plahvatuste peale ning hakkas patrama oma noorusajast, kui rohi oli väga roheline, taevas sinine, lehmapiim valge ja aeg punasest punasem. Viimaks jutustas Kolk isu täis ning hoiatas meid enne äraminekut, et sooja vett selle maja kraanidesse lõputult ei jätku. Boiler jupsib. Tuleb ise keeta, kui väga vaja, pliit ju olemas.
„Ah, te olete pirni ka välja vahetanud?” märkas ta esikule lahkumiseelset ülevaadet tehes. „Väga hää, mis siis ikka, ma lähen nüüd, ei hakka teid rohkem tüütama. Tööriistad saate minu käest, kui miskit vaja parandada on.”
Jah, köögikapiuksed ja üks tool, mis istumist ei kannatanud, vajasid tõesti putitamist, need toimetused otsustasime homse varna visata. Nii mõndagi oli veel teha. Rooma linna ei ehitata teatavasti ühe päevaga.
„No hääd õhtut,” ütles Kolk linki pihku võttes. „Ja kui te tahate siia külalisi kutsuda, siis kutsuge, Katjale see võib-olla ei meeldi, aga minul pole selle vastu küll vähimat. Tõmmake siia üles nii palju tüdrukuid, kui jaksate!” Kolk näitas kenasti võigast hambakomplekti. „Kui küllalt saab, siis visake mõni alla ka, mul seal ruumi laialt. Ilusat õhtut! Ega teil voodid ei kriuksu? Kriuksuvad? Noh, see teid ennast ju ei sega. Päris hauavaikuses olekski nigu imelik naisi põrutada. Hehehee! Jah… Nüüd ma küll lähen. Hääd õhtut teile veel kord. Kuu algul ootan kõppi, ärge unustage, eks ole. Kõike hääd!”
Mõne aja pärast oli Kolgi vänge viinaodekolonn urust haihtunud ja meie õhtusööming jätkus. Õigupoolest täitis Katja koogilätsakas magustoidu osa, soolane pool (lihtsaimat sorti kiirsupp nuudlitega) inspekteeris juba seedekulglaid.
Pärastpoole istusime kumbki oma voodil ja unelesime mõnuga. Mikk sirutas koivad pikalt välja.
„Uhh… See on see tudengiromantika!”
„Jah, ei kujutanudki seda niimoodi ette,” ütlesin.
„Varsti tulevad loengud ja seminarid, saab kõvasti tuupida.”
„Ja igasugu peod, õlu, seltskond…”
„Ja naised…”
„Jah… Naised ka.”
„Ega sa pole vastu, kui ma natuke suupilli töristan?”
Ütlesin, et lasku käia. Kuulasin ja nautisin, kuidas „Blowing in the Wind” kerges õhus võbeles. Mõned juhuslikud noodiväratused ei rikkunud üldmuljet.
Sume augustihommik lõi heledad tiivad valla ning tõrjus eemale teise tudengiöö, mis möödus sel katsel juba rahulikult tekkide-linade vahel. Tegime oma urus veel järelkoristust. Valmistasin meile kahele võileibu, mida Mikk ei jätnud kiitmata.
Vurrud võist ja majoneesist puhtaks lakkunud, reserveerisin endale pool päeva linnaga tutvumiseks. Tollal ei teadnud ma sest vabade vaimude laagriplatsist või Mekast, nagu teda peagi kutsuma hakkasin, veel kuigi palju, kuid aeg tegi meid tuttavaks ning esmakordsel kohtumisel õhku pihustunud eelarvamuse pilv, milles lendles mõni molekul põlgustki, lahtus õige pea.
Ladusin väärika tempo ja pikkusega sammude jada kesklinna poole, hiiglaslik pruuniveeline solgitoru, mida mõnikord Emajõeks nimetatakse, kõrval sulisemas. Vool kulges minuga samas suunas, juhatas ning jälitas.
Vanalinnas lasin end tsaariaegsetel arhitektuurinäidistel eksitada ning hulkusin nende vahel leige uudishimuga ringi. Kogemata kombel, ilma sihi ja nõuta, juhtusin tõtt vahtima auväärse isand Treffneri kooliga. Hugo Treffner… Siiani kõlab see nimi mu kõrvus tüdruku häälega. Ka tol hetkel, koolimaja juures peatudes, mängis ärevile klopitud meeltes tema sulava hääletooniga plaat.
Kus ta nüüd on? Mida ta teeb? Kas ta mäletab mind?
Küsimused kerkisid ja vaibusid.
Aga miks? Miks ma üldse ennast piitsutan? Milleks kulutada väärtuslikku mõttelõnga kaduvikule, fantoomidele ja hobustele? Neile armsatele hobustele…
Hirnatus! Kabjaplagin. Ja vaikus…
Ma ei uskunud, et minukujuline plinkiv ja sahisev pilt teda enam külastab. Ta elab oma elu ning elagu pealegi. See elu ei puutu enam minusse. Ta on ju üks tavaline lehekülg sellest peatükist, mille ammu läbi lugesin, ei ole põhjust lehti tagasi keerata.
Suskasin käed teksataskutesse ja vantsisin edasi mööda Tartu Ladina kvartalit ülikooli peahooneni.
Tarkade tempel… Ei ole tal võimsat akropoli mäge, mille otsas ilutseda, on vaid madal poodium, kus ta valitseb ning ümbritsevaid majamürakaid ülbelt takseerib. Need kuus suursugust sammast on kahe sajandi tuules lasknud enda vahelt läbi ilmakuulsaid õpetlasi ja kuulsusetuid tohmaneid, pühakuid ja loikameid, õnneseeni ja õnnekütte. Kui Tartus poleks ülikooli, oleks see lihtsalt üks lagunev, kõdunev ning pikkamisi Emajõe sohu vajuv kolgas.
Mitu sügist järjest olin tunnistajaks, kuidas linn esimestel septembripäevadel suverammestusest ärkas, paljusid verivärskeid ja väheseid roiskumaläinud tudengeid ringi jooksutas ning tammed ja vahtrad nende auks tuliste värvidega ehtis. Jälle lendlevad heitgaasidest vaid pisut saastunud õhukeeristes roostevabad unistused, mõõtmatud lootuste kolossid ja isukad plaanid, jälle on tulevik erksinine ning taevas parajalt madalal. Kuni kuuesambaline säravvalge süda puises rindkeres tuksub, ei ilmuta ta tühisematki tundemärki vanaduse põdurusest. Ta sirutab oma konarlikud tänavad pikalt välja ning mõnuleb, kui uustulnukad neil tormakalt jalgu ja rehve kulutavad. Väikeste inimeste uljus nakkab eakale linnahiiulegi.
Raekoja tagant tõusis munakividega sillutatud Lossi tänav Toomemäele. Selle jalamil hoidis vägisi tasakaalu naiselikult seebistes toonides – roosas ja valges – hoone, kus paiknes filosoofiateaduskond. Linna lagipea, kuhu Inglisilla alt auklikke treppe pidi jõudsin, uneles sulgkerges õhtuuimas, imepisikese kohviku ees istus vaid paar õlle- või kohvijanust selli ning Riigikohtu maja valduses parkinud autode juurest kostis elavamat pominat. Toomemäge krooninud kirik tukkus jämedate, juba esimesi sügisvärve võtnud puuhiiglaste seltsis, teravakaarelised gooti aknad kihvadena irevil.
See rahu tegi mind rahutuks. Ootasin maru puhkemist, vaikuse purunemist, laiade inimhulkade invasiooni, kuid kõigi nende minutite vältel, mil Toomemäel uitasin, seda ei juhtunud. Lärmist lahutamatu melu, mis all-linnas kobrutas, ei ulatunud ülespoole. Tähetorni lähedalt avanes Tartu, õndsa Supilinna piirid taamal terendamas, ebaharmoonilises kompositsioonis. Aeglaselt laskunud videvik sidus lapilise krohviga majad, aadellikud ülikooli hooned ja muldvana Jaani kiriku torni robustseks ikebanaks, mis paistis silmikriipivalt korratu, kuid mõnevõrra võluvgi.
Tegin iga päev põgusa tuuri Tartu tänavail, et harjuda selle minu jaoks nii tavapäratu keskkonnaga. Ükski linn maailmas, kus iganes käinud olin, ei istutanud mu pähe sarnaseid emotsioone kui Tartu. Mõned linnad, nagu Amsterdam, Rooma ja Viljandi, meeldisid mulle, teised (Pärnu, Stockholm, New York) ei meeldinud, kolmandad aga, nende hulgas Tallinn, jätsid mind lihtsalt külmaks. Tartu ei mahtunud ühtegi kolme kategooriasse. Temas oli vastikust ja armsust, värskust ja hallitust, külmust ja soojust – kõike võrdselt ning mitme läbipõimunud kihina.
Needsamad tundemügarad rõhusid mind ka siis, kui kaubamajast hangitud ülikonnas ja kingades kuue valge samba vahelt tarkade templisse kiipasin, et kannatada ära tühine avaaktus. Isegi rektor polnud võtnud vaevaks kohale tulla, kuid asendajaid poolpedagoogiliste kõnede pidamiseks jätkus ülikoolil teisigi. Meil paluti hoida emakeele ilu ning tuletati meelde, et ees ootavad kolm parimat aastat meie elus. „Gaudeamust” lauldi ette ja taha, kuni rebased täieõiguslike tudengitena vabadusse lasti.
Mu süda puperdas veidi. Iga
