liiva ja kidurate põõsaste vahele. Seda aastat ei kannatanud ma silmaotsastki. Paljusid osalejaid hammustasid mürgised maod või nad läksid janu pärast hulluks.
"Seal on peaaegu alati natuke puid," vastab Gale. "Sellest aastast alates, kui peaaegu pooled surnuks külmusid. Ei olnud just suurem asi meelelahutus."
Tõsi. Ühtedel Näljamängudel pidime vaatama, kuidas mängijad öösel külma kätte surid. Neid ei olnud peaaegu nähagi, sest nad kõik olid kerra tõmbunud ja neil ei olnud puid, et lõket teha, ega tõrvikuid ega midagi muud. Kapitooliumi arvates puudus nende vaiksete ja verevaeste surmade juures igasugune põnevus. Sellest ajast alates on seistud üldiselt hea selle eest, et oleks puid, millest tuld teha.
"Jah, tavaliselt on natuke puid," vastan.
"Katniss, see on kõigest jaht. Ma ei tea ühtegi paremat jahimeest kui sina," sõnab Gale.
"See ei ole kõigest jaht. Neil on relvad. Nad mõtlevad," vastan talle.
"Nagu sinagi. Ja sul on rohkem kogemusi. Tõelist praktikat," ei anna Gale alla. "Sa tead, kuidas tappa."
"Mitte inimesi," vaidlen vastu.
"Kui erinev see tegelikult ikka olla saab?" küsib Gale süngelt.
Kõige hirmsam ongi, kui ma suudan unustada, et nad on inimesed – siis ei erine see jahipidamisest karvavõrdki.
Rahuvalvajad tulevad liiga kiiresti tagasi ja Gale palub lisaaega, aga nad viivad ta endaga kaasa ja ma lähen paanikasse. "Ära lase neil nälgida!" karjatan ja ripun ta käe küljes.
"Ei lase! Sa tead, et ei lase! Katniss, pea meeles, ma …" alustab Gale, aga nad kisuvad meid teineteise küljest lahti ja löövad ukse pauguga kinni. Ma ei saa mitte kunagi teada, mida Gale mulle öelda tahtis.
Kohtuhoone juurest raudteejaama on lühike sõit. Ma ei ole kunagi enne autos istunud. Isegi vagunis mitte. Serval liigutakse jalgsi.
Mitte nutta oli õige otsus. Jaam kubiseb reporteritest, kelle putukalaadsed kaamerad on mulle otse näkku suunatud. Aga mul on rohkesti kogemusi, kuidas nägu tunnetest puhtaks pühkida, ja seda ma nüüd teengi. Märkan seinal suurel ekraanil iseennast, see on otseülekanne minu saabumisest, ja mul on hea meel, et ainus tunne, mis mu näolt peegeldub, on pigem tüdimus.
Peeta Mellark seevastu on ilmselt nutnud ja huvitaval kombel ei ürita seda sugugi varjata. Mõtlen endamisi kohe, kas see võib olla tema strateegia nendel mängudel. Laseb välja paista, et on nõrk ja hirmunud, paneb teised tribuudid uskuma, et ei kujuta endast mingit konkurenti, ja asub õigel hetkel otsustavasse võitlusse. Mõned aastad tagasi läks see ühel 7. ringkonna tüdrukul, Johanna Masonil väga hästi läbi. Ta paistis nii hale, arg ja rumal, et keegi ei pannud teda tähelegi, kuni järele oli jäänud kõigest käputäis võistlejaid. Siis selgus, et ta võib väga vihaselt tappa. Ta lahendas asja väga nutikalt. Kuid Peeta Mellarki jaoks tundub see üsna veider taktika, sest tema on pagari poeg. Kõik need aastad, mis ta on saanud piisavalt süüa ja pidanud pagarikojas leivaaluseid ringi tassima, on vorminud temast laiaõlgse ja tugeva poisi. Kulub tohutult palju pisaraid, et veenda kedagi teda kahe silma vahele jätma.
Peame mõned minutid rongiustel seisma, et kaamerad saaksid meie pildid alla kugistada, seejärel lubatakse meil sisse astuda ja halastavad uksed sulguvad meie selja taga. Rong hakkab kohe sõitma.
Alguses võtab kiirus mul hinge kinni. Muidugi ei ole ma kunagi varem rongiga sõitnud, sest ringkondade vahet reisimine on keelatud, kui just ametliku loaga kohustuste täitjad välja arvata. Meie jaoks tähendab see põhiliselt söe transportimist. See siin ei ole aga tavaline söevedamise rong. See on üks paljudest Kapitooliumi kiirrongidest, mis sõidab keskmiselt üle neljasaja kilomeetri tunnis. Reis Kapitooliumi kestab vähem kui päeva.
Koolis õpetatakse meile, et Kapitoolium ehitati paika, kus kunagi asus Kaljumäestik. 12. ringkond paikneb piirkonnas, mida tunti Apalatšide nime all. Isegi sada aastat tagasi kaevandati siin sütt. Sellepärast peavadki meie kaevurid nii sügavalt kaevama.
Koolis jõutakse millegipärast alati söekaevandamiseni välja. Enamik meie õppetundidest on ühel või teisel viisil söega seotud, kui välja arvata lugemine, matemaatika ja iganädalane loeng Panemi ajaloost. Põhiliselt on see lihtsalt loba selle kohta, mis me kõik Kapitooliumile võlgu oleme. Ma tean, et meile ei räägita paljusid asju sellest, mis ülestõusu ajal tegelikult juhtus või kuidas see toimus. Aga ma ei raiska sellele mõtlemisele aega. Olgu tõde mis tahes, toitu see mul lauale tuua ei aita.
Tribuutide rong on uhkemgi kui kohtuhoone tuba. Igaüks saab eraldi ruumid, kus on magamistuba, riietumisnurk ning vannituba kuuma ja külma kraaniveega. Meil kodus kuuma vett ei ole, kui me just ei keeda.
Sahtlid on uhkeid riideid täis ja Effie Trinket ütleb, et ma võin teha, mida tahan, ning kanda, mida tahan, kõik on minu käsutuses – olgu ma ainult tunni aja pärast õhtusöögiks valmis. Koorin ema sinise kleidi seljast ja lähen kuuma duši alla. Ma ei ole kunagi varem duši all käinud. Nagu seisaks suvise vihma käes, ainult soojem on. Panen selga tumerohelise pluusi ja püksid.
Viimasel minutil tuleb mul meelde Madge'i väike kuldnõel. Vaatan seda esimest korda pisut lähemalt. Tundub, nagu oleks keegi vorminud väikese kuldse linnu ja pärast pannud selle ümber rõnga. Lind kinnitub rõnga külge ainult tiivaotstega. Korraga tunnen ta ära. Pilapasknäär.
Väga naljakad linnud ja Kapitooliumile paras ninanips. Ülestõusu ajal aretas Kapitoolium terve hulga geneetiliselt muundatud loomi ja kasutas neid relvadena. Neid nimetati mutantideks. Üks neist oli vadistav pasknäär, kes suutis meelde jätta ja korrata pikki inimestevahelisi vestlusi. Need olid linnud, kes pöördusid alati ise koju tagasi, eranditult isased, ja neid lasti lahti piirkondadesse, kus Kapitooliumi vaenlased end peitsid. Kui linnud olid jutu kokku kogunud, lendasid nad tagasi keskustesse, kus jutt linti võeti. Inimestel läks päris kaua aega, enne kui nad taipasid, mis ringkondades toimub ja kuidas eraviisilisi jutuajamisi edasi toimetatakse. Siis hakkasid ülestõusnud Kapitooliumile muidugi lõputuid valesid saatma ja sellega sai palju nalja. Keskused pandi kinni ja linnud jäeti maha, metsikusse loodusesse välja surema.
Ainult et nad ei surnud välja. Selle asemel paaritusid vadistavad pasknäärid emaste taidur-pilalindudega ning tekkis täiesti uus liik, linnud, kellel ei ole enam võimet sõnu hääldada, kuid kes suudavad siiski matkida suurt hulka inimeste hääli, laste kõrgekõlalisest lõõritamisest meeste madalate toonideni välja. Ja nad oskavad laule järele vilistada, kui jagub vaid piisavalt kannatust neile ette laulda ja kui laulja hääl neile meeldib.
Isale meeldisid pilapasknäärid eriti. Kui me jahil käisime, vilistas või laulis ta neile keerulisi lugusid ja pärast viisakat pausi laulsid linnud alati järele ka. Mitte igaüks ei saa sellise au osaliseks. Aga kui minu isa laulma hakkas, jäid kõik ümbruskonna linnud alati vait ja kuulasid. Isa hääl oli nii ilus, nii kõrge ja puhas, nii elujõuline, et see pani samal ajal naerma ja nutma. Mina niimoodi ei suutnud.
Selles väikeses linnus on midagi lohutavat. Nagu oleks tükike isast minuga kaasas, kaitseks mind. Kinnitan nõela oma pluusi külge ning tumerohelise riide taustal kangastub mulle, kuidas pilapasknäär puude vahel lendab.
Effie Trinket tuleb mind õhtusöögile viima. Järgnen talle mööda kitsast kõikuvat koridori poleeritud seinaplaatidega söögisaali. Saalis on laud, millel on hulk kergesti purunevaid nõusid. Peeta Mellark istub ja ootab meid, tool tema kõrval on tühi.
"Kus Haymitch on?" küsib Effie Trinket rõõmsalt.
"Kui ma teda viimati nägin, ütles ta, et läheb teeb väikese uinaku," vastab Peeta.
"Eks
