mingit põhjust ega kohustust enam Eriku etteheiteid kuulata. Kui talle ei meeldinud minu kaardid ja mu raamatud, siis sellest ei olnud absoluutselt mitte midagi.
Ta võttis mu käe tagasi ja trummeldas sõrmedega mu peopesas.
„Ma tean, ma tean. Ja raamatud on sulle head. Aga siiski, katsu kaaluda lähiajal ka kuhugi välja minekut.”
Teisest toast oli kuulda, kuidas Devendra Barnhart Norah Jonesi käest teatepulga üle võttis ja vaikselt laulma hakkas.
„Ja pealegi, ma ju ütlesin sulle, et sa võid alati siia jääda,” ütles Erik just siis, kui Nora tagasi tuppa astus, ja tema silmades oli naer. Ka seekord vaatas ta seda öeldes imetlevalt Norat, aga siis uuesti mind ja mulle tundus, et ta ei mõelnud seda seekord enam nii platoonilises „maga diivanil” mõttes.
„Mul on Alice’i juures väga mõnus,” ütlesin ma ja vabastasin oma käe ta peost, et sellega teda siis põlvele patsutada. „Täiesti mõnus,” pomisesin ma veel.
„Oi,” ütles Erik järsku püsti tõustes, „mul oleks peaaegu meelest läinud.” Ta läks kiirel sammul magamistoast välja ja tuli hetke pärast tagasi, käes suur kollane ümbrik.
„Järgmisel päeval peale meie õhtusööki käis Sebastian siin ja jättis sulle selle.”
Põrnitsesin ümbrikut ja siis Erikut ja üritasin aru saada.
„Sebastian?”
„Jah.”
„Ta otsis mind?”
„Mhmh.”
„Aga miks siit?”
„Ee … mm … ma ei ole päris kindel, no see tähendab, ta tõi mulle särgi tagasi, aga mulle tundub, et … et … noh, ta ei pannud vist tähele. No ta oli igal juhul Norat nähes väga üllatunud ja tundus, et see lõi ta üsna rivist välja, kui ma ütlesin, et sind ei ole siin.”
„Ei pannud tähele?”
Erik kehitas õlgu ja pani ümbriku mu riietekasti peale.
„Igal juhul ma andsin talle Alice’i aadressi,” ütles ta kannatamatult. Ilmselgelt oli tema meelest ammu aeg see vestlus lõpetada.
„Aga ta jättis selle ometigi siia,” pomisesin ma.
„Ee … jah, ma ei tea, ta paistis segaduses.”
Segaduses tõepoolest.
„Nojah,” ütlesin ma, „mul on nüüd aeg minema hakata ka.” Lükkasin kasti ja selle peal oleva ümbriku jalaga kööki ning tõstsin oma kalli raamatukasti kõige otsa. Erik tellis mulle takso. Nora lehvitas. Jälle.
Poiss kirssidega
Ärkasin kohvilõhna peale. Alice istus rätsepaistes voodil ja virvendas suure tassiga mu nina all. „Lõpuks ometi,” ütles ta.
Võtsin kohvikruusi vastu. Alice paistis heas meeleolus.
„Kuidas su filmimine läks?”
„Hästi, tundub, et ma sain sealtkaudu veel ühe rolli,” ütles ta ja irvitas.
„Sealtkaudu?”
„No ma jätsin produtsendile sügava mulje.” Ta irvitas veel laiemalt. „Eriti tol ööl, kui ma koju ei tulnud. Ma arvasin, et sa oled nagunii raamatusse mattunud, nii et sa ei tunne must eriti puudust ka.”
Alice oli umbes sama peenetundeline kui sepavasar. Ta ei vihjanud kunagi ja ei häbenenud midagi. Irvitasin kaasa, ehkki sain Alice’i näoilmest aru, et mu sooritus jättis soovida.
„Kas sa käisid eile Eriku juures?” küsis ta nüüd märksa tõsisemalt.
„Jah.”
„Ja kuidas oli?”
„Imelik.”
„Kas see uus harakas oli ka seal?”
„Jah.”
Nägin, et Alice hakkas midagi negatiivset ütlema ja lisasin ruttu: „Ta oli kena.”
„Kena?” Alice’i hääl ja näoilme olid skeptilised.
„Tõesti,” lisasin, ja nüüd, pisut enam kui üheksa tundi hiljem, tundus see mulle endalegi ebatõenäoline.
„Ja sellest, et ta oli kena, on sul parem? Halvem?” küsis Alice.
„Kui ma vaid teaks.” Jõin paar lonksu kohvi ja sügasin sõrmedega läbi juuste.
„Ma ei saa aru,” ütles Alice. „Sa tundud kuidagi teistsugune, kui ma eeldasin, kuidagi rahulik ja noh … ma eeldasin, et sa oled ahastuses või oma selles … hüsteerias.”
Naeratasin. Ma olin seda ka ise eeldanud. Uitasin, kohvitass käes, vannituppa ja panin vee jooksma. Alice’i suuremeelse käeviipe saatel valasin vannivette ohtralt kõikvõimalikke ilustavaid, turgutavaid ja niisama maitsvalt lõhnavaid graanuleid.
Lõpuks lesisin kaelast saati soojas aromaatses vees, Alice istus vanniäärel, jalad üle ääre sees, ja näpistas mind oma pikkade varvastega aeg-ajalt kintsust. Rääkisin Alice’ile oma uskumatu kahekümne pisara loo. Ta kuulas mind, vangutas pead ja kergitas kulme.
„Päris imelik,” ütles ta, kui ma lõpetasin. „Mis sa arvad, mida see tähendab? Ma arvasin, et sa armastasid teda kangesti.”
„Ma arvasin ka.”
Silusin kätega vahutortidest kujundeid. Vaatasin oma arme. Kuumas vees tulid need alati paremini välja.
Alice oli vanniäärelt maha roninud ja kitkus nüüd peegli ees kulme.
„Aa, kuule,” ütles Alice järsku minu poole pöördudes, „mul läks peaaegu meelest, sul käis eile külaline. See on muidugi tore, et sa ennast siin koduselt tunned, aga c’mon, miks sa jagad mu aadressi?”
Põrnitsesin teda hämmeldunult.
„Mingi poiss, selline pikk, ilus, aga fucking friik. Mis ta nimi nüüd oligi …”
„Sebastian?”
„Just nimelt, Sebastian.”
Tõmbasin sügava suutäie õhku kopsu ja sukeldusin selili vannipõhja. Kuulasin vannivee solksumist ja Alice’i liigutuste kaja. Sebastian, Sebastian. Mida sellest arvata? Ja ometi ei paistnud pardisöömingu ajal millestki välja, et tal minu vastu kõrgendatud huvi oleks. Õhk sai otsa. Litsusin ennast kõvemini vastu vannipõhja. Kahju, et inimene ei ole nii loodud, et ta oleks võimeline ennast ise uputama. Kohe, kohe võtab võimust sissehingamise refleks ja ma paiskun pinnale nagu poi. Hingasin valju ohkega välja ja tulin pinnale.
„Mina ei andnud talle su aadressi, Alice, Erik andis. Ta ütles mulle eile, et Sebastian käis mind sealt otsimas.”
„Kas tõesti? Mida ta tahab, kas teil on mingi teema?”
„Mul pole õrna aimugi, ma olen teda elus
