oli olemas ja mina olin olemas – isekas, hoolimatu ja tühine, aga olemas. Ja Sebastian oli hämmastav ja imeline ja uskumatu. Ma pean Sebastiani nägema, temaga rääkima, temalt küsima, kuidas ta need pildid tegi. Vaatama talle otsa ja püüdma aru saada, mida oleks peegeldanud tema portree, kui keegi selle teinud oleks. Ühtäkki teadsin täie kindlusega, et ainult Sebastian suudaks mind lõplikust liivapuruks murenemisest päästa. Kui ta jõuab, kui ei ole juba liiga hilja. Sest seda ju unenägu ütleski – Sebastianil olid kingad, kuid ta jäi hiljaks.
Alice astus tuppa ja ütles: „Takso peaks kümne minuti jooksul siin olema, kas sa oled nüüd valmis?”
Tema hääl muutus viimaseid sõnu öeldes ja mind maas kükitamas nähes kõrgemaks. Korjasin juba pilte tagasi ümbrikusse, kui ta minu kõrvale maha istus.
„Mis need on? Kas Sebastian tõi need sulle sinna Eriku juurde?”
Noogutasin.
„Kas ma võin vaadata?” küsis ta, kuid ta käed olid juba ümbrikul ja sikutasid seda minu käest ära. Hoidsin kõvemini kinni. Viimased pragunemata osad minust püüdsid meeleheitlikult kinni hoida ja minu alastuse selline eksponeerimine kellele tahes teisele, ei sobinud neile kuidagi. Aga see oli Alice, ütlesin iseendale. Ja millest siin ikka kinni hoida on, mul ei olnud midagi nii väärtuslikku, mida tasuks üritada varingust päästa. Ükshaaval lasin sõrmed ümbriku küljest lahti ja Alice napsas pildid endale.
Kiirustades ja pealiskaudselt lappas ta need läbi ja vaatas siis mulle imestunult otsa.
„Teiste portreed?”
Noogutasin. Ma ei kujutanud hästi ette, mis nägu ma võisin olla.
Alice mõõtis kahtlustavalt silmi kissitades mu nägu ja vaatas siis uuesti pilte. Rahutult raputas ta kollast ümbrikku, kuni Sebastiani kirjake sealt välja kukkus. Alice luges selle läbi ja vaatas siis kõik neli pilti uuesti ja aeglasemalt üle. Midagi, mis meenutas arusaamist, lipsas varjuna üle ta näo, enne kui see rahustava ilme võttis.
„Väga head pildid,” noogutas Alice. „Tõesti head. Sa vist meeldid talle väga.”
Mida? Kuidas ta sellele järeldusele jõudis?
Raputasin pead.
Alice pööritas silmi.
„Ma pean ta üles otsima,” ütlesin viimaks.
„Muidugi, see ei tohiks eriti raske olla, kindlasti ma tunnen kedagi, kes teab, kus ta elab, homme võime sellega tegeleda,” ütles Alice muretult.
„Ei, ma pean kohe ta juurde minema,” pressisin ma.
„Aga takso jõuab kohe siia, me jääme hiljaks.”
„Palun, Alice, palun, palun, palun,” klammerdusin Alice’i randme külge.
Alice ohkas demonstratiivselt ja asus helistama. Üks kõne, kaks, kolm. Viimaks tõmbas ta mind küünarnukist üles ja ütles „Takso on kohal, lähme” ning lisas minu ahastuses näoilmet nähes kiiresti: „Ma saan kohe sõnumiga aadressi, aga see on samas kandis, ma viskan su ära.”
Taksos hoidsin Alice’il käest, tema sõrmed olid soojad ja ma pigistasin neid nagu päästenööri. Mul oli kahju, et Alice oli tige ja pettunud, seda oli näha viisist, kuidas ta huuli muigutas ja aknast välja vahtis. Alice’ile ei meeldinud üksinda üritustele minna, mina olin lubanud tema deit olla ja nüüd vedasin teda alt. Aga ta sai aru, ta ei olnud lootusetult vihane. Sest ta lubas mul enda käest kinni hoida ja viskas mind Sebastiani juurde ära.
Mul ei olnud aimugi, mida ma Sebastianile öelda kavatsen. Ja mida ma teen, kui teda näiteks kodus ei ole. Või kui tal on midagi pooleli. Või kui ta ei ole üksi. Miks ma eeldasin, et ta on üksi? Aga kui asi väga imelikuks läheb, võin ma lihtsalt öelda, et mulle väga meeldisid tema pildid. Tänada ja ära minna.
Hetke pärast seisin tänavalambi kahkjas valgussõõris suure tehasehoone nurga peal ja hingasin külma ööõhku. Alice’i takso kadus nurga taha. Mul oli vaja korterit number kolm. Kõndisin esimese ukseni, aga see oli lukus ja ühtegi kellanuppu ei paistnud. Aga maja teises nurgas oli mitmes aknas valgus ja ülemise korruse nurgapealsed viis akent olid kõik sumedalt valgustatud. Vaatasin üles, see tundus tõenäoline. See oleks hea koht stuudiole. Järgmisel uksel oli kuus kellanuppu, vajutasin number 3 ja jäin ootama. Mõtlesin, mida öelda. „Tere, mina olen Maya” oleks just nagu loogiline, välja arvatud juhul, kui see, kes vastu võtab, ei ole Sebastian. „Tere, ma tulin Sebastiani juurde” võiks ka töötada, kui mult just selle peale ei küsita, kas mind oodatakse või kas mul on kokku lepitud. Võib-olla „Tere, mul on vaja Sebastiani näha”, aga see on pealetükkiv. Ja kuidagi meeleheitlik. Mis sest, et tõsi.
Minu õnneks ei olnud vaja midagi öelda, sest peale mõningat kutsuvat piiksumist võeti vastu ja vajutati välisuks ilma ühegi küsimuseta lahti. Tundub, et nägude kontroll populaarse fotograafi stuudio ukse taga ei olegi nii range, kui ma oleksin eeldanud.
Leidsin ennast pikast pimedast koridorist, olin üsna kindel, et mul on vaja ülemisele korrusele saada. Ma ei näinud treppi, aga õnneks oli lift siinsamas. Neljandal korrusel ei tundunud ühtegi muud korterit ega kontorit olevat. Lasin raske raudukse taga kella, aga midagi ei juhtunud. Koputasin. Ei midagi, seisin endiselt ukse taga, keegi ei tulnud avama. Viimaks katsusin ust, see oli avatud. Astusin sisse.
Mulle avanes suurte akendega avar ruum, kus tagaosas oli üles seatud stuudio – valge kangasfoon, mis oli pooleldi üles rullitud, vihmavarjud, statiivid, välgud, peegeldid. Akende all olid kaks kulunud moega nahkdiivanit, ruumi keskel ümmargune laud, mille ümber kuus tooli. Vastasseinas olid riiulid kõikvõimaliku fotokolaga ja peeglinurk. Sealt tundus korter ka edasi laiuvat.
Ja ma ei olnud üksi, stuudios oli umbes viisteist inimest. Olin unustanud, et Sebastian ei käinud tavaliselt kuskil üksinda. Need ilmselt olidki tema junkrukesed, kelle saatel ma teda varasematel aegadel üritustel näinud olin. Vaatasin mind ümbritsevate inimeste nägusid terasemalt, ükski ei tundunud tuttav. Mõned neist mängisid laua taga pokkerit. Minupoolsel diivanil istusid poiss ja tüdruk, kes suudlesid ennastunustavalt. Teisel diivanil istus kolm suitsetavat tüdrukut. Nende kõrval maas silmini tõmmatud kapuutsiga androgüünne olevus, kes imes keskendunult hiiglasuurt vesipiipu. Ehkki ruumi oli palju, oli õhk ikkagi paks, sigaretisuitsune, lõhnaküünaldene, pitsakarpidene, coca-colane, higine ja soolane, küünelakine, tüdrukutene ja poistene. Muusika mängis, mitte just vaikselt, aga ka mitte nii valjusti, et seda saaks peoks pidada. Ma ei tundnud artisti kohe ära, see oli mingi melanhoolsena mõjuv emo-indie … võib-olla Grizzly Bear või Sea Wolf. Vaatasin enda ümber ringi, Sebastiani ei paistnud kuskil ja ükski inimene ei pööranud mulle tähelepanu. Ei tulnud küsima, kes ma olen ja mida ma siin teen.
Nad olid täiesti mugavalt omas elemendis ja ei lasknud ennast millestki häirida.
Suudlejate segamine tundus ebameeldiva mõttena ja seega astusin paar sammu järgmise diivanini ja jäin suitsetavate tüdrukute ette seisma.
„Kas Sebastian on siin?” küsisin neilt.
Mulle kõige lähemal istuval tüdrukul olid pikad salguliseks kitkutud blondid juuksed, väikeste luukeredega suur roosa kaelarätt ja neoonroheliste paeltega vanakooli tennised.
Ta vaatas oma sigaretti tuhatoosi kustutades mulle otsa ja kehitas õlgu.
Vaatasin abitult tema kõrval istuvale tüdrukule otsa.
Sellel oli suur kootud müts ja kaks väikest ninarõngast.
„Ma
