tea, iga kord, kui ma temaga Eriku juures rääkisin, tundus ta närviline või ärritatud.”
„Hm.”
„Ja Erik ütles, et ta oli sinna ilmudes ka segaduses olnud, võib-olla ta lihtsalt tripib.”
Alice pööritas silmi.
„Igatahes, mida ta tahtis?”
Alice poseeris enda peegelpildile süvenenult. Pingutas tagumikku, tõmbas kõhulihaseid sisse ja selga kaardu.
„Alice?” Ta ärkas oma eneseimetlusest ja vaatas mulle otsa.
„Mida Sebastian tahtis?”
„Aa … noh, ma ei teagi. Ma räägin, ta on friik. Alguses, kui ta ukse taga kella lasi, siis ma vaatasin, et oo, päris magus. Aga kui ta sisse tuli, siis mõtlesin ümber. Ta põhimõtteliselt ei rääkinud midagi. Astus sisse, küsis sind, kui ma ütlesin, et sind ei ole ja ma ei tea, millal sa tuled, ütles ta, et tahab natuke oodata. Ma ütlesin, et lasku käia. Kutsusin ta elutuppa. Siis ta istus sõnagi lausumata tund aega diivanil. Aeg-ajalt kohendas oma mütsi või kiskus ennast juustest. Ja muidu ta lihtsalt istus ja sõi kirsse.”
„Kirsse?”
„Jah, tal oli kaasas selline valge pabertuutu, kirsse täis – jaanuaris, eks, ma ei tea, kust ta selle sai. Ta sõi neid, mulle ei pakkunud ja ma ei tea, kuhu ta kivid pani. Ma arvan, et neelas alla. Maha ta neid ei sülitanud.”
Tundsin, kuidas juba peaaegu unustusse vajunud unenägu oma kümme jääkülma küünt mulle naasklitena kuklasse surus, ja peaaegu oiatasin valjult. Tudum-tudum-tudum – süda kloppis kõrvades, kaelas, huultes, randmetes, kubemes, adrenaliin uputas.
Alice rääkis edasi, püüdsin tähelepanu koondada, et teda lõpuni kuulata.
„ … ja lõpuks ma põhimõtteliselt viskasin ta välja,” lõpetas ta rahulolevalt.
Noogutasin.
„Maya? Mis sul on?”
„Alice, ma nägin und,” nuuksatasin ma.
Alice tegi suured silmad ja tõstis käe suu ette. Alice teadis. Alice oli minuga olnud juba palju aastaid. Ta hoidis mu kätt, kui ma peale oma esimest unenägu nii räige migreenihoo sain, et suutsin ainult oksendada. Ta oli ainuke, kes oli algusest peale mind uskunud. Ja kõigele lisaks oli Alice paar aastat tagasi saanud minult omaenda isikliku unenäo, sellesama, mille põhjal ta oli otsustanud kolida ja ametit vahetada. Alice teadis.
„Millal?”
„Ma ei tea, viis-kuus päeva tagasi, esimesel ööl, kui ma siia tulin.”
„Ja mida see tähendas?”
„Ma ei olegi … ma ei olegi nagu päris sügavuti sellega veel tegelenud.”
„Miks?”
„Ma ei tea, ma ei jaksanud.” Tegin korgi lahti ja vannivesi hakkas lohutava sahinaga välja voolama.
Alice kibrutas laupa.
„Ja Sebastian oli seal unenäos?”
Noogutasin.
„Ja kirsid olid ka.”
Alice andis mulle rätiku.
Istusime köögis, Alice näksis hajameelselt porgandeid ja päevalilleseemneid, mina jõin järjekordset Coke Zerot. Olin unenäo talle ära jutustanud ja nüüd arutasime tähenduste üle. Alice oli kindel, et võtmed tähendasid seda, et ma olen mingi probleemi lahendusele lähedal. „Aga mul ei ole ju mingit suurt probleemi,” vingusin ma. „Ee … sul ei ole näiteks kuskil elada?” Jah, see. Aga see tundus kuidagi proosaline.
„No olgu, aga mida sa ahvide kohta mäletad?” küsis Alice
Ahvid, ahvid tähendasid pettust, seda, et keegi su lähedastest tegutseb ainult iseenda huvides. Aga samas oli ahvidel vist mingi hea tähendus ka.
„Ma ei mäleta eriti midagi.”
„Kas seda vana unenäoraamatut ei ole sul seal?” Alice osutas lõuaga välisukse kõrval seisvale kastile.
„Ei ole, Erik pakkis selle lattu, meelega nagunii, ta on alati mu unenägusid vihanud.”
„No meenuta siis veel, või ma ei tea, otsime internetist?”
„Netis on ainult rämps,” ühmasin ma põlglikult.
„No aga sa ju midagi ikka mäletad, vähemalt niipalju, et ära tunda, millised variandid on õiged.”
Jah, niipalju ma ilmselt mäletan. Otsisime siis internetist.
„No näed,” ütles Alice võidurõõmsalt ja luges ette: „Kui sa näed unes, et sa toidad ahvi, siis viitab see sellele, et keegi, kellest sa arvasid, et ta hoolib sinust, on sind alt vedanud ja petnud. See on ju selgelt Eriku kohta.”
„Jah, aga ma ei toitnud neid ahve, keegi ei toitnud, nad ei söönud minu meelest ühtegi kirssi, ainult loopisid neid. Pealegi, mis kasu oleks sellest teadmisest, et Erik on mind alt vedanud, kui ma juba nagunii tean, et ta ei taha mind enam? See on tema õigus, ta ei ole mulle kunagi lubanud mind vanaduseni armastada. Mismoodi ta saaks mind nüüd alt vedada?”
„No aga mis siis? Kas see kõlab õigelt – ahvid viitavad ebaküpsusele, mänglevale loomusele ja üleannetule poolele sinust?”
„Jah, see kõlab õigesti küll, aga selle puhul ma ei saa jälle aru, mida see antud kontekstis tähendama peaks.”
„Ee … et sa oled tegelikult hinges ebaküps ja üleannetu pervert ja oled seda saladust just iseenda kohta lahti murdmas?” Alice irvitas ja läitis sigareti.
Irvitasin kaasa: „Miks pervert?”
„No kas „mänglev loomus” ei ole viisakas sünonüüm perverdile?”
Itsitasin ja võtsin Alice’ilt mahvi.
„Mida ma küll ilma sinu geniaalsete analüütiliste võimeteta teeksin.”
Alice laiutas käsi.
„Olgu,” lisas ta nüüd natuke tõsisema ilmega silmi kissitades ja suitsu pahvides. „Mis sul seal veel oli, mis nende kirssidega on?”
„Kirsid olid vist tõde ja ausus. Aga samas ka hea õnn.”
„Noh, why not. See oleks ju abiks.”
„Jah, aga kuidas see ülejäänud asjadega haakub?”
„See on sinu suur õnn, et sa endale lõpuks tunnistad, et sa oled ebaküps pervert?” proovis Alice uuesti, aga see ei olnud enam naljakas.
Muigasin masinlikult. Tundsin, et just nendes kirssides on võti.
„Anyway,” ütles Alice haigutades, „ma peaksin natuke magama, õhtul on Eugene’i esilinastus ja ma ei maganud eile öösel kuigi hästi.”
„Mhmh,” ühmasin ma, endiselt oma mõteterägastikus kirsside, ahvide
