vaikne valges tuunikas mees pakub meile kõigile kõrge jalaga klaasidest veini. Algul kavatsen keelduda, aga millal avaneks jälle võimalus seda proovida? Ma ei ole kunagi elus veini joonud, kui välja arvata kodus pruulitud jook, mida ema kasutab köha puhul. Võtan lonksu hapukat kuiva vedelikku ja mõtlen salamisi, kuidas seda saaks paari lusikatäie meega palju paremaks muuta.
Haymitch ilmub täpselt siis, kui hakatakse õhtusööki lauale tooma. Tundub, nagu oleks temalgi oma stilist, sest ta näeb välja puhas ja hoolitsetud ning kainem kui kunagi varem. Ta ei keeldu pakutud veinist, aga kui ta asub suppi sööma, taipan, et näen esimest korda, kuidas ta midagi sööb. Võib-olla võtab ta end tõesti senikauaks kokku, kuni on vaja meid aidata.
Tundub, et Cinna ja Portia mõjuvad Haymitchile ja Effiele tsiviliseerivalt. Vähemalt pöörduvad nad teineteise poole viisakalt. Ning neil mõlemal jagub meie stilistide avalöögi jaoks ainult kiidusõnu. Samal ajal, kui nemad lobisevad tühjast-tähjast, keskendun mina söögile. Seenesupp, mõrkjad köögiviljad hernesuuruste tomatitega, paberõhukeseks viilutatud väheküpsetatud veiseliha, nuudlid rohelises kastmes, keelel sulav juust, serveeritud magusate tumedate viinamarjadega. Serveerijad, kõik noored valgetes tuunikates inimesed nagu veini toonud noormeeski, tulevad sõnatult laua juurde, täidavad taldrikud ja klaasid ning eemalduvad taas.
Tunnen, kuidas veiniklaasi poole peal hakkab pea uimaseks muutuma, ja vahetan veini vee vastu. Mulle ei meeldi see tunne ja ma loodan, et see kaob õige pea. Müstika, kuidas küll Haymitch suudab kogu aeg sellises olekus ringi liikuda.
Üritan keskenduda vestlusele, mille käigus on jõutud aruteluni, mida me intervjuul kanname. Just siis toob üks tüdruk lauale uhke koogi ja süütab selle nobedasti. Kook lööb suure leegiga lõõmama, seejärel vilguvad leegid mõnda aega veel serva juures ja kustuvad viimaks. "Mis selles süütas? Alkohol?" küsin ja vaatan üles tüdruku poole. "See oleks küll viimane, mida … Oi! Ma tunnen sind!"
Ma ei suuda seostada tüdruku näoga ei nime ega kohta. Aga olen kindel, et tunnen teda. Needsamad tumepunased juuksed, meeldejäävad näojooned, portselanvalge nahk. Aga oma viimaseid sõnu lausudes tunnen, kuidas mu sisemus tõmbub ärevusest ja süütundest kokku – kuigi ma ei suuda meenutada, kes ta on või kust ta tuleb, tean, et temaga on seotud mingi halb mälestus. Tüdruku näole ilmuv õudus ainult suurendab minu hämmeldust ja kohmetust. Ta raputab kiiresti pead ja tõttab minema.
Pöördun laua poole tagasi ja näen, kuidas kõik neli täiskasvanut mind kullipilguga vaatavad.
"Naeruvääne, Katniss. Kuidas saaksid sina tunda mõnda Avoxit?" nähvab Effie. "Mõelda vaid."
"Mis on Avox?" küsin rumalalt.
"Keegi, kes on sooritanud kuriteo. Nad lõikasid tal keele välja, sellepärast ta ei saa rääkida," selgitab Haymitch. "Ilmselt on ta mõni reetur. Ebatõenäoline, et sina teda tunned."
"Ja kui tunneksidki, ei tohi sa nendega rääkida muidu, kui ainult käsu andmiseks," lisab Effie. "Aga muidugi ei tunne sa teda tegelikult."
Kuid ma tunnen teda. Ja pärast seda, kui Haymitch on öelnud sõna "reetur", tuleb mulle ka meelde, kust ma teda tunnen. Aga üldine halvakspanu on nii tugev, et ma ei saa seda kunagi tunnistada. "Ei, ilmselt ei tunne, ma lihtsalt …" kokutan vastu ja veinist ei ole mingit abi.
Peeta teeb sõrmedega nipsu. "Delly Cartwright. Täpselt tema. Mõtlesin ka, et ta näeb kuidagi tuttav välja. Ja siis sain aru, et ta on täpselt Delly moodi."
Delly Cartwright on kahvatu näo ja kollakate juustega kohmakas tüdruk, kes on meie teenindajaga umbes sama sarnane nagu siga käoga. Pealegi on ta ilmselt kõige sõbralikum inimene tervel planeedil – ta naeratab koolis pidevalt, kõigile, isegi mulle. Punaste juustega tüdrukut ei ole ma kunagi naeratamas näinud. Aga hakkan Peeta mõttest tänulikult kinni. "Muidugi, teda ma mõtlesingi. Ilmselt on asi juustes," sõnan.
"Ja midagi silmades ka," lisab Peeta.
Õhkkond lauas muutub uuesti vabamaks. "Tore, kui asi on ainult selles," lausub Cinna. "Ja koogi peal oli tõesti piiritus, kuid kogu alkohol põles ära. Tellisin selle spetsiaalselt teie lõõmava debüüdi auks."
Sööme koogi ära ja läheme elutuppa avatseremoonia ülekande kordust vaatama. Mõned teised paarid jätavad samuti hea mulje, aga keegi neist ei saa meie vastu. Isegi meie enda seltskond ahhetab, kui näidatakse meie väljumist muundamiskeskusest.
"Kelle mõte oli kätest kinni hoida?" küsib Haymitch.
"Cinna," vastab Portia.
"Täpselt paras ports mässu," ütleb Haymitch. "Väga hea."
Mässu? Ma ei saa sellest kohe aru. Ent kui mõtlen teiste paaride peale, kes seisid kangestunult teineteisest lahus, teineteist puudutamata või märkamatagi, nagu kaastribuuti ei eksisteerikski, nagu oleks mängud juba alanud, taipan, mida Haymitch silmas peab. Meie esitlemine mitte vaenlaste, vaid sõpradena eristas meid teistest sama palju nagu meie lõõmavad kostüümidki.
"Homme hommikul on esimene treening. Saame hommikusöögil kokku ja ma räägin teile lähemalt, kuidas te peaksite seal käituma," ütleb Haymitch Peetale ja mulle. "Minge ja puhake nüüd, kuniks täiskasvanud omavahel asju arutavad."
Kõnnime Peetaga mööda koridori tagasi oma eluruumide poole. Jõuame minu ukseni ja Peeta nõjatub vastu uksepiita. Ta ei seisa ukse peal ees, aga tema poos nõuab, et pööraksin talle tähelepanu. "Et siis Delly Cartwright. Uskumatu, et me leidsime siit tema teisiku."
Peeta tahab asja kohta selgitust ja mul on kange kiusatus seda ka anda. Me teame mõlemad, et ta astus minu kaitseks välja. Nii et olen talle veel kord võlgu. Kui ma talle tüdruku kohta tõtt räägin, võiks see asjad mingis mõttes tasakaalu seada. Mis kahju saaks sellest sündida? Isegi kui ta edasi räägiks, ei saaks see mulle palju kurja teha. Tegemist on millegagi, mida ma nägin lihtsalt pealt. Ja tema valetas Delly Cartwrighti kohta täpselt sama palju nagu minagi.
Saan aru, et tahan sellest tüdrukust kangesti rääkida. Kellelegi, kes võiks aidata mul tema loos selgusele jõuda. Minu esimene valik oleks Gale, aga vaevalt ma teda enam kunagi näen. Püüan mõelda, kas Peetale rääkimine võiks talle minu suhtes mingeid eeliseid anda, aga ei suuda millegi peale tulla. Kui usaldaksin talle saladuse, hakkaks ta äkki uskuma, et suhtun temasse kui sõbrasse.
Pealegi hirmutab mind mõte köndistatud keelega tüdrukust. Tema tuletas mulle meelde, miks ma siin olen. Mitte selleks, et lõkendavaid kostüüme esitleda ja delikatesse süüa. Vaid selleks, et surra verist surma samal ajal, kui rahvas mu tapjat tagant utsitab.
Rääkida talle või mitte? Aju on veinist ikka veel natuke aeglane. Jõllitan tühja koridori, nagu vedeleks vastus kusagil seal.
Peeta märkab mu kõhklusi. "Kas oled juba katusel käinud?" Raputan pead. "Cinna näitas mulle. Sealt näeb praktiliselt tervet linna. Kuigi tuul on täna pisut vali."
Saan aru, et ta tahab mulle öelda: "Seal ei kuule keegi meie juttu pealt." Siin on kogu aeg selline tunne, nagu meid jälgitaks pidevalt. "Kas me võime lihtsalt niisama üles minna?"
"Muidugi. Tule," vastab Peeta. Lähen tema järel katusele viivast trepist üles. Järgneb väike kuplikujuline ruum, kust viib uks välja. Astume jahedasse tuulisesse õhtusse ja avanev vaade paneb mul hinge kinni. Kapitoolium vilgub nagu tohutu põllutäis jaaniusse. 12. ringkonnas meil kord on elekter, siis jälle ei ole, aga tavaliselt paar tundi päevas ikka on. Õhtud veedame harilikult küünlavalgel. Kindel võib elektri peale olla ainult siis, kui televiisorist näidatakse mängude ülekannet või mõnda tähtsat valitsuse otsust, mille vaatamine on kohustuslik.
