ta vaesekese mõne aja pärast arusaamatu funktsiooniga suure pappkarbi alt, mis poti kõrval valvas. Vett võis oma tegudele peale vulistada kätt vee sisse kastes ning sealset kaadervärki õigest kohast putitades. Vannituba, milleks seda pisikest lehkavat pesemisruumi liialdades võis nimetada, paiknes peldiku vastas ning selle uksel ei puudunud ainult lukustussüsteem, vaid ka link. Kraanikausi ja dušinurgani jõudmiseks tuli sõrm väiksesse ümmargusse auku torgata ning ust enda poole tõmmata. Auk reetis, et kunagi parematel päevadel oli uksel link siiski olnud ja Mikk arvas, et pole probleemi see uuesti külge organiseerida.
Koridoris oli pirn jumal teab millal läbi läinud. Seintel ripendasid armetud tapeedijäänused ning me ei suutnud välja mõelda, keda ja mis põhjusel oli seinakate välja vihastanud. Põrandal jäi jalgu kortsus vaiba moodi asjandus. Ehkki muhklikud lauad olid vastse lakikorra saanud, ei andnud see neile viksimat välimust – aastaist kortsutõmbunud vanamutti ei päästa ka paks meigikiht.
Köögi suurepärane sisustus oli nähtavasti, nagu ma Mikule mainisin, rokkooperis „Frankenstein” dekoratsiooni osa täitnud. Paksu roostega kaunistatud valamus mõnulesid hallitusseened, kapid olid pungil kõikvõimalikust kolast ja rämpsust ning see paistis juba kaugelt silma, sest enamik kapiuksi olid irvakil, vaid pooleldi hingedel või puudusid sootuks. Ühes nurgas vedeles räpane läbivettinud kalts (tühja!) prügikasti kõrval. Ümmargusel laual, leivapuru ja muude tülgastavate toidujäätmete keskel, valitses keisrina väike soolatops, lauaäärel lamas tõsiste pussitamistunnustega puidust lõikelaud. Hall külmik, mille kere oli oletatavasti aastate eest säravvalge olnud, surises omaette ning selle põuest võis leida rikkalikult mitmesuguseid tooteid, mille säilivustähtaeg jäi mitmete kuude tagusesse aega. Juustu, vorstijuppi, mädarõigast, mune…
Eraldi uks juhatas magamis- ja eluruumi. Kaks sängi, kapp, riiul, toolid ning laud olid täies rivistuses lagedad ja tühjad. Nad ootasid meid – oma päästjaid, kes lõpetaks juba liiga pikalt kestnud tolmurullide okupatsiooni. Aknalaud ägas vanade ajalehtede all. Ühes nurgas laiutas pruunide kahhelkividega rüütatud ahi – tema sabatu tagumik ulatus peaaegu laeni, väikest nõgist suud olime köögipoolel juba kohanud. Toas puudusid viljatule savikõrbele kohaselt värvid. Õhk sisaldas äärmisel juhul paari hapnikuaatomit. Muidu nii mahe pärastlõunavalgus võõpas elamise veelgi trööstitumaks. Iidsed elektrijuhtmed mustasid seintel nagu sooned, laes rippus Tutanhamoni-aegne valgusallikas. Toa aken avanes tänavale ja võimaldas üle tee ontliku katusekaabuga kaetud vastasmajja piiluda. Vältimatu oli mõistagi ka vastupidine variant, mistõttu tuli määrdunud vanamoelised külgkardinad teatud puhkudel kindlasti ette tõmmata.
Ja see lehk, see lehk…
„Koristada on siin kõvasti,” hindasin uut pelgupaika.
„Nüüd ma enam ei imesta, miks üür nii madal on,” ütles Mikk. Tema meeleolu oli mõne minuti jooksul kõvasti kannatada saanud. „Tuleb käed taskust välja võtta ja see urgas vähegi elamiskõlblikuks muuta. Kurat!”
Onu oli Mikule veel öelnud, et Kolgi-Mati viskab küll vahest napsu, aga muidu on täitsa korralik ja usaldusväärne inimene.
Endalegi üllatuseks ei olnud ma väga pettunud. Teine mina, see harilik mina oleks pidanud esimese šokiekspressiga tilgutite alla sõitma. Lühikese ajaga kalgiks kasvatatud meelekindlus ning uue sõbra lähedus tähendasid aga võimsat kilpi, mida ka vannitoa põrandakütte ja valmisakende puudumine purustada ei võinud. Need kopitavad, korralagedad ning haisvad ruumid moodustasid üheskoos siiski minu esimese päris oma korteri. Enne kuningalossi kolimist tuleb tutvuda kanakuudiga, siis on põhjust balle pidada.
8
Esimene öö Supilinnas möödus nagu juhukülalistel: põõnutasime Mikuga oma asemetel lahtiriietumata, sokkides-särkides, iga juhusliku põntsatuse, krõpsatuse ja alumiselt korruselt või koridorist kostnud häälekõma peale ärkvele jõnksatades. Õhtul olime sõbralikult kokku leppinud, kumb kumma voodi enda valdusse võtab, kulli ja kirja polnud vaja visata.
Pakkisime mõned asjad lahti. Mikk koukis välja pisikese baroksete uuristustega suupilli, mis mul kohe silmad sätendama lõi.
„Ohoo! Paistab, et oled füüsik ja muusik ühes pakendis!” ei saanud märkimata jätta.
„Üks sõber kinkis – paar aastat tagasi, niisama nalja pärast. Ma siis otsisin netist mänguõpetuse ja hakkasin selle järgi proovima. Peale Bob Dylani lugude ma eriti muud ei oska.”
„No Bob Dylan on sama hea kui kümme… mingit suvalist lõokest kokku. Ma kuulaks huviga.”
„Ise tead, kui pärast kahetsed.”
„Eks mängi.”
Mikk suruski pilli huulile ning kandis tolle ühe õhtu jooksul ette kõik palad, mida mäletas ja vähegi oskas. Toona ei tundnud ma ühtki Dylani lugu, kuid ma sain neist mitmeid õige pea kuulma ja noodist noodini tundma.
Hommikul käis Mikk kesklinnas ning naasis vägeva saagiga: uue mopi, pesuämbri, väikse harja-kühvli komplekti ja terve laadungi mitmesuguste pesuvahenditega. Arve lubas ta esitada Kolgile. Mina olin vahepeal jõudnud juba veidi kraamida ning ruumid karmimaks suurpuhastuseks ette valmistada.
Pang pesuvett täis, käised üles kääritud ja käed kummikinnastesse torgatud – maraton võis alata. Vannituba ja köök said higi hinnaga puhtaks roogitud, magamisruum nõudis vähem aega. Tolmu ning igas liigis ja mõõdus prahti kogunes paarkümmend kühvlitäit, äraviskamisele kuulunud rämpsulaadung rändas kiirestitäitunud musta prügikotti.
Olime juba mitu tundi laamendanud, kui korteriust tabasid vilkad koputused. Ukse taga seisis naabri-Katja ning nähes, mis teoksil, andis ta täispikkuses kiidulaulukontserdi. Ta vatras puhtusest ja töökusest ega unustanud kiruda peremees Kolki tema lohakuse, laiskuse ja lolluse eest. Õigupoolest oli baabal asja ka olnud: ta tõi soolaleivakosti kopsaka ümmarguse koogi kujul. Ta olevat seda pool ööd kõikse parematest munadest küpsetanud ning jõhvikamoosi ja vahukoort kah hoolega peale määrinud. Tänasime teda koogi eest ja mina veel pillasin, et Katja poleks meie pärast pidanud nii suurt vaeva nägema.
„Oh, see ei ole vaev!” vadistas baaba. „Nii tublidele poissidele küpsetan rõõmus! Kohe kaugelt näha, et te ikka viisakad noormehed! Tead, varem elasid siin mingisugune ajalootudengid: muud ei teinud kui lärmasid ja kolistasid päev läbi ja mõnikord hommikus välja. Õllepudelid kõlisesid ja klirisesid, muuzõka mürises… Tšjort, tõ bljad! Mõtlesin juba, kes mul enne närvid välja sööb, Kolk või nood ajaloolased. A te kaks nagu hiirepojakesed nii tasa ja tasa ajate oma asju!”
Mikk hoiatas teda ettenägelikult, et me pole ju veel pidusid pidama hakanudki, alles kolisime sisse. Katja võttis seda naljana, mille peale heledalt naerda. Ta küsis veel, et kuidas saab tema kasulik olla. Meie püüdsime talle viisakate noormeeste stiilis selgeks teha, et tema meid mitte aidata ei saa ja et hea oleks, kui meil tasa ja tasa oma asju lastaks ajada. Viimaks lubasime tal prügikoti minema lohistada ning Katja oli sellega koridori kadudes nii õnnelik, nagu oleks rämpsu asemel kotitäie kulda kaasavaraks saanud.
„Vaesel eidel pole aimugi, et füüsik ja filosoof on lärmakam kombinatsioon kui kaks ajaloolast,” ütles Mikk. „Oodaku ainult, kui ma kõlarid üles toon!”
Mees ähvardab ja viib ka ähvarduse täide. Kui õhtuvarjud majale langesid, täitus meie peaaegu räpavaba ning enam-vähem hingamiskõlblikuks tuulutatud õhuga urg ragiseva muusikamaruga. Tähtsam kola sai paika ning ruumid korda, põrand õhkas pesuvee rõskust ja sünteetilise kodukeemia aurud ringlesid salamisi laes.
Hävitasime Katja üsna maitserikast, vahest ainult viie minuti jagu vähe küpsetust saanud kooki, aga peremehe
