et ma üldse omal jalal kohale jõudsin, haavale tehti paar õmblust ja lükati teetanuse rünnaku ennetamiseks süstal kerre. Mulle soovitati veel tõhusaid peavalutablette ning pidin end igaks juhuks ka perearstile näitama.
Haav paranes hästi, nädalad õrnukest suveaega jooksid nagu liiv liivakellas ning ma leiutasin endale kõikvõimalikke ettekäändeid, et kodust võimalikult vähe koonu välja pista. Kaevusin kähriku kombel oma urgu ja teesklesin marutõbist. Ka klubid, mis öö hakul uksed pauguga lahti paiskasid, ei meelitanud mind enam välja. Ma ei suhelnud ühegi endise tuttavaga, vahtisin telekat, ekslesin üleilmses virtuaalses ämblikuvõrgus, puhastasin kuulmekanaleid meeldiva muusikaga ning käisin hilistel õhtutundidel mere ääres jalutamas. Anonüümsuse hall mantel sai osaks mu uuest stiilist. Mõnel nädalavahetusel kütsin Mersule auru taha ning põgenesin Harjumaa metsadesse, ära tsivilisatsioonist, ära kõigest, mis mind kuidagi häiris või mu närve näris. Sedasorti „kõike” kogunes järjest enam.
Tunnetasin, et tee, mida mööda peaaegu kakskümmend aastat olin aadlihärra käigul marssinud, juhtis täpselt tupikusse. Õpetussõnad, mida koolist ja kodunt moonaks olin saanud, ei toitnud mind. Olin iseenda silmis roojane, kuigi nühkisin end igal hommikul veevalangu all maailma nimekaimate geelide ja šampoonidega, uhasin ja loputasin igat naharakku külma, kuuma ja leige veega. Ma ei suutnud endalt maha pesta seda, mis mind vaevas ja mu üle kuratliku järjekindlusega aina rohkem võimu omandas. Puberteet oli justkui tagasi tulnud, seekord tõsisemas vormis.
Ühel vesisel juulihommikul, kui kinnitasin keha ehtbritiliku hommikusöögiga – praemuna ja peekonilõiguga –, tuli mampsil tahtmine minu tuleviku kallal kihvu teritada. Ma ei valgustanud teda oma plaanides ega lasknud mitte mingi hinna eest uitama oma unistustemaale. Ütlesin vaid, et otsin aktiivselt tööd ja tegevust ja kõik on kontrolli all. Siis hakkas mamps heietama enda neiupõlvest, malevasuvedest ning keskkooli lõpetamisest. Tasaste hillitsetud sammudega tippis ta teemani, mille katsumist olin juba mõnda aega oodanud.
„Miks Heidi siin viimasel ajal enam käinud ei ole?” küsis mamps nagu muuseas.
„Ta ei tule. Me läksime lahku.”
„Mis juhtus…?”
„Ma ütlesin talle, mis ma tast arvan.”
Mamps ohkas teatraalselt. „Kuidas sa võid nii loll olla?”
„Öeldakse, et mõistus antakse geenidega kaasa,” nähvasin.
„Mis sulle sisse läinud on? Sa räägid ikkagi oma emaga!”
„Olgu-olgu, vabandust! Heidi pole see roosas kleidis printsess, kellega ma oleks nõus elu lõpuni oma maist vara jagama. Siin pole ju midagi keerulist.”
„Te peate ära leppima. Laskud tema ees kas või põlvili, aga ta peab sulle andeks andma!”
„Ei iial! Mul on hea meel, et tast lahti sain! Ma oskan veel ise otsustada, kellega käin.”
„Taktitundelisus pole su tugevaim külg. Vaene tüdruk nutab endal silmad peast.”
„See ei ole minu mure!”
„Aga Heidi…”
„Ja ma ei taha seda nime enam kunagi kuulda! Sobib?”
Paraku on huntidega juba iidsetest aegadest peale olnud see häda, et neid otsekoheselt nimetades ilmuvad nad varsti koduvärava taha. Ilmselt poleks Heidi-nimeline emasloom minu jälgi üles võtnud, kui papsik poleks teda tennisesaalist endaga kaasa tirinud. Ta ronis mu tuppa, tabas mu internetis igavlemas ega lasknud kuhugi põgeneda. Ebameeldivustega tuli rinda pista, tuua majja selgust või veel rohkem segadust.
„On sul veidi aega?” küsis Heidi pärast kuivetut teretust.
„Leiab ikka,” ühmasin. „Istu, kui tahad.”
„Ma teen kähku,” lubas Heidi viisakat pakkumist eirates. „Ma proovisin sind meeleheitlikult kätte saada, aga sa oled vist numbrit vahetanud ja meilidele ei vasta. Aga mõni asi ei anna mulle rahu. See meie suhe… see vajaks kohendamist.”
Noogutasin tuimalt kaasa. Tüdruk minu toas oli nagu pooltuttav, ähmane kujutis kusagilt minevikuhämust, teisest elust, millest üpris vähe mäletasin. Järgnev vestlus toimus teineteisest miljonite valgusaastate kaugusel tiirelnud planeetide vahelise kommunikatsioonina, mida häiris kehv satelliitside.
„Kõik lõppes kuidagi nii kähku. Ma tunnen ennast süüdlasena, nagu oleksin lollaka vea teinud. Aga kui sul ei ole minu vastu tundeid, siis ma saan sust aru, sa ei pea kedagi teist mängima, et minust lahti saada.”
„Keda ma sinu arvates mängin?”
Heidi vaatas ühte ja teise toanurka ning valis lõpuks pilgule toeks põranda. „Sa ei mõelnud ju tõsiselt seda, mida seal rannas ütlesid.”
„Mida ma ütlesin?”
„Et sa oled homo… Sa tahtsid mind lihtsalt teiste ees häbistada.”
„See oli väga alatu.”
Vastust ei tulnud.
„Kas ma olen alatu?”
Vastust ei tulnud ikkagi. Heidi põrnitses vaid põrandat või siis kaunist arabeski vaibal.
„Okei, ma vastan ise. Ma ei taha sulle mingil juhul halba. Kui sa arvad, et ma ei leidnud teist viisi meie suhte katkestamiseks kui sinu avalik häbistamine, oled kõigest valesti aru saanud. Ma häbistasin ju eelkõige ennast. Ma kuulutasin tõtt. Mulle ei meeldi naised, mitte ükski, sina ka mitte!”
„Aga…” Heidi pures huult. „Me võime ju… ikkagi sõpradeks jääda.”
„Kas sa tahad seda?”
„Loomulikult!”
„Miks?”
„Milline küsimus! Sa oled ju lahe kutt, sellepärast.”
„Mis mõttes „lahe”?”
Heidi naeris, kuigi see kõlas veidi sunnituna. „Sa oled ideaalne poiss iga tüdruku jaoks! Paljud kutid kadestavad sind.”
„On see hea?”
„Muidugi, see tähendab, et sul on kõik vajalik olemas, mida paljudel ei ole.”
„Näiteks?”
„Hea välimus, huumorisoon, avatus, sõbralikkus, usaldusväärsus…”
„Sa oled need mingist naisteajakirjast pähe tuupinud!”
„Ei ole! Ma hindan selliseid omadusi väga kõrgelt.”
Pikkade, tušiga tumedamaks timmitud ripsmete vahel sillerdas nunnalik vaikelu. Ma poleks üllatunud, kui ka hoolikalt valitud pisarad sinna kogunenuks.
Pidasin endamisi veidi aru, kerisin aasta jooksul kogetud sündmused mälust läbi, sorisin arhiivis, leidsin sealt Heidi fondi ja lugesin tema kohta kogunenud materjali. Kõik käis välgukiirusel.
Kaust nr 1. Tavaline pidu möödunud hilissügisel. Mina ja Heidi kahe piisana suures tantsukeerises. Nõrk alajäse hoidis mind valsiparketist eemal, kuid seda tarmukamalt hööveldasin klubipõrandaid. Ohtra õllekummutamise
