kui kaevandus lendab laiali miljoniks surmavaks valguskilluks.
Akna taga koidab. Kapitoolium paistab udune ja kummituslik. Mu pea valutab, lisaks olen öösel põske hammustanud. Katsun keelega rebenenud liha ja tunnen suus vere maitset.
Vean end aeglaselt voodist välja duši alla. Vajutan juhuslikke kontrollpaneeli nuppe ja olen korraga sunnitud hüppama ühelt jalalt teisele, sest mind ründavad kordamööda jääkülma ja tulikuuma vee joad. Seejärel uputatakse mind üle sidrunilõhnalise vahuga, mis tuleb maha ainult raske ja kõva harjaga küürides. No nii. Vähemalt vere sain käima.
Kui olen kuivatatud ja kreemiga niisutatud, märkan, et riidekapi küljes on minu jaoks riided valmis pandud. Kitsad mustad püksid, pikkade varrukatega veinipunane tuunika ja nahkkingad. Punun juuksed ühte pikka patsi. Täna on esimene kord pärast lõikuspäeva, mil näen välja iseenda moodi. Ei uhkeid soenguid ega riideid ega lõõmavaid keepe. Näen välja, nagu hakkaksin metsa minema. See rahustab mind.
Haymitch ei öelnud täpselt, mis kell hommikusöök algab, ja täna ei ole veel keegi minuga ühendust võtnud, aga mul on nälg ja suundun pikemalt ootamata söögisaali, lootes, et toit on juba valmis. Ma ei pea pettuma. Kuigi söögilaud on tühi, seisab kõrvallaual vähemalt kakskümmend eri rooga. Laua juures on valvel noor mees, Avox. Kui ma küsin temalt, kas võin endale toitu tõsta, noogutab ta nõustumise märgiks. Laon taldriku täis mune, vorstikesi, paksu oranži moosiga kaetud kreemisaiu, kahvatulilla meloni viile. Ahmin süüa ja vaatan, kuidas päike kerkib Kapitooliumi kohale. Võtan teise taldrikutäie kuuma veisehautisega ülevalatud teravilja. Kõige lõpuks tõstan taldrikule kuklid, istun laua taha, murran kuklitest tükikesi ja kastan kakao sisse täpselt nii, nagu Peeta rongis tegi.
Mõtted uitavad ema ja Primi juurde. Nad on kindlasti juba üleval. Ema teeb hommikusöögiks putru. Prim lüpsab enne kooli kitse. Alles kahe hommiku eest olin kodus. On see võimalik? Jah, alles kahe. Ja kui tühi tundub maja nüüd, isegi siit kaugelt. Mida nad arvasid minu eelmise õhtu lõõmavast debüüdist mängudel? Kas see andis neile lootust või kasvas nende hirm veelgi, kui nad nägid ringis seismas kahtekümmend nelja tribuuti, kelles ainult üks jääb ellu?
Haymitch ja Peeta sisenevad söögisaali, teretavad mind ja panevad oma taldrikud täis. Mind ärritab, et Peeta kannab täpselt samasuguseid riideid nagu mina. Pean Cinnale midagi ütlema. Kui mängud ükskord algavad, maksab see kaksikute mängimine meile valusalt kätte. Nad teavad seda kindlasti. Siis tuleb mulle meelde, et Haymitch käskis teha täpselt nii, nagu stilistid ütlevad. Kui tegemist ei oleks Cinnaga, oleks mul kange kiusatus teda ignoreerida. Aga pärast eilse õhtu triumfi ei ole mul eriti alust tema valikutes kahelda.
Olen treeningu pärast pabinas. Järgmise kolme päeva jooksul harjutavad kõik tribuudid koos. Viimasel pärastlõunal antakse meile kõigile võimalus mängumeistrite ees eraviisiliselt esineda. Teiste tribuutidega näost näkku kohtumise mõte paneb mul sisemuse ringi käima. Keerutan korvist võetud kuklit käte vahel, aga isu on läinud.
Kui Haymitch on mitu portsjonit hautist ära söönud, lükkab ta taldriku ohates kõrvale. Tõmbab taskust pudeli, võtab suure sõõmu ning toetab küünarnukid lauale. "Asume siis asja juurde. Treening. Kõigepealt, kui tahate, võin teid eraldi juhendada. Otsustage kohe."
"Miks sa peaksid meid eraldi juhendama?" küsin mina.
"Juhuks kui teil on mõni salajane oskus, millest teine ei tohiks midagi teada," selgitab Haymitch.
Vaatan Peetale otsa. "Mul ei ole mingeid salajasi oskusi," lausub Peeta. "Ja ma tean juba, mis on sinu trumbid. See tähendab, olen söönud päris palju sinu lastud oravaid."
Mul ei ole kunagi pähegi tulnud, et Peeta võiks süüa minu lastud oravaid. Kujutasin millegipärast alati ette, kuidas pagar hiilib vaikselt kõrvale ja praeb oravad ainult enda tarbeks. Mitte ahnusest. Aga sellepärast, et linnaperedes süüakse tavaliselt lihuniku juurest saadud kallist liha. Veise- ja kana- ja hobuseliha.
"Võid meid koos juhendada," ütlen Haymitchile. Peeta noogutab.
"Olgu, rääkige mulle nüüd, mida te teha oskate," sõnab Haymitch.
"Mina ei oska midagi," alustab Peeta. "Kui leivaküpsetamine arvesse ei lähe."
"Kahju küll, aga ei lähe. Katniss. Ma tean juba, et sa oskad nugadega ümber käia," jätkab Haymitch.
"Eriti mitte. Aga ma oskan jahti pidada," vastan mina. "Vibu ja nooltega."
"Ja sa oled hea laskja?" küsib Haymitch.
Pean selle üle järele mõtlema. Olen neli aastat lauale toitu muretsenud. Ei ole just kerge ülesanne. Ma ei ole nii osav kui minu isa, aga tema oli ka kauem harjutanud. Ma sihin paremini kui Gale, aga olen omakorda temast kauem harjutanud. Tema on püüniste ja lõksude meister. "Pole viga," vastan lõpuks.
"Ta on suurepärane laskja," lisab Peeta. "Isa ostab tema käest oravaid ja kiidab alati, et nooled ei ole keha puudutanud. Ta laseb kõiki silma. Sama on jänestega, keda ta lihunikule müüb. Ta võib isegi kitse maha lasta."
See, kuidas Peeta minu oskusi kiidab, tuleb täieliku üllatusena. Esiteks see, et ta üldse selliseid asju märkab. Teiseks see, et ta mind kiidab. "Mida sa teed?" küsin kahtlustavalt.
"Mida ma teen? Kui ta tahab sind aidata, peab ta teadma, milleks sa võimeline oled. Ära alahinda ennast," lausub Peeta.
Ma ei tea miks, aga see on mulle vastukarva. "Aga sa ise? Ma olen sind turul näinud. Sa võid poolesajakiloseid jahukotte tõsta," nähvan talle. "Ütle talle seda ka. See ei ole tühiasi."
"Jah, ja kindlasti on terve areen täis jahukotte, mida ma võin teistele kaela visata. See ei ole sama mis relvakasutamisoskus. Ja sa tead seda väga hästi," kähvab Peeta vastu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
