küll ma kõik tehtud saan, vähemalt kaks aastat on veel ees. Asi on ainult selles, et ma käisin kõigepealt vabaaineid kuulamas, peaaegu kõik teaduskonnad luusisin läbi ja laiendasin silmaringi. Eksamid olid suht piinavad, aga paar tükki sain tehtud ka. Mais registreerisin ennast kohustuslikele ainetele, eks sügisest tuleb neid otsast närima hakata.”
„Mina ei kukkunud ühelgi eksamil läbi,” teatas Lolo. „Isegi jaapani keele tegin ära nagu nalja. Õppejõud oli muidugi super, ta ei norinud-vigisenud kunagi.”
„Sa ütlesid, et poliitökonoomia eksamil kukkusid kaks korda läbi, oli ju nii?”
„Ökonuss ei lähe arvesse! Seda andis mingi vana padukommunist, kellega ma keeldusin koostööd tegemast. Põhimõtte pärast! Aga järgmisel aastal on mul kindel plaan võtta üks korralik hispaania keele kursus. Kui ma selle jumaliku keele suhu saan, põrutan kohe siuh-säuh läbi Ladina-Ameerika ja tirin Fissi karvupidi kaasa!”
„Andides võid ise ronida, mina lepin ainult Kariibi mere saartega!” ütles Fiss.
Edasi läks Fissi ja Lolo kahekõne järjest ägedamaks ning ma ei riskinud neile vahele segada. Kogu jutt sulas mu kõrvus üheülbaliseks kobinaks, kus kilksatasid selgemini vaid „lambada”, „rasta”, „kokaiin” ja vist ka „Machu Picchu”. Vajusin vaikselt iseendasse ja uduvinesse, mis mu ümber selge suvepäeva kiuste tihenes.
„Mis”, „nüüd”, „on”, „kõik” ja „korras” olid järgmised, ükshaaval teadvusse hüpanud sõnad.
„Mida?” pärisin vastu ega suutnud pead Lolo poole pöörata. Kaelalihased olid justkui kinni kiilunud. Raske unerammestus haaras mind. Ma ei leidnud enam jõudu rooli hoidmiseks. Auto hakkas kindlasti tee peal vänderdama, kuid ise ma seda ei tajunud. Imelikul kombel tundsin tol segasel hetkel esimest korda, et me polnud autos kolmekesi. Minu taga, Fissi kõrval istus veel keegi. Vaevu valla püsinud laugude vahelt libises pilk tahavaatepeeglisse, kust paistis ähmane inimkogu. „Kes ta on?” sopsas mind mõte. Vastust pidin veel küllalt kaua ootama. Mitu vintsutust ja vapustust lahutasid mu uudishimulikku hingedekobarat temast.
Tahtsin nii väga magada, pikali heita, suigatada, mõne ilusa kosutava unenäo ära näha… Kui terav karjatus mind klaari mõistuse seisundisse tagasi tõi. Lolo oli rooli kahmanud, ta püüdis seda kohmakal viisil nii palju käänata, et me teelt välja ei lendaks. Mu jalg oli vahepeal gaasipedaalil väga julgeks muutunud ning Mersu kihutas lubatust tublisti kiiremini. Võtsin kähku hoogu maha, rebisin rooliratast järsult paremale, et vastassuunavööndist pääseda ning viimsel sekundil laupkokkupõrget vastutulnud kaubikuga vältida.
Jäime teeservale, laia rapsipõllu kõrvale pidama.
„Püha müristus!” kraaksatas Lolo. „Mida see julgustükk tähendas?”
„M-ma… ma olen veidi väsinud… uimane,” katsusin endast sotti saada. „Peaks vist puhkama.”
„Hea mõte,” nõustus Lolo turvavööd lahti lastes. „Mis su peaga on?” küsis ta, kui kätt vastu nimetatud kehaosa surusin ning kerget tuld seal lõõmamas tundsin. „Valutab?”
„Veidi jah.”
„Las doktor Lolo vaatab sind,” ütles kõrvalistuja ning sirutas oma karvutud käed välja. Ta keeras mu pead enda poole ja märkas vasakul pool juuste sees haava, mida tükk aega edukalt varjata olin suutnud. „Ai sa jeerumivägi, sulle on kirves vastu kuplit kukkunud!”
„Väike õnnetus.”
„Öösel? Said kelleltki obaduse?”
„Võib nii öelda küll.”
„Sul on põsk ka nagu sinitaevas! Kellega sa siis nii hullusti kähmlesid?”
„Ah, oli üks suvaline kutt.”
„Kes peale jäi?”
„Me ei kakelnud, ta lihtsalt virutas.”
„Mille eest?”
„Tühised asjad.”
„See kraav su peas pole igal juhul tühine asi,” arvas Lolo pärast üürikest ekspertiisi. „Pead kindlasti arstile näitama. Võib-olla on vaja õmmelda.”
„Küll ta paraneb. Verd ju ei tule.”
„Lolo teab, mida räägib,” lausus Fiss vahele. „Ta on arstide keskelt võrsunud!”
„Exactamente! Mu isa on südamekirurg, ema sisehaiguste arst ja õde… medõde,” naeratas Lolo.
„Ja ise oled hoopis tulevane majandusteadlane?”
„Politoloog – võib-olla.”
„Kurat, mul on aju päris laiali. Varsti ei mäleta oma nimegi.”
„Tule rooli tagant ära, Fissil on load, tema võib sinu eest sõita.”
„Kui sa vastu ei ole?” kompas Fiss.
Ei, muidugi polnud ma vastu. Istusin Fissi asemel tagumisele istmele ning sõit jätkus uue kutsariga. Mul hakkas kilomeetrite edenedes kohe kõvasti parem, kuigi sant koht andis endast siiski pidevalt märku.
„Lolo?” tekkis mul mõne aja pärast küsimus. „Mis kreemi sa kasutad, et su käed nii pehmed on?” Õigupoolest oli see mõeldud naljana. Lolo kämblad olid ennist mu peakest tõesti hellalt mudinud, just nii käitub ema haiget saanud lapsega.
„Täitsa tavaline Nivea kätekreem,” vastas Lolo.
„Tõsiselt?” üllatusin.
„Jah, mingit maagiat siin ei ole.”
Vurasime viimaks üle Pääsküla jõe. Nõmme männid ja nukumajakesed võinuks tekitada koduse tundepahvaku. Aga ei tekitanud.
Pärnu maantee polnud minu jaoks kunagi varem nii lõputult pikaks veninud, kesklinna pilvelõhkujad moodustasid korraga veidra buketi, kõik auto- ja inimmassist pungil tänavad olid ainsa päevaga muutunud. Õigemini oli minus midagi muutunud. Nagu olnuks ma võõras. Vahest oli ses kummalises emotsioonis süüdi ka linn, mis puhkepäevale vastavalt tavapärasest rahulikumas keskpäevarütmis tuksus. Ja taas tundsin, et peale minu ja kahe uue seltsilise viibib autos veel keegi, ta istub mu kõrval, ta on väga elav, viipleb ja kõneleb pidevalt, ometi ma ei näe teda, ma ei kuule ta häält, üksnes tema lõhn heljub vaevutuntavalt ümber mu nina.
Pea aga valutas.
Fiss keeras Mersu ühte parklasse kesklinnas. „Ma arvan, et läheme siin maha,” ütles ta.
Tulime kolmekesi autost välja, hääletajad võtsid oma seljakotid ning surusid mul ohtrate tänude saatel kätt. Fiss avaldas lisaks heameelt, et oli saanud „sellise vinge Mersu” rooli keerata ja kui ta sellest sõpradele räägib, saavad nood hullumoodi kadedaks.
„Kui Tartusse tuled, siis otsi meid kindlasti üles,” ütles Lolo.
„Või siis otsime meie sind üles,” naksas Fiss.
Lolo andis mulle oma numbri, mille ma puiselt moblasse toksisin.
„Ja mine kohemaid arsti juurde, kui sa oma pead veel kunagi kasutada
