"Katniss Everdeen," sõnan siis.
"Võin kihla vedada, et see oli sinu õde. Ei taha, et ta kogu au ja hiilguse endale saaks, mis? No nii, armas rahvas! Teeme meie uusimale tribuudile ühe suure aplausi!" lõõritab Effie Trinket.
12. ringkonnale igaveseks tunnustuseks – mitte ükski inimene ei plaksuta. Isegi mitte need, kellel on kihlveopaberid käes, need, kes on tavaliselt hoolimisest ja kaastundest üle. Võimalik, et nad on mind Hobis näinud või tundsid mu isa või on kohtunud Primiga, kes hakkab kõigile meeldima juba esimesest silmapilgust. Mina seisan liikumatult laval ja kiitva aplausi asemel avaldab rahvas julgeimat eriarvamust, mis võimalik. Vaikus. See ütleb, et me ei ole nõus. Me ei andesta. See ei ole õige.
Siis juhtub midagi ootamatut. Vähemalt minu jaoks ootamatut, sest ma ei pea 12. ringkonda kohaks, kus minust hoolitaks. Aga sellest hetkest, kui ma ette astusin ja Primi kohale asusin, näib olevat midagi muutunud. Tundub, nagu oleksin keegi kallis ja väärtuslik. Kõigepealt üks, seejärel teine, siis peaaegu kõik inimesed, kes on kokku tulnud, puudutavad kolme keskmise sõrmega suud ja tõstavad need minu poole. See on meie ringkonna väga vana ja väga harva kasutatav žest, mida võib aeg-ajalt näha matustel. See tähendab tänu, see tähendab imetlust, see tähendab hüvastijättu kellegagi, keda armastatakse.
Nüüd on tõsine oht, et ma puhken nutma, kuid õnneks valib Haymitch just selle hetke, et üle lava minu juurde vaaruda ja mind õnnitleda. "Vaadake teda. Vaadake seda siin!" jõurab ta ja viskab mulle käe ümber õlgade. "Mulle ta meeldib!" Tema hingeõhk haiseb alkoholi järele ja ta viimasest vanniskäigust on juba tükk aega möödas. "Milline …" Ta otsib mõnda aega õiget sõna. "… südikus!" jätkab ta võidukalt. "Rohkem kui ühelgi teist!" Ta võtab käe mu õlgade ümbert ja astub lava ääre poole. "Rohkem kui ühelgi teist!" karjub ta ja näitab käega otse kaamerasse.
Kas ta mõtleb sellega kõiki vaatajaid või on koguni nii purjus, et pilkab Kapitooliumi? Ma ei saa seda kunagi teada, sest samal hetkel, kui ta suu avab, et jätkata, sajab ta lava pealt alla ja jääb teadvusetult lamama.
Vastik mees, aga ma olen talle tänulik. Sel ajal, kui kõik kaamerad rõõmsalt teda püüavad, on mul just parasjagu aega, et lasta välja kõri pitsitav summutatud häälitsus ja end koguda. Panen käed seljale kokku ja vaatan kaugusse. Näen künkaid, millel täna hommikul Gale'iga koos ronisime. Hetkeks tunnen millegi järele suurt igatsust … mõte ringkonnast põgeneda … metsa elama asuda … aga ma tean, et tegin õigesti, et ei põgenenud. Sest kes veel oleks Primi eest vabatahtlikuna välja astunud?
Haymitch vinnatakse kanderaamile ja viiakse minema ning Effie Trinket proovib üritusele uuesti hoogu sisse saada. "On alles põnev päev!" trillerdab ta ja püüab samal ajal oma parukat otseks sättida. See on tugevasti paremale viltu vajunud. "Aga põnevust tuleb üha juurde! On aeg valida poisstribuut!" Kindlalt otsustanud oma juuksed kontrolli alla saada, hoiab ta ühe käega parukat kinni, sammudes samal ajal üle lava poiste nimedega klaaskuuli juurde ja haarates esimese ettejuhtuva lipiku. Ta tuhiseb tagasi poodiumile ja ma ei jõua veel Gale'ile pöialt hoidma hakatagi, kui ta nime juba ette loeb. "Peeta Mellark."
Peeta Mellark!
Ainult mitte seda, mõtlen ma. Mitte tema. Sest ma tunnen selle nime ära, kuigi ei ole poisi endaga kunagi sõnagi vahetanud. Peeta Mellark.
Ei, täna ei ole juhus kohe üldse minu poolt.
Vaatan, kuidas poiss lava poole sammub. Ta on keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, lokkidena laubale langevate tuhkblondide juustega. Tema näolt paistab hetkeline šokk, on näha, kuidas ta üritab kõigest väest tundeid vaos hoida, aga sinistes silmades peegeldub ärevus, mida olen sageli näinud kütitava looma pilgus. Ometi astub ta kindlal sammul lavale ja asub oma kohale.
Effie Trinket küsib, kas vabatahtlikke on, aga keegi ei astu ette. Ma tean, et Peeta Mellarkil on kaks vanemat venda, olen neid pagariäris näinud, aga üks on praeguseks vist liiga vana, et vabatahtlikuks hakata, ja teine lihtsalt ei hakka. Täiesti tavaline. Lõikuspäev seab piirid ka perekonna pühendumusele. See, mida mina tegin, oli äärmuslik.
Linnapea hakkab ette lugema pikka ja igavat riigireetmise lepingut, nagu igal aastal pärast tribuutide valimist, nii on ette nähtud, aga ma ei kuula teda.
Miks just tema, mõtlen endamisi. Seejärel püüan end veenda, et ei ole mingit vahet. Me ei ole Peeta Mellarkiga sõbrad. Isegi mitte naabrid. Me ei räägi teineteisega. Meie ainsast omavahelisest kokkupuutest on möödas juba mitu aastat. Ta on selle ilmselt juba unustanud. Aga mina ei ole ja ma tean, et ei unustagi kunagi …
See juhtus kõige hullemal ajal. Isa oli kolm kuud varem kaevanduses surma saanud. Oli kärekülm jaanuar, mille sarnast keegi ei mäletanudki. Isa surmale järgnenud tuimus oli möödas ja äkilised valusööstud tabasid mind otsekui selgest taevast, sundisid mind kägarasse tõmbuma ja kurnasid mu keha nutuhoogudega. Kus sa oled, karjusin mõttes. Kuhu sa kadusid? Loomulikult ei tulnud kusagilt ühtegi vastust.
Ringkond andis meile isa surma kompenseerimiseks väikese rahasumma, millest pidi piisama ühekuuliseks leinaajaks, pärast seda tuli emal eeldatavasti tööle asuda. Aga ta ei asunud. Ta ei teinud midagi muud, kui istus laua taga või lebas hoopis voodis tekkide all kägaras, silmad suunatud kaugusse. Vahel ta liigutas end, tõusis üles, nagu vajaks mõni kiire asi tegemist, vajus aga kohe jälle liikumatusse poosi tagasi. Kuidas ja kui palju Prim teda ka ei anunud, miski ei aidanud.
Olin surmani hirmunud. Praegu ma saan aru, et ema oli sulgunud kurbuse tumedasse maailma, aga tollal teadsin vaid seda, et lisaks isale olen kaotanud ka ema. Olin kõigest üksteist, Prim ainult seitse, kui võtsin perekonnapea kohustused oma õlgadele. Muud valikut ei olnud. Ostsin turult meile toiduaineid ja valmistasin süüa nii hästi või halvasti, kui oskasin, ning püüdsin seista hea selle eest, et näeksime Primiga enam-vähem korralikud välja. Sest kui keegi oleks teada saanud, et ema meie eest ei hoolitse, oleks ringkond meid temalt ära võtnud ja hooldekodusse saatnud. Olin koolis piisavalt sageli hooldekodulapsi näinud. Kurbus, kurjade käte jäljed näol, lootusetus, mis surus nende õlad längu. Ma ei tohtinud lasta midagi sellist Primile osaks saada. Armas väike Prim, kes nuttis, kui mina nutsin, enne veel kui põhjustki teadis, kes kammis hommikuti enne kooliminekut ema juukseid ja tegi talle patse, kes ikka veel hõõrus igal õhtul isa habemeajamispeeglit läikima, sest isale ei meeldinud, kuidas söetolm Serval kõik asjad enda alla mattis. Hooldekodu oleks ta laiaks litsunud nagu sitika. Nii hoidsin meie kitsikuse saladuses.
Aga raha sai otsa ja me hakkasime vähehaaval surnuks nälgima. Teisiti ei ole seda võimalik väljendada. Kordasin endale alatasa, et kui peaksime vastu ainult maini, kõigest 8. maini, siis saaksin kaheteistaastaseks ja võiksin end tessera saamiseks kirja panna ning meil oleks hinnalist teravilja ja õli, millest süüa teha. Aga sinna oli veel mitu nädalat aega. Võib juhtuda, et oleme selleks ajaks juba surnud.
Nälgimine ei ole 12. ringkonnas tavatu saatus. Kes ei oleks näinud näljaohvreid? Vanemad inimesed, kes ei suuda enam tööd teha. Lapsed perekondadest, kus on liiga palju suid toita. Kaevandustes vigastatud. Veavad tänavatel vaevaliselt jalgu järele. Ja ühel päeval võib näha, kuidas nad liikumatult seina najale naalduvad või Aasal lebavad. Mõnest majast võib kuulda südantlõhestavat nuttu ning seejärel kutsutakse rahuvalvajad laipa ära viima. Nälgimine ei ole kunagi surma ametlik põhjus. Selleks on ikka gripp või külmetus või kopsupõletik. Aga sellega ei peta kedagi.
Tol pärastlõunal, kui ma Peeta Mellarkiga kohtusin, sadas halastamatut jääkülma vihma. Käisin linnas ja üritasin mõningaid Primi viledaks kulunud beebiriideid avalikul turul kaubaks vahetada, kuid keegi ei olnud huvitatud. Olin isaga nii mõnedki korrad käinud ka Hobis, kuid üksi ei julgenud ma sinna karmi ja tahumatusse paika minna. Vihm oli isa jahimantli läbi leotanud ja ma olin üdini külmunud. Juba kolm päeva ei olnud me saanud jõudu muust, kui keedetud veest mõne vana kuivanud mündilehega,
