juttu, nagu teaks meestest absoluutselt kõike.”
„Vanatüdruku loba.”
„Äkki on ta hoopis lesk?”
„Võimalik. Sellisel juhul on ta mehe surmatunnistusel kirjas: „Surnuks näägutatud”!”
„Ei tea, kas tal lapsi on?” jätkasin pärast naerupahvakut. „Ta hellitab ja poputab meid nagu oma poegi.”
„Võib-olla on tal ainult tütred, sellepärast.”
„Loogiline seletus. Tal võib palju lapsi olla.”
„Mis siin oletada. Järsku on ta neitsi?”
Mnjah… Seda hüpoteesi ei õnnestunud meil esialgu ei kinnitada ega ümber lükata.
Mis kirpudesse puutub, siis nemad õnnestus meil pärast sangarlikke pingutusi ja viitkümmet liitrit pesuvett urust välja puksida. Liig vapraks muutunud Vasja lühike eluküünal kustus aga juba õige pea ühe Katja kassi kiskjalõugade vahel. Selle tähistuseks tegime Mikuga vennaliku otsuse: ostsime kahe peale kasti õlut ja paki makarone.
9
Trobikond Soome turiste – nende äratuntavas keeles jutuvada, ümmargused näod ja loksuvad rasvavoldid ei jätnud ruumi kaksipidi mõtlemisele – trügis hotelliustest ühes pontsakate kandekottide ja ratastel kohvritega sisse.
„Minu etteaste,” tuletasin endale mõttes meelde ning libisesin tulijatele lähemale, säilitades siiski parajat kaugust, et vältida teerullide alla jäämist.
„Hyvää iltaa!” hüppas mu meelitav tervitus üle saabujate peade. Mulle vastati samade sõnadega ja läbisegi ning jäädi siis juhmilt veel midagi ootama. „Welcome to Tartu!” läksin sujuvalt üle teise keele peale. „You have booked some rooms in our hotel?” Mulle noogutati ja visati paar „yes’i”. Grupp oli aegsasti ruumid kinni pannud ning ka paar tundi enne tulekut ette helistanud, mistõttu polnud mul muud vaeva kui pärast pisikest bürokraatlikku formaalsust administraatorilaua taga kallid külalised Soomemaalt ülemisele korrusele juhatada ning tubadesse ära paigutada.
Kaks pensionärikrõmpsu olid nii elatunud, et ei suutnud oma kompse ühe trepiastme võrragi esimese korruse tasandist kõrgemale transportida. Kehastusin silmapilkselt abivalmis eesliks ja teenisin selle eest järgmisel päeval paar eurot tippi. Üks kuldi moodi külaline küsis, kus asub siin kõige lahedam kõrts. Soovitasin talle täiesti huupi Padaemanda pubi. Teine päris, ega hommikusöögi menüüsse juhtumisi kanamunad kuulu – ta olevat nende vastu allergiline. Ma ei teadnud, aga lubasin köögist uurida. Paraku polnud sel õhtul pliidi taga enam kedagi, ainult koristaja uimerdas mopiga ringi ega jaganud menüü sisust rohkem kui pärdik Pythagorase teoreemist. Hea küll, ütlesin munapelgurile, et kui talle selle hotelli hommikusöök ei istu, võib ta kõrvalmaja kohvikust oma priskele kehale kinnitust otsida.
Laskusin tagasi fuajeesse administraatorilaua juurde. Kohendasin tobedat mütsi pealael ning hingasin kergendatult. Tuleproov oli läbitud, neitsilikkus röövitud, nüüd võisin end täieõiguslikuks hotell Tarbatu portjeeks nimetada.
Kuulutuse vakantsele ametikohale olin leidnud netist ning kui kellukesed kolba all kõlisema hakkasid, saatsin tööpakkujale oma tagasihoidliku CV. Pärast närvepingutavat vestlust hotelli tegevjuhiga võeti mind paari päeva möödudes taas mobiili otsa ning teatati, et tulgu ma aga tööle. Asusin hillitsetud rõõmuga portjee kohuseid täitma, esialgu küll kahenädalase katseajaga. Karmidele nõudmistele vastavalt andsin endast kohe parima.
Paraku ei pääsenud ma ka kohustuslikust tumepunasest vormist: ilunööbid pintsakul ja lampassid viigipükstel olid küll ajast ja arust. Uus kostüüm tegi minust täisverelise klouni, ainult punane nospel unustati andmata. Lootsin tõsiselt, et Mikk mind sellisel kujul ei näe, ta oleks end juppideks naernud. Paindlik töögraafik kuulus aga kahtlemata ameti plusspoolele.
Tarbatu oli mõõtudelt tagasihoidlik, kesklinnast pisut eemal asuv kökats, mille ruume halvas sageli rammestav vaikus. Kolasin ajaviiteks niisama ringi, töötunnid usinalt kirja jooksmas. Olin lühikese elutripi jooksul mitmete võõrustusasutuste arvele rasvast pappi jätnud, neist isegi viletsaim ei teeninud ära võrdlust põdura Tarbatuga, ehkki reklaamid lubasid meeldivat, ainulaadset ja hubast peatuspaika Emajõe õndsal kaldal.
Paratamatult vormus esimestel tööpäevadel meenutuseks Aadria mere kruiis, 4-tärniline Giorgione hotell Veneetsia südames, selle aristokraatlik sisu ja sarm, nõiduslik kuuvalgus, mis meie luksusliku sviidi kardinaisse kinni jäi, kui teineteist sülelesime… Oo ei, midagi niisugust siin, paar tuhat kilomeetrit põhja pool polnud. Ei saanudki olla. Tarbatu oli kui popsidega asustatud saunakönn, mis püüdis vägisi mõisa moodi välja paista.
Seintel tolknesid lihtsad selgekontuurilised loodusfotod, maas lamasklenud krobedad vaibad olid nagu pargitud mägranahad ega kutsunud sugugi paljajalu lippama. Mööbel oli odav ja eklektiline, selle paigutus feng shui’st täiesti rikkumata.
Ennekõike jäi Tarbatust meelde nooruke, minust mõned tühised aastad vanem administraatorineiu, kes mokki krimpsutades fuajees rohetanud taimi kastis, pöörates seejuures erilist tähelepanu hiiglaslikule palmilisele, mis haralised lehed lehvikuna laiali laotas. Neiu püüdis nähtavalt maha suruda ebamugavustunnet, mida mu leiged juhupilgud temas tekitasid, kuid ta ei iitsatanudki sel teemal. Õigupoolest ei rääkinud ta minuga peaaegu üldse, tema sõnavara piirdus hädatarvilike tööalaste väljenditega. Sel moel andis ta märku, et tema asetseb karjääriredelil minust siiski pulgake kõrgemal ja ärgu ma tühja targutagu või arvaku endast jumal teab mida.
Tihtilugu pidin tellima külalistele takso, aitasin teisi linna kaardi lugemisel ja ajasin veel joonde mõningaid jooksvaid pisiasju. Muuhulgas peeti mind palgal Tarbatu valvekoerana: viimne kui üks hotellisaabuja pidi minuga arvestama ja mu enamasti üsna võltsi american smile’i koos kuivade tervitusvormelitega vastu võtma.
Nädalast piisas, et harjuda totaka portjeevormi, kidakeelsete kolleegide ja sisse-välja saaliva paabeliga. Olin meest nõrguva kärjetüki leidnud ning mõningane mesilaste ärev sumin mind ei kohutanud.
Kui tõele otsekoheselt näkku vaadata, ei mõista ma siiani, kuidas turistid – tulgu nad läänest või idast – selle veidra linna üles leiavad. Ja kuidas mõned isegi armuvad.
Tartu võib vaimustada või pahandada, meelde jääda või ununeda, ta on vahetanud nimesid ja kujusid, ükski sõjakas leegion pole unustanud sest linnast vibude, kahurite, vintpüsside ja tankidega läbi põigata, kuid ikka on ta jäänud, kõigutamatult ja kartmatult Toomemäe, Emajõe ja soopealsete vahele kiilutuna, ikka ja alati, aegadest puretuna, aga ometi uhke ning reipana. Ta on näinud palju külalisi, turiste lähedalt ja kaugelt. Nad usaldavad end pimesi Tartu niiskete karedate pihkude vahele. See linn on hullumeelne! Hullunud, tormakas ja lustiline – nagu nooredki, kes tema puidust, kivist ja betoonist ihus hormoonidena möllavad.
Vahetevahel jalutasin sihituna tema tänavail ning näis, justkui oleksin tallanud iseenda hiiglaslikku peegelpilti. Ma ei armastanud seda linna, tema leebe, rohkete iluvigadega kooriku taha oli maetud midagi häirivat, vihkamisväärset, kuid ometi leppisin ta olemasoluga.
Sageli juhtus, et kui tulin hilisemal tunnil ülikoolist, hotellist või siis mõnest joogikohast, hoovas Supilinna tänavaile jõudes minusse raskestiseletatav tundmus. See ei olnud selline tunne, mis tabab kaua võõrsil olnud rännumeest kodupaika jõudes. Minus polnud seda kilki, mis oleks Supilinna koduks nimetada lubanud. Teadsin juba tol sügisel, et olen seal ajutiselt. Mitte rändur, kes jõuab koju, vaid rändur, kes vihmasel ööl lahke pererahva katuse alt varju
