võtab meil mõlemal ümbert kinni. Mõne hetke ei lausu me sõnagi. Siis hakkan ette lugema kõiki neid asju, mida nad peavad meeles pidama, mida on vaja teha nüüd, kui mind enam ei ole, et kõige eest ise hoolt kanda.
Prim ei tohi oma nime tessera vastu vahetada. Nad saavad läbi ka selleta, kui on piisavalt hoolikad ning müüvad Primi kitse piima ja juustu. Ja emal on nüüd Serva elanike jaoks väike apteegiäri. Gale toob ravimtaimi, mida ema ise ei kasvata, aga ta peab neid Gale'ile väga hoolikalt kirjeldama, sest poiss ei tunne neid nii hästi kui mina. Gale toob neile ka liha – sõlmisime temaga sellise kokkuleppe juba umbes aasta tagasi – ja ei küsi selle eest ilmselt midagi, aga nad peavad talle tänutäheks mingit kaupa vastu andma, näiteks piima või ravimeid.
Ma ei hakka vaeva nägema ja soovitama, et Prim küttimise selgeks õpiks. Olen püüdnud teda paar korda õpetada, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Ta kartis metsa ja kui ma mõne looma maha lasksin, läksid tal silmad veekalkvele ja ta hakkas rääkima sellest, kuidas me võiksime ta veel päästa ja terveks ravida, kui ainult piisavalt kiiresti koju jõuaksime. Aga oma kitsega saab ta väga hästi hakkama, seetõttu keskendun pigem sellele.
Kui olen lõpetanud kütet, kaubavahetust ja kooliskäimist puudutavate juhtnööride jagamise, vaatan emale otsa ja pigistan kõvasti ta kätt. "Kuula nüüd mind. Kas sa kuulad?" Ema noogutab, sattudes mu jõulisest pealekäimisest ärevusse. Ilmselt teab ta, mida ma nüüd ütlen. "Sa ei tohi jälle lahkuda," sõnan mina.
Ema otsib pilguga põrandat. "Ma tean. Ma ei lahku. Ma ei saanud sinna midagi parata, kui …"
"Aga seekord sa pead saama. Sa ei tohi endasse sulguda ja Primi omapead jätta. Nüüd ei ole mind, et teil mõlemal hinge sees hoida. Ei ole tähtis, mis nüüd juhtuma hakkab. Ükskõik, mida te ekraanil ka ei näeks. Sa pead mulle lubama, et ei anna seekord alla!" Mu hääl on kerkinud peaaegu karjeks. Selles kajab kogu viha ja hirm, mida tundsin siis, kui ema meid tookord maha jättis.
Ema tõmbab käe minu haardest, ise vihastamiseni liigutatud. "Ma olin haige. Ma oleksin saanud ennast ravida, kui mul oleks olnud kõik need ravimid, mis mul praegu on."
Ta võis tõesti haige olla. Ma olen näinud, kuidas ta pärast uue apteegi avamist inimesi liikumatuks tegeva kurbuse käest uuesti elule äratab. Võib-olla on see tõesti haigus, aga seda haigust ei saa me endale lubada.
"Siis võta neid ravimeid. Ja hoolitse Primi eest!" lausun mina.
"Mul ei ole häda midagi, Katniss," ütleb Prim ja võtab mu näo oma käte vahele. "Aga sina pead ka enda eest hoolitsema. Sa oled nii kiire ja vapper. Võib-olla sa võidad."
Ma ei saa võita. Oma südames Prim ilmselt teab seda. Tõenäoliselt ületab võistlus kõik minu võimed. Seal on lapsed jõukatest ringkondadest, kus võitmine on auküsimus, lapsed, keda on terve elu selle võistluse jaoks treenitud. Poisid, kes on minust kaks või kolm korda suuremad. Tüdrukud, kes oskavad umbes kahekümnel erineval moel noaga tappa. Loomulikult on seal ka selliseid inimesi nagu mina. Inimesi, kes praagitakse välja veel enne, kui tõeline heitlus algab.
"Võib-olla," vastan, sest ma ei saa ju emale öelda, et ta alla ei annaks, kui ma ise olen juba alla andnud. Pealegi ei ole mul kombeks ilma võitluseta alistuda, isegi kui vastane tundub ületamatu. "Siis me saaksime sama rikkaks nagu Haymitch."
"Mind ei huvita, kas me saaksime rikkaks. Ma tahan ainult, et sa tuleksid koju tagasi. Sa ju püüad, eks? Püüad kõigest väest?" käib Prim peale.
"Püüan kõigest väest. Vannun sulle," vastan mina. Ja ma tean, et Primi pärast peangi kõigest väest püüdma.
Siis ilmub uksele rahuvalvaja, annab märku, et meie aeg on otsas, ja me kõik kallistame üksteist nii kõvasti, et isegi valus on, ja ma ei ütle midagi muud kui: "Ma armastan teid. Ma armastan teid mõlemaid." Ja nemad ütlevad sama ja rahuvalvaja käsib neil toast lahkuda ja uks pannakse kinni. Peidan pea ühe sametpadja alla, nagu võiks see kõik olematuks muuta.
Keegi astub jälle tuppa ja kui ma pea tõstan, märkan üllatusega, et tulija on pagar, Peeta Mellarki isa. Uskumatu, et ta tuleb mind külastama. Lõppude lõpuks olen mina see, kes üritab õige pea tema poega tappa. Aga me tunneme teineteist natuke, ja ta tunneb Primi isegi paremini kui mind. Kui Prim Hobis oma kitsepiimast juustu müüb, paneb ta alati kaks tükki pagari jaoks kõrvale ja pagar annab talle vastutasuks hea hulga leiba. Me ootame alati, et saaks temaga siis kaupa teha, kui tema nõiamoorist naist läheduses ei ole, sest pagar ise on palju lahkem. Ma olen kindel, et tema ei oleks kunagi oma poega kõrbenud leiva eest niimoodi löönud nagu ta naine. Aga miks ta mind vaatama tuli?
Pagar istub kohmetult ühe samettooli servale. Ta on suur, laiade õlgadega mees, kellele aastad leivaahjude ääres on jätnud palju põletusarme. Tõenäoliselt ütles ta just hüvasti oma pojale.
Ta tõmbab jakitaskust valge paberituutu ja ulatab selle mulle. Teen tuutu lahti ja näen küpsiseid. See on luksus, mida meie ei saa endale kunagi lubada.
"Aitäh," ütlen ma. Ka kõige parematel aegadel ei ole pagar eriti jutukas mees ja täna ei saa ta sõnagi suust. "Saime hommikul teie käest leiba. Mu sõber Gale andis teile selle eest orava." Ta noogutab, nagu mäletaks oravat. "Ei olnud just teie parim tehing," lisan ma. Ta kehitab õlgu, nagu poleks kõigel sellel mingit tähtsust.
Siis ei oska ma enam midagi öelda ja me istume vaikides, kuni rahuvalvaja ta ära kutsub. Ta tõuseb toolilt, köhib hääle puhtaks. "Ma hoian väikesel tüdrukul silma peal. Kannan hoolt, et tal oleks süüa."
Tunnen, kuidas nende sõnade juures läheb rõhumine rinnus pisut kergemaks. Inimesed teevad minuga tegemist, aga tõeliselt kiindunud on nad hoopis Primi. Võib-olla on seda kiindumust piisavalt, et teda elus hoida.
Ka minu järgmine külaline on ootamatu. Madge astub otse minu juurde. Ta ei ole nutune ega põikle pilgu eest kõrvale. Tema hääles on hoopis midagi tungivat, mis mind üllatab. "Nad lubavad sul areenil kanda ühte asja oma ringkonnast. Ühte asja, mis meenutab sulle kodu. Kas sa kannaksid seda?" Ta tõstab kõrgemale ringikujulise kuldnõela, mis ehtis ennist tema kleiti. Ma ei pööranud sellele varem kuigi palju tähelepanu, aga nüüd märkan, et see kujutab endast väikest lendavat lindu.
"Sinu nõel?" vastan ma. Oma ringkonnast pärineva talismani kandmine on viimane asi, mis mul meeles mõlgub.
"Näed, ma panen selle sulle kleidi külge, sobib?" Madge ei jää vastust ootama, vaid kummardub ettepoole ja kinnitab linnu mu kleidile. "Luba, et sa kannad seda areenil, Katniss," käib ta peale. "Lubad?"
"Jah," vastan talle. Küpsised. Rinnanõel. Saan täna igasuguseid kingitusi. Madge teeb mulle veel ühe kingituse. Põsemusi. Ja läinud ta ongi ning mina leian end mõttelt, et äkki on Madge siiski kogu aeg mu sõber olnud.
Viimaks tuleb Gale ja võib-olla ei ole meie vahel kunagi olnud midagi romantilist, aga kui ta käed minu poole sirutab, ei kõhkle ma viivugi ja jooksen talle vastu. Gale'i keha on mulle tuttav – see, kuidas ta liigub, puusuitsu lõhn, isegi tema südamelöögid, mida olen jahilkäigu vaiksetel hetkedel sageli kuulnud. Aga täna tunnen seda saledat ja musklis keha esimest korda enda vastas.
"Kuule," ütleb ta. "Noaga ei tohiks raskusi olla, aga kui sa vibu kätte saaksid. See oleks sinu suurim võimalus."
"Neil ei ole alati vibusid," vastan ja mulle meenub see aasta, mil ogalised nuiad olid ainsad vahendid, millega tribuudid said üksteist surnuks materdada.
"Siis tee endale ise," lausub Gale. "Isegi kehv vibu on parem kui mitte midagi."
Olen üritanud oma isa vibu järele teha, aga tulemus on olnud väga nigel. See ei ole
