seda korjata, millal see õitseb, kuidas seda ravimina kasutada. Aga isa oli raamatut täiendanud veel teistegi märkmetega. Taimed, mis kõlbavad söögiks, mitte tervendamiseks. Võililled, kermesmarjad, lillesibulad, männikäbid. Terve ülejäänud öö uurisime Primiga neid lehekülgi.
Järgmine päev ei olnud koolipäev. Kõndisin natuke aega piki Aasa serva, kuid viimaks võtsin julguse kokku ja pugesin aia alt läbi. Olin seal esimest korda üksinda, ilma isa kaitsvate relvadeta. Aga puuõõnsusest leidsin üles vibu ja nooled, mis isa oli mulle teinud. Tol päeval läksin ainult paarikümne meetri sügavusele metsa. Enamiku ajast varitsesin vana tamme okste vahel ja lootsin, et mõni loom läheb mööda. Paari tunni pärast mul vedaski ja ma lasksin jänese. Olin isa juhendamisel varemgi paar jänest maha lasknud. Aga selle lasksin täiesti üksi.
Me polnud juba mitu kuud liha söönud. Jänest nähes liigahtas miski isegi emas. Ta ajas end püsti, võttis jänesel naha maha ning valmistas lihast ja Primi korjatud juurviljadest hautise. Seejärel sattus ta pisut segadusse ja läks voodisse tagasi, aga kui hautis valmis sai, sundisime tedagi üht kausitäit ära sööma.
Metsast sai meie päästja, ning iga päevaga sukeldusin üha sügavamale metsa rüppe. Alguses võttis kõik aega, aga olin pähe võtnud, et pean meile kõigile toitu tooma. Varastasin pesadest mune, püüdsin võrguga kala, mõnikord õnnestus lasta orav või jänes, millest sai hautist, ning korjasin kõikvõimalikke taimi, mis otse mu jalgade ees mullast sirgusid. Taimedega peab ettevaatlik olema. Paljud on söödavad, aga üks vale suutäis ja oledki surnud. Kontrollisin taimi mitu korda ja võrdlesin neid isa kirjeldatud piltidega. Hoidsin meil hinge sees.
Algul sundis iga ohumärk, kauge ulg, seletamatu oksapragin mind tagasi aia juurde jooksma. Seejärel hakkasin riskima, ronides metsikute koerte eest puu otsa, sest nemad tüdinevad kiiresti ja liiguvad edasi. Karud ja kaslased elavad sügavamal metsas, võib-olla ei meeldi neile meie ringkonna nõgine hais.
8 8. mail läksin kohtuhoonesse, panin end tessera jaoks kirja ning vedasin Primi mängurongiga koju oma esimese teravilja- ja õliportsjoni. Iga kuu kaheksandal päeval tegin sama. Muidugi ei saanud ma ka jahilkäimist ning taimede ja juurikate korjamist järele jätta.
Teraviljast ei piisanud, et ära elada, vaja oli osta ka muud: seepi, piima ja niiti. Seda, mida meil ei olnud vaja ilmtingimata ära süüa, hakkasin Hobis kaubaks vahetama. Ilma isata oli Hobi minemine väga hirmus, aga inimesed olid isast lugu pidanud ja võtsid mindki vastu. Lõppude lõpuks, loom on loom, pole tähtis, kes ta maha laskis. Käisin ka rikkamate linnakodanike tagauste juures müümas, üritades meeles pidada, mida isa oli õpetanud, ja õppisin ka ise uusi nippe juurde. Lihunik ostis minult jäneseid, aga mitte oravaid. Pagarile meeldisid oravad, aga ta tegi nende vastu kaupa ainult siis, kui naist lähedal ei olnud. Rahuvalvajate ülemale meeldis metskalkun. Linnapea armastas maasikaid.
Oli hilissuvi, kui märkasin tiigis nõusid pestes enda ümber kasvavaid taimi. Kõrged, lehed nagu noolepead. Õied kolme valge kroonlehega. Lasksin end põlvili vette, kaevasin sõrmedega pehmes mudas ja tõmbasin välja peotäie juurikaid. Väikesed sinakad mugulad, mis ei tõota esmapilgul kuigi palju, kuid keedetult või küpsetatult on sama head kui mis tahes kartul. "Katniss," laususin valjusti. Taim, millelt sain oma nime.4 Ja ma kuulsin kõrvus isa naljatavat häält: "Seni, kuni sa iseennast leiad, ei jää sa kunagi nälga." Sonkisin tunde varvaste ja tokiga tiigipõhjas ning korjasin pinnale kerkivaid mugulaid. Tol õhtul saime mugulatest ja kalast sellise pidusöögi, et sõime end esimest korda mitme kuu jooksul kurguni täis.
Aegamööda pöördus ema meie sekka tagasi. Ta hakkas koristama ja süüa tegema ning talveks toiduvarusid kõrvale panema. Inimesed tegid meiega vahetuskaupa või maksid emale ravitsemisvahendite eest. Ühel päeval kuulsin, kuidas ema laulab.
Prim oli seitsmendas taevas, et ema on tagasi, aga mina pidasin valvet, ootasin, millal ta jälle oma maailma kapseldub. Ma ei usaldanud teda. Ja üks väike jändrik osake minu sees vihkas teda tema nõrkuse pärast, meie hülgamise pärast, nende kuude pärast, mil ta sundis meid üle elama kõiki neid jubedusi. Prim andis talle andeks, aga mina olin emast sammukese eemaldunud, püstitanud seina, et kaitsta iseennast, et ma teda ei vajaks, ning enam kunagi ei olnud mitte miski meie vahel endine.
Nüüd pean ma surema, ilma et saaksime seda omavahel ära klaarida. Mõtlesin sellele, kuidas ma täna kohtuhoones tema peale karjusin. Aga ma ütlesin talle ka, et armastan teda. Võib-olla said asjad siiski tasakaalu.
Seisan tükk aega niisama ja vahin rongiaknast välja, soovin, et võiksin akna uuesti lahti teha, aga ma ei ole kindel, mis nii suure kiiruse pealt võiks juhtuda. Kaugusest paistavad ühe teise ringkonna tuled. 7? 10? Ei tea. Mõtlen inimestest, kes on praegu kodus, sätivad ennast magama. Kujutan ette oma kodu, kus aknaluugid on kõvasti kinni tõmmatud. Mida ema ja Prim praegu teevad? Kas nad olid võimelised õhtusööki sööma? Kala ja maasikaid? Või seisis toit puutumatult nende taldrikutel? Kas nad vaatasid seina najale toetuval laual seisvast vanast võidunud televiisorist päevasündmuste ülekannet? Kindlasti valasid nad veel pisaraid. Kas ema peab vastu, on Primi pärast tugev? Või hakkab ta juba eemale libisema ning jätab kogu maailma raskuse minu õe habrastele õlgadele?
Kahtlemata magab Prim täna öösel ema kaisus. Mind lohutab mõte vanast närusest Buttercupist, kes seab end voodi jalutsis sisse ja valvab Primi. Kui Prim nutab, poeb kass talle sülle ja lebab seal kerratõmbunult seni, kuni tüdruk rahuneb ja unne vajub. Küll on hea, et ma seda kassi ära ei uputanud.
Sellest kujutluspildist tekib mul piinav koduigatsus. On olnud lõputu päev. Kas me tõesti sõime Gale'iga alles täna hommikul maasikaid? Tundub, nagu oleks sellest möödas juba terve igavik. Nagu pikk unenägu, mis muutub järjest halvemaks ja halvemaks, kuni sellest saab õudusunenägu. Võib-olla ärkan pärast magamajäämist uuesti 12. ringkonnas, kuhu ma kuulun.
Ilmselt on sahtlites lugematul arvul öösärke, aga mina tõmban lihtsalt särgi seljast ja püksid jalast ning poen aluspesus voodisse. Linad on pehmest siidisest materjalist. Puhev paks tekk annab kohe sooja.
Kui ma üldse kunagi nutta kavatsen, siis nüüd on selleks õige aeg. Hommikul saan pisarate jäljed näolt maha pesta. Aga pisaraid ei tule.
Olen nutmiseks liiga väsinud või liiga tuim. Ainus, mida tunnen, on vastupandamatu soov olla kusagil mujal. Lasen rongil end unustuse hõlma kiigutada.
Kui koputamise peale ärkan, piilub läbi kardinate hallikas valgus. Kuulen, kuidas Effie Trinket hüüab, et ma üles tõuseksin. "Üles, üles, üles! Täna on tähtis, tähtis, tähtis päev!" Hetkeks püüan ette kujutada, mis selle naise peas toimub. Millised mõtted täidavad tema pead ärkveloleku ajal? Milliseid unenägusid näeb ta öösel? Pole aimugi.
Panen uuesti selga rohelise kostüümi, sest see ei ole tegelikult must, ainult öisest põrandal vedelemisest pisut kortsus. Libistan sõrmedega üle väikest kuldset pilapasknääri ümbritseva ringi ja mõtlen metsa peale, ja isa peale, ja selle peale, kuidas ema ja Prim peavad üles tõusma ja igapäevaste toimetustega pihta hakkama. Magasin ema tehtud soenguga ja see on veel üsna heas vormis, sellepärast jätangi juuksed nii. Vahet pole. Enam ei saa me Kapitooliumist kaugel olla. Ja kui me linna jõuame, otsustab nagunii juba minu stilist, milline ma õhtusel avatseremoonial välja näen. Loodan siiralt, et mulle ei satu mõni selline stilist, kelle arvates on viimane moeröögatus alasti keha.
Jõuan restoranvagunisse ja Effie Trinket tuhiseb minust mööda, tass musta kohvi käes. Ta ropendab endamisi. Haymitch itsitab, nägu eelmise päeva turgutustest punane ja paistes. Peeta hoiab ühes käes kuklit ja tunneb millegipärast piinlikkust.
"Istu maha! Istu maha!" ütleb Haymitch ja viipab mulle käega. Samal hetkel, mil ennast toolile libistan, tuuakse minu ette tohutu toidutaldrik. Munad, sink, praekartulikuhjad. Puuviljavaagnat
Katniss on kõõluslehe üks ingliskeelsetest rahvapärastest nimetustest. Tlk.
