on näha, et paipoisilik lähenemine ei vii kuhugi. Ja nüüd lehvitab ta akna juures, juba püüdes rahvast enda poole võita.
Kõik killud ei ole veel paika loksunud, aga mul on tunne, et tal on plaan valmis. Ta ei ole oma surmaga leppinud. Juba võitleb ta täiel rinnal, et ellu jääda. Mis tähendab ka seda, et lahke poiss Peeta Mellark, kes mulle leiba andis, võitleb kõigest jõust, et mind tappa.
5
Kr-i-i-i-t! Krigistan hambaid, kui Venia, veekarva juuste ja kulmude kohal asetsevate kuldsete tätoveeringutega naine, tõmbab mu jala küljest järsult paberitüki, rebides välja selle alla jäänud karvad. "Vabandust!" säutsub ta oma tobeda Kapitooliumi aktsendiga. "Sa oled lihtsalt nii karvane!"
Miks need inimesed nii kõrge häälega räägivad? Miks nad vaevuvaevu suud paotavad, kui räägivad? Miks nende hääl jääb lause lõpus õhku rippuma, nagu esitataks küsimusi? Veidrad vokaalid, kärbitud sõnad ning alati susisev s … Pole siis ime, et neid kohe ei saa matkimata jätta.
Venia manab näole kaastundliku ilme. "Aga mul on hea uudis. See on viimane. Valmis?" Haaran kätega lauast, millele mind on istuma pandud, ning noogutan. Järsu valusa tõmbega on viimnegi karv minu jalgadelt üles juuritud.
Olen muundamiskeskuses veetnud juba rohkem kui kolm tundi, kuid pole ikka veel kohtunud oma stilistiga. Ilmselt ei ole tal mingit huvi näha mind enne, kui Venia ja teised ettevalmistava meeskonna liikmed pole lõpetanud minu ilmselgete probleemidega. Senini on mu keha hõõrutud krigiseva vahuga, mis lisaks mustusele eemaldas ilmselt ka vähemalt kolm kihti nahka, kõik mu küüned on ühesuguseks viilitud ja – mis peamine – minu keha on vabastatud karvadest. Jalad, käed, rind, kaenlaalused ja osa kulmukaartest on paljaks kitkutud, nagu oleksin lind, keda valmistatakse ette küpsetamiseks. See ei meeldi mulle. Nahk on valus ja kiheleb ning tundub ülimalt hell. Aga ma olen Haymitchiga sõlmitud kokkuleppest kinni pidanud ja ühtegi kaebust ei ole minu huulilt tõusnud.
"Sa oled väga tubli," ütleb üks kutt nimega Flavius. Ta raputab oma oranže spiraalseid lokke ning lisab lilla huulepulgaga suule värske värvikihi. "Kui me üldse midagi ei talu, siis virisemist. Õlitage ta sisse!"
Venia ja Octavia, tüsedam naine, kes on pealaest jalatallani kaetud kahvatu hernerohelise värviga, hõõruvad mind kokku kreemiga, mis alguses kipitab, seejärel aga jahutab mu kirvendavat nahka. Siis tõstavad nad mind laua pealt maha ja eemaldavad õhukese kitli, mida mul on vahelduva eduga lubatud kanda. Seisan keset põrandat, täiesti alasti, ja nemad kolmekesi käivad ümber minu ning tõmbavad pintsettidega välja mu viimsedki ihukarvad. Tean, et peaksin tundma piinlikkust, aga nad ei ole üldse inimeste moodi ja sellepärast häirib see mind niisama vähe, kui häiriks veidrat värvi lindude kolmik, kes nokib mu jalgade ümber teri.
Kõik kolm astuvad sammukese tagasi ja jäävad oma kätetööd imetlema. "Suurepärane! Sa näed juba peaaegu inimese moodi välja!" lausub Flavius ja nad hakkavad naerma.
Sunnin oma huuled naeratuseks kõverduma, et näidata neile, kui tänulik ma olen. "Aitäh," ütlen tasakesi. "Meil ei ole 12. ringkonnas erilist põhjust ilusad olla."
Sellega võidan nad täielikult enda poole. "Muidugi mitte, vaene väike kullake!" ohkab Octavia ja lööb minu pärast ahastades käed kokku.
"Aga ära muretse," ütleb Venia. "Kui Cinna sinuga ühele poole saab, näed välja täiesti vapustav!"
"Seda võime lubada! Tead, nüüd, kui me kõigist nendest karvadest ja räpast oleme lahti saanud, ei näe sa üldse jube välja!" lisab Flavius julgustavalt. "Kutsume Cinna!"
Nad tuiskavad toast minema. Raske on oma ettevalmistava meeskonna peale vihastada. Nad on täielikud idioodid. Ometi tean ma mingil veidral kombel, et nad püüavad mind kogu südamest aidata.
Silmitsen külmi valgeid seinu ja põrandat ning surun endas maha soovi kittel uuesti selga tõmmata. Stilist Cinna laseb selle nagunii kohe jälle ära võtta. Selle asemel tõstan käed juuste juurde. See piirkond kästi ettevalmistaval meeskonnal rahule jätta. Sõrmed silitavad siidiseid patse, mida ema nii hoolega sättis. Minu ema. Jätsin ta sinise kleidi ja kingad rongipõrandale vedelema, isegi ei mõelnud neid üles võtta, hoida kinni tükikesest emast, kodust. Praegu soovin, et oleksin seda teinud.
Uks läheb lahti ja sisse astub noor mees, ilmselt Cinna. Mind jahmatab, et ta väljanägemine on normaalne. Enamik stiliste, keda televiisoris intervjueeritakse, on nii värvitud, ümber vormitud ja kirurgiliselt moondatud, et nad näevad välja nagu koletised. Aga Cinna lühikesed juuksed tunduvad loomulikku pruuni tooni. Tal on seljas lihtne must särk ja püksid. Ainus mööndus on tehtud metallik-kuldse silmavärviga, mida on kerge käega peale kantud. See tõstab esile tema roheliste silmade kuldsed täpid. Ning hoolimata sellest, kuidas Kapitoolium ja selle elanike võigas stiil minus vastikust tekitavad, ei saa ma midagi parata, et Cinna tundub mulle atraktiivne.
"Tere, Katniss. Mina olen Cinna, sinu stilist," ütleb mees tasase häälega, milles puudub Kapitooliumi tavapärane teesklus.
"Tere," söandan ettevaatlikult vastata.
"Anna mulle ainult hetk aega," sõnab ta. Ta kõnnib ümber mu alasti keha, ei puuduta, kuid vaatab iga sentimeetrit hindava pilguga. Surun endas maha soovi tõsta käed rinna peale risti. "Kes sulle soengu tegi?"
"Ema," vastan talle.
"Ilus. Isegi klassikaline. Ja sinu profiiliga peaaegu täielikus tasakaalus. Tal on väga osavad käed," ütleb Cinna.
Ootasin kedagi peenutsevat, kedagi vanemat, kes tahab iga hinna eest noorem välja näha, kedagi, kes vaataks mind nagu lihatükki, mida taldrikule valmis pannakse. Cinna ei vasta ühelegi nendest ootustest.
"Sa oled uus, on mul õigus? Ma arvan, et ei ole sind enne näinud," ütlen talle. Enamik stiliste on tuttavad, igal aastal vahetuvate tribuutide hulgas jääv nähtus. Mõned on terve minu eluaja sellega tegelenud.
"Jah, see on mul esimene aasta mängudel," vastab Cinna.
"Ja nad andsid sulle 12. ringkonna," lisan mina. Uustulnukatele antakse tavaliselt meid, kõige ebaihaldatavam ringkond.
"Ma ise palusin 12. ringkonda," vastab Cinna pikemalt selgitamata. "Pane õige kittel selga ja ajame juttu."
Kitlit selga tõmmates järgnen Cinnale elutuppa. Mõlemal pool madalat lauda on punane diivan. Kolm seina on tühjad, neljas klaasist ja sealt avaneb vaade linnale. Valguse järgi hinnates peaks olema umbes keskpäev, kuigi päike on pilvede taha kadunud. Cinna palub mul istuda ühele diivanile ja istub ise minu vastu. Ta vajutab laua kõrval asetsevat nuppu. Lauaplaat avaneb ja alt ilmub teine laud, millel on meie lõunasöök. Koorekastmes küpsetatud kana ja apelsinitükid pärlvalgete terade, tillukeste roheliste herneste ja sibulate rüpes, lillekujulised kuklid ja magustoiduks meekarva puding.
Proovin ette kujutada, kuidas ma kodus sellist sööki koguksin ja teeksin. Kana on liiga kallis, aga metskalkuniga saaksin hakkama. Teise kalkuni peaksin laskma selleks, et vahetada see apelsini vastu. Kitsepiim peaks asendama koort. Herneid saaksime kasvatada aias. Terasid ma ära ei tunne, meie tessera viljanormist saab pärast keetmist alati mingi ebameeldiv pruun lödi. Uhked kuklid tähendaksid veel üht kaubavahetust pagariga, võib-olla kahte või kolme oravat. Mis puudutab pudingit, siis pole mul aimugi, mis seal sees on. Kütiksin ja koguksin selle ühe toidu pärast mitu päeva ja isegi siis saaksin vaid Kapitooliumi versiooni haleda aseaine.
Mõtlen endamisi, mis tunne on elada maailmas, kus toidu saamiseks tuleb ainult nupule vajutada. Kuidas veedaksin tunde, mida praegu pühendan ellujäämise nimel metsa kammimisele, kui nii kergesti läbi saaks? Mida need inimesed
