Olen varem ainult korra apelsini maitsnud, vana-aastaõhtul, kui isa ostis ühe eriliseks maiuspalaks. Tass kohvi. Ema jumaldab kohvi, mida meie ei saa endale peaaegu kunagi lubada, aga mulle tundub see ainult nagu mõru lurr. Rammus pruun tassitäis miskit, mida ma ei ole kunagi varem näinud.
"Seda kutsutakse kakaoks," ütleb Peeta. "Täitsa maitsev."
Võtan lonksu kuuma magusat kreemjat vedelikku ja judinad jooksevad üle selja. Kuigi kogu ülejäänud söök seisab ahvatlevalt laual, ignoreerin seda, kuni tass on tilgatuks joodud. Seejärel kugistan alla nii palju, kui mahub – ja seda on üsna arvestatav kogus –, jälgides hoolega, et ma rammusama kraamiga ei liialdaks. Ükskord ütles ema, et ma söön, nagu ei näeks toitu enam kunagi. Vastasin talle: "Ei näegi, kui ma just ise seda koju ei too." See pani tal suu lukku.
Kui kõht on nii punnis, et ähvardab lõhki minna, toetan end tooli seljatoe vastu ja vaatan oma kaaslasi. Peeta sööb alles, murrab tükkhaaval kuklit ja kastab kakao sisse. Haymitch ei ole oma taldrikule erilist tähelepanu pööranud, aga ta kummutab muudkui klaasi punase mahlaga, lahjendades seda pidevalt läbipaistva vedelikuga. Aurude järgi arvestades on see mingisugune piiritus. Ma ei tunne Haymitchi, aga olen piisavalt sageli Hobis näinud, kuidas ta loobib raha peotäite viisi alkoholi müüva naise letile. Selleks ajaks, kui me Kapitooliumi jõuame, ei saa temast enam sõnagi aru.
Taipan, et vihkan Haymitchi. Pole midagi imestada, et 12. ringkonna tribuutidel ei ole kunagi mingit šanssigi. Asi pole ainult selles, et oleme alatoidetud ja treenimata. Mõned meie tribuudid on olnud sellele vaatamata piisavalt tugevad, et vastupanu osutada. Aga meil õnnestub väga harva leida mõni toetaja ja Haymitchil on selles väga suur osa. Rikkad inimesed, kes tribuute toetavad, kas sellepärast, et veavad nende peale kihla, või lihtsalt võitja valimise üle hooplemisõiguse saamiseks, tahavad ajada asju pisut stiilsemate inimestega kui Haymitch.
"Nii et sinu ülesanne on anda meile nõu," sõnan Haymitchile.
"Siin on minu nõuanne. Jääge ellu," vastab Haymitch ja pahvatab naerma. Vaatame Peetaga teineteisele otsa, enne kui mulle meenub, et ei tee temaga enam mingit tegemist. Üllatusega märkan ta silmis kalkust. Üldiselt paistab ta nii leebe.
"Väga naljakas," lausub Peeta. Korraga annab ta Haymitchi käes olevale klaasile tugeva hoobi. Klaas puruneb põrandal kildudeks ja veripunane vedelik voolab kiiresti rongi tagaosa suunas. "Ainult mitte meie meelest."
Haymitch mõtleb hetke ning annab seejärel Peetale rusikahoobi vastu lõuga, nii et Peeta toolilt maha kukub. Siis pöörab ta ringi ja tahab haarata piiritusepudelit, aga mina löön noa laua sisse täpselt Haymitchi käe ja pudeli vahel – nuga peaaegu puudutab mehe sõrmi. Jään pingsalt vastulööki ootama, valmis kõrvale põiklema. Kuid Haymitch istub maha ja kõõritab meie poole.
"Noh, mis see siis on?" alustab ta. "Kas sel aastal sain lõpuks sellised, kes võitlevad?"
Peeta tõuseb põrandalt püsti ja võtab peoga puuviljavaagna ümbert jääd. Ta tahab seda lõual punetavale laigule panna.
"Ei," peatab teda Haymitch. "Las sinikas paistab välja. Publik arvab, et sa oled juba enne areenile jõudmist mõne teise tribuudiga madistanud."
"See on reeglitevastane," vastab Peeta.
"Ainult siis, kui vahele jääd. Sinu sinikas näitab, et kaklesid, aga vahele ei jäänud, veel parem," ütleb Haymitch. Ta pöördub minu poole. "Kas sa saad selle noaga lisaks lauale ka kõigele muule pihta?"
Minu relv on vibu ja nooled. Aga olen veetnud päris palju aega ka nuge loopides. Mõnikord, kui olen looma noolega haavanud, on targem nuga ka järele saata, enne kui ise talle lähenen. Taipan, et kui tahan saada Haymitchi tähelepanu, on praegu õige hetk muljet avaldada. Tõmban noa laua seest välja, haaran terast kinni ja lennutan ruumi teise otsa seina sisse. Lootsin tegelikult tabada üht korralikku jämedat posti, aga nuga tungib täpselt kahe seinapaneeli vahele ning jätab minust palju parema viskaja mulje, kui tegelikult olen.
"Seiske siia. Mõlemad," ütleb Haymitch ja viipab põranda keskpaiga suunas. Kuuletume ja ta hakkab meie ümber tiirutama, suskab aeg-ajalt sõrmega nagu loomi, kontrollib lihaseid, uurib nägusid. "No nii, te polegi päris lootusetud. Paistate heas vormis olevat. Ja kui stilist on teiega ükskord lõpetanud, olete ka piisavalt atraktiivsed."
Peeta ega mina ei esita ühtegi küsimust. Näljamängud ei ole mingi iludusvõistlus, aga paistab, et parima väljanägemisega tribuudid tõmbavad alati ligi rohkem toetajaid.
"Olgu, pakun sellist kokkulepet: teie ei sega vahele minu joomisele ning mina püsin piisavalt kaine, et teid aidata," lausub Haymitch. "Aga te peate tegema täpselt nii, nagu ma ütlen."
Ei ole just suurem asi tehing, aga sellest punktist, kus me kümme minutit tagasi olime, täiesti ilma juhendajata, siiski hiiglasuur samm edasi.
"Hästi," sõnab Peeta.
"Aita siis meid," ütlen mina. "Kui me areenile jõuame, siis milline on Küllusesarve juures parim strateegia sellistele nagu …"
"Üks asi korraga. Mõne minuti pärast jõuame jaama. Teid antakse stilistide kätte. Teile ei meeldi, mida nad teiega teevad. Aga mida nad ka ei teeks, ärge hakake vastu," õpetab Haymitch.
"Aga …" alustan mina.
"Ei mingeid agasid. Ärge hakake vastu," kordab Haymitch uuesti. Ta võtab laualt piiritusepudeli ja lahkub vagunist. Kui vaguniuks tema selja taga sulgub, läheb korraga pimedaks. Vaguni sees põlevad küll mõned tuled, aga väljas oleks justkui uuesti öö saabunud. Taipan, et oleme jõudnud tunnelisse, mis viib Kapitooliumi piirava mäe seest läbi. Mäed moodustavad Kapitooliumi ja idaringkondade vahele loodusliku barjääri. Ida poolt ei ole linna sisenemiseks praktiliselt mingit muud võimalust kui läbi tunnelite. Selline geograafiline eelis saigi peamiseks põhjuseks, miks ringkonnad sõja kaotasid ja miks mina saabun täna siia tribuudina. Kuna ülestõusnud pidid mägedest üle ronima, sai neist Kapitooliumi õhujõudude jaoks kerge sihtmärk.
Seisame Peeta Mellarkiga vaikides, rong kihutab edasi. Tunnel muudkui kestab ja kestab ja ma mõtlen kõigile neile kivitonnidele, mis mind taevast lahutavad, ning rinnus tõmbab kokku. Mulle ei meeldi olla niimoodi kivi sisse kapseldatud. See meenutab kaevandust ja isa, lõksus, võimetu jõudma päikesevalguseni, igaveseks maetud pimedusse.
Lõpuks hakkab rong pidurdama ja korraga ujutab ere valgus vaguni üle. Me ei saa sinna midagi parata: jookseme Peetaga mõlemad akna juurde ja vaatame seda, mida oleme seni näinud ainult televiisorist: Kapitooliumi, Panemi pealinna. Kaamerad ei ole linna hiilguse kohta valetanud. Kuid neil pole õnnestunud viimse detailini tabada veiklevate kõrghoonete suursugusust, säravaid autosid, mis vuravad ringi mööda laiu sillutatud teid, kentsakate soengute ja värvitud nägudega veidralt riietatud inimesi, kellel ei ole kunagi söögist puudust olnud. Kõik värvid tunduvad kunstlikud: roosa on liiga sügav, roheline liiga ere, kollane silmadele valus, nagu kõvad ümmargused lapikud kommikettad, mida müüakse 12. ringkonna väikeses maiustustepoes ja mida meie pere ei saa endale kunagi lubada.
Inimesed tunnevad linna veereva tribuutide rongi ära ja hakkavad agaralt meie poole näpuga näitama. Astun akna juurest kõrvale, nende elevus ajab mul südame pahaks. Ma tean, et nad ei jõua ära oodata, millal saavad hakata meie surmavõitlust pealt vaatama. Aga Peeta ei liigu paigast, isegi lehvitab ja naeratab ammuli sui vahtivale rahvamassile. Ta lõpetab alles siis, kui rong jaama jõuab ning jaamahoone inimesed varju jätab.
Ta märkab, kuidas ma teda ainiti vaatan, ja kehitab õlgu. "Kes teab?" sõnab ta. "Mõni neist võib rikas olla."
Olin temast täiesti valel arvamusel. Mõtlen uuesti tema käitumisele lõikuspäeva algusest
