kokku saime. Olin temaga juba paar korda arutanud õppetöösse puutuvat ja koos õnnestus mitu akadeemilist umbsõlme lahti harutada. „Aga aega tudengil on.” Ta viskas oma loenguplaani kõrvale ning heitis rõõmsalt kägisevale voodile puhkama, üks ümara biitsepsiga kroonitud käsi kukla all. Teises näperdas ta värskelt käikulastud varuvõtit. Mulle jäi vana roostekarvaline originaal – põikpäine jublakas, mida tuli lukuaugus mitu korda lõgistada, enne kui ta nõustus viimaks ust avama.
„Reedeti mul loenguid ei ole, teisipäeval on üks loeng,” uurisin enda märkmeid ja võrdlesin seda õppekava väljatrükiga. „Katsun neid kuidagi tööga sobitada – juhul kui ma ikka midagi leian.” Õppemaks, üür ja muud jooksvad kulud olid pangakonto peale maiad. Tartust ostetud ülikond, kingad, lips ja kuhi voodiriideid olid seda juba rüüstanud. Vanematelt ma enam sponsorlust paluda ei kavatsenud, mistõttu pidin ettevaatlikult majandama. Laristamine pole tudengi privileeg.
Kahmasin kirjutuslaua nurgalt viimase viilu sellest tordist, mille olin tähtsa päeva tähistuseks hankinud. Mikk oli juba pool torti pintslisse pistnud ja puuviljanektarit peale ammutanud ning ta jättis kõik allesjäänu mulle. Vitsutasin siis torti ning kuulasin huviga aruannet Miku esimesest tudengipäevast, millele vastasin samavõrd naiivses õhinas-tuhinas küpsetatud muljetega.
Veel üks öö sai kiiruga maha magatud. Edasi tormasime juba kumbki oma teed: Mikk kaugele Tähe tänavasse füüsikute peastaapi, mina muistsesse von Bocki majja. Polnud enam aegagi endas kahelda. Olin nagu Väike Mukk, kes kõigega hakkama saab, andke ainult ülesanne ette ja – pureme läbi nagu ussitanud pähkli!
Septembri esimestesse päevadesse mahtus veel mitu põnevat avastust. (Irooniline rõhk sõnal „põnev”.)
Kui Mikk ühel õhtupoolikul loengust naasis, sain talle kindlate uurimistulemuste põhjal teatada, et meil on uued allüürnikud.
„Ma juba märkasin, jah,” kostis Mikk. „Nad degusteerivad köögis kõike, mis lauale jätad.”
„Äädikakärbseid mõtled?”
„Just, hommikul ronisid võileiva peale, kuradi tropid!”
„Nemad pole ainsad.”
„Kes siis veel? Hiired?”
„Ja kirbud.”
„Lahe!”
Öine krõbin seina vahel keeras Miku närvid põhjalikult krussi. Tal kulus kaine peaga magamajäämiseks alati vähemalt pool tundi, selle aja arvestas ta reaalteadlasena rutiinse voodisseheitmise rituaali sisse. Kui aga näriline väljamõõdetud perioodil puusepaametisse astus, lükkus Une-Mati külaskäik jälle poole tunnikese võrra edasi. Mikk kargas vaiksemalt ja kõvemalt sajatades teki alt välja ning koputas seinad põhjalikult läbi. Vahel aitas, vahel mitte.
Andsime nuhtlusele nimeks Vasja (mõned nädalad varem eluks ajaks türmi mõistetud retsidivist Vassili järgi), panime rahad kokku ja ostsime kaks lõksu. Jahi tõsiduse kinnituseks ning motivatsiooniks sõlmisime kihlveo: kui ühel meist on loengutevaheline paus, istub ta hiirevalves. Kumma vahikorra ajal Vasja lõksu satub, on võitja ning luuser teeb talle kasti õlut ja paki makarone välja. Nali naljaks, kuid mina tõttasin kohemaid Katja juurde ning palusin tema kõutse endale appi. Heasüdamlik baabake käis mõlema volakaga kõik me ruumid läbi, kinnitades, et küll „parasiitid” nüüd niuhti majast pagevad. Tõtt-öelda oli endalgi tahtmine selle kassihaisu eest jalga lasta.
Enne väljaminekut – ükskama, kas põhjuseks tühine loeng või trett poodi – vaatasin rõivad piinliku hoolega üle. Kui leidsin valgelt triiksärgilt, mida kavatsesin tööintervjuule selga panna, suured kirbusitatäpid, ei puudunud palju, et oleksin lahinal nutma pistnud.
Tudengiellu sulamisega polnud probleemi. Tundsin, kuidas kolp oli ajaloolises vaimulinna miljöös nagu sooja merre pistetud merikarp lahti läinud ning ainult ootas, et sinna üha uusi ja kirkamaid pärleid sisse kallataks. See ei takistanud mul muidugi aegajalt luuslanki löömast. Mäletan üht juhust, kui professor Tooli loengus tukkumas käisin. Ta pobises poolteist tundi omaette ning vedas tahvlile sirgeid ja kõveraid jooni. See pidi olema metafüüsika. Ma ei suutnud haigutusi maha suruda. Õnnetuseks ei suutnud ma neid ka professori eest varjata, kuigi talle ei paistnud auditooriumis toimuv küll vähimalgi määral korda minevat. Tal oli niigi tegemist, et oma paberite peal järge hoida.
Ümbritsevate kaastudengite kohta oli raske öelda, kas nad võitlesid pealelangevate suigatustega või olid täie tõsidusega teemasse süvenenud. Mu kõrval istus keegi nohikute sugukonda kuuluv isend, kes peeretas keset loengut nii kõvasti, et see lõi esiteks lukku mu kõrvad ja seejärel ka nina. Küllap reageeris tema soolestik metafüüsikale just sellises stiilis.
Eespool tutvustas kõvale pingile kannikaid atleedi mõõtudega kutt, kelle heledakarvaline kukal ja mururohelise T-särgi seljale trükitud suur „9” pakkusid veidravõitu keskkonnas mingitki esteetilist rahuldust. Vahepeal sosistas ta üht-teist oma küljealusele kotkaninaga tüdrukule, kes siis suu ebainimlikult laiaks venitas. See andis mulle arutluseks terava filosoofilise küsimuse: miks nägusad poisid sõbrustavad sääraste inetute neidudega?
Ühel pärastlõunal, kui kohusetundlikult hiirevalves istusin, tuli Kolk paari kodjaka seltsis sugulase matustelt. Järelpeied nõudsid pidamist ja lein leevendust. Küllap oli kadunukest meenutades juba kõvasti suud kastetud. Ei möödunud palju minuteid, kui akordion sirgeks tõmmati ja selle peale rämedat leelutamist kostma hakkas: „Kõndis ka-alda-al Katjakene kaunis…”
Kulus veel mõni napp minut ja Katjakene kaunis mürgeldas juba kontserdipaigas. Akordioni reipad kluglutused katkesid nagu lõigatult, baaba sai nüüd sooloetteaste, mis ei kõlanud küll kõige võrratumas helistikus. Peielised aeti välja, Kolk sai veel oma vürtsika koosa.
Nädal-nädalalt harjusin ära nende Katja kaagutustega, mis esialgu kihistama, aga ka vihastama võtsid, ja õppisin pikapeale juurde nii mõnegi tarviliku venekeelse sõimusõna.
Jah, oli selge, et Kolgi maja tegelik peremees polnud Mati Kolk, vaid Katja. Tema toimekus, ennekõike aga jalgade-käte-lõugade kepsakus, äratas imetlust. Katja võis päevad läbi pesta, kraamida ja igat masti juttu jahvatada. Küll sarjas ta kaabakate vabariiki, mustlasi, musulmane ja muidusööjaid. Tema käest said võtta litsid ja lollpead ja enam-vähem kõik, kes olid teda prostaks vene mutiks nimetada julgenud. Ainult kesknädalal, kui ta lotot mängis, ei pistnud ta loosimise ajaks nina välja ning võis oletatavasti saada hirmsasti pahaseks, kui keegi teda siis segama tükkis. Enamasti ei tahtnud õnnenumbrid tema piletiga sugugi kokku klappida. See tähendas, et tema korterisse laskus hommikusse veninud raske vaikus. Võidu korral huilgas ta aga nii, et aknaklaasid kogu majas ohtu sattusid. Tema võidud jäid pisikeseks, kuid see ei paistnud teda morjendavat.
Katja ei olnud tõepoolest prosta vene mutt – mitte alati. Ta oskas meisterlikult Puškinit tsiteerida, oli lugenud Tšehhovit, Šolohhovi ja Lenini kogutud teoseid. Juhtudel, kui ta mind Mikuga endale appi puid tooma või mööblit nihutama kutsus ja siis tänutäheks magusate pliinidega kostitas, jutustas ta ümber Tatjana Ustinova kriminulle.
Da, ilmaeluga oli Katja kursis, kuid ta ei rääkinud kordagi oma perekonnast või sugulastest. Mitte kunagi. Poolt sõna või ähmast vihjetki ei reserveerinud ta neile. See tuli mulle pähe ühel õhtul, kui Mikuga õppimises väikse pausi tegime ja keelt purgiõllega niisutasime. Parajasti oli jutuks Katja hommikune turulkäik, mille tõestuseks koridor täies pikkuses kala järele haises. Katja oli koguni küsinud, kas meie silku ei taha. Mikk ütles vastu, et las see rõõm jääb kassidele.
„Ei tea, kas meie naabrimutt on kunagi mehel ka olnud,” mõlgutasin.
