudlustega, mida olin jaganud Peetale. Ma ei olnud siiani jõudnud aru saada, kas ükski neist ka tegelikult arvesse läks. Viimaks naasin koju.
Nädala keskel käisin püüniseid kontrollimas ja viisin liha Hazelle'ile. Kuni pühapäevani ma Gale'i ei näinud. Olin valmis mõelnud terve kõne selle kohta, kuidas ma ei taha endale poissi ega kavatse kunagi abielluda, aga lõpuks ei läinud mul seda vaja. Gale käitus nii, nagu poleks mind kunagi suudelnud. Võib-olla ta ootas, et ütlen midagi. Või suudlen teda. Selle asemel teesklesin ka mina, et midagi polegi juhtunud. Aga oli ju. Gale oli purustanud meie vahel mingi nähtamatu barjääri ning koos sellega ka minu lootuse saada tagasi meie vana ja lihtne sõprus. Mida ma ka ei teeselnud, tema huuli ma enam samasuguse pilguga vaadata ei suutnud.
Kõik see käib mul hetkega peast läbi, kui president Snow silmad mind pärast Gale'i tapmise ähvardust puurivad. Kui rumal ma olin, kui arvasin, et kojujõudmise järel jätab Kapitoolium mind lihtsalt rahule, ignoreerib mind! Võib-olla ei olnud ma teadlik võimalikest ülestõusudest. Aga ma
