minu ajus ei jooksnud ühtegi protsessi, mis tegeleks asjaoluga, et antud olukord oli pehmelt öeldes kummaline, et täiesti võõras tüdruk näis millegipärast ootavat minu otsust selle kohta, mida edasi teha. Et peaaegu võõras mees oli ilmselt just eeldanud, et ma jään määramatuks ajaks tema juurde, olles paar päeva tagasi väidetavalt mind ideaalseks naiseks tituleerinud. Ei. Millegipärast ei tundunud ükski neist asjaoludest minu aju jaoks piisavalt prioriteetsena, et sellele vähimalgi määral ressursse kulutada.
„Ehk sa võiksid neile seda tõesti öelda,” ütlesin ma lõpuks Mirile. Minu hääles ei olnud kõhklust ega ebakindlust. Oli otsus ja mõõdukas annus elementaarset viisakust.
„Ja kas sa saaksid midagi süüa ja juua organiseerida? Sebastian võiks kindlasti midagi süüa.”
Miri noogutas. Ta vaatas veel korra Sebastiani ja siis mind ning pöördus midagi lisamata minekule.
Kuulsin, kuidas ta muusikat vaiksemaks keeras ja inimestega rääkis, kuulsin, kuidas teisel pool kinnist ust, väljaspool meie kummalist mulli, algas aktiivsem liikumine. Läksin aeglaselt üle toa. Sebastian kõndis mu järel, laskmata meievahelist tühjust hetkekski pikemaks venida. Istusin voodile. Nägin nüüd, et maas vedelesid tühjad plastpudelid – väga hea, see tähendab, et ta on nende kolme päeva jooksul vähemalt midagi joonud. Sebastian istus mu kõrvale ja temast õhkuv soojus tungis igasse mu naharakku, põletas mind, nakatas mind. Soojus immitses vereringesse ja ma tundsin, kuidas see iga südametuksega kõikjale laiali paisati. Soojus tungis lihastesse, luudesse ja edasi, edasi, sügavamale, immitses üdisse ja ühtäkki olin mina samamoodi soe. Tundsin kohe, et mina enam ei neela ja tema ei kiirga, vaid me mõlemad õhkame. Sel hetkel ärkas madu alakõhus kõrvulukustava sisinaga ja kogu mu enesekontroll kulus sellele, et mitte Sebastianile kallale hüpata nagu marutaudis metsloom.
„Süüa. Süüa ja juua ja duši alla ja … õnnelik … rahulik … pildid,” püüdsin keskenduda. Madu rähkles ja nõudis oma osa. Sebastian vaatas mind. Huvitav, mis nägu ma olin. Olin hambad nii kõvasti kokku surunud, et see oli isegi natuke valus. Ja siis naaldus ta ühtäkki tagasi ja oli selili, ilma et oleks meie silmsidet korrakski katkestanud. Kordasin ta liigutusi ja nüüd lamasime me kõrvuti, jalad üle voodiääre põrandat puudutamas, käed peaaegu teineteise vastas. Mina vaatasin lakke ja püüdsin keskenduda ukse tagant kostvatele helidele. Sebastian vaatas mind.
„Vaata siia,” ütles ta ühtäkki ja ta huuled olid väga lähedal.
Keerasin pead ja vaatasin talle otsa.
„Ütle, et sa ei lähe kunagi ära, et sa oled alati minuga. Sa oled maagiline. Ilma sinuta ei ole mind,” ütles ta. Ta hääl oli madal ja pehme ja tema toonis ei olnud mingit kahtlust, ehkki ta rääkis kiiresti ja tungivalt.
Noogutasin segaselt.
„Sa oled jumalik. Ütle, et sa ei lähe ära,” kordas ta veel kord ja nüüd ei olnud ta silmades enam rõõmu ja rahu, vaid midagi, mida ma hoopis paremini tundsin. Vaatasin talle otsa ja mulle vaatas vastu smaragdsilmne madu.
Pilgutasin silmi, oma madu kontrollida oli nüüd juba lootusetu üritus, nii et loobusin. Loobusin ja lasin lahti ja tundsin, kuidas viimased enesekontrolli riismed õhkõrna uduna lae poole vinesid. Suutsin ainult lamada ja ühemõttelisest igatsusest kõrvulukustavalt tuksuda.
Sebastian keeras ennast minu poole ja silitas nimetissõrmega piki mu kulme, sain aru, et need olid jälle kortsus ja lasin tal selle kortsu välja siluda. Siis võttis ta käe ära ja vaatas mind. Ta silmad olid ihast mustad. Aga ta ei pannud oma kätt tagasi, ma ei tundnud kuskil tema puudutust, ta lihtsalt kõõlus küünarnukil mu kohal ja vaatas. Vaatas, vaatas, vaatas. Ta raske ja ahne pilk liikus aeglaselt mööda mu nägu, silmadelt ninale, ninalt põsesarnadele, kõrvadele, huultele, lõuale, kaelale ja iga läbitud millimeeter jäi tema pilgust maha, just nagu oleks sellele veetud kuum, rasvane näpujälg. Õlad, käsivarred, rinnad ja ribid. Aeg-ajalt ta peatus, pani näo peaaegu vastu mu nahka ja hingas sügavalt sisse. Kuskil rinnakorvi all veel enne seda, kui ta nabani jõudis, uskusin ma, et ma saan järgmise paari sekundi jooksul insuldi. Aga koos enesekontrolli riismetega olin nelja tuule poole lasknud ka võime rääkida, mõelda või ennast liigutada. Ma ei teadnud, kus ma olen ja millal. Sedaviisi, kuidas ta oma tinast pilku mööda mu keha lohistas, teadsin ma ka aina vähem, kes ma olen.
Ma ei saanud insulti, aga vahetult enne seda, kui ta oma inspektsiooniga puusakontideni jõudis, plahvatas kogu mu tahtmine kriiskavvalge tuumaseenena, hävitades viimased reaalsuse riismed. Kaapisin varvaste ja sõrmedega voodikatet ja hammustasin põske. Madu lendas järellainetuses tuhande räbalana vastu taevast, eelduste kohaselt ei elanud ta seda matsu üle. Ma ei suutnud isegi oma emotsioone üles leida, et selle üle mõistuspäraselt kahju või kaasa tunda.
Sebastian vaatas nüüd uuesti mulle otsa, mu silmi ja huuli ja voodiriideid käkerdavaid sõrmi ja ta silmad olid fookusest väljas, ta surus oma näo vastu mu kaela ja nuusutas veel korra sügava hingetõmbega mu juukseid, enne kui ta kurguhäälse ümina saatel voodikattesse vajus.
Fotograaf
„Palun?”
Raputasin pead. Ma ei tea, miks me jälle sellest rääkisime. Iga päev algas viimastel nädalatel sellega.
„Palun, palun?” Ta oli voodis põlvili, käed rusikas ja anus nagu laps.
Ohkasin ja tõusin püsti. Päev oli alanud ja ta ei lase mul rohkem magada. Magamisega oli viimasel ajal üldse kehvasti, Sebastiani graafik meenutas kassi või imiku oma, ta lasi ennast kellaaegadest suhteliselt vähe häirida ja magas siis, kui ära väsis, mõnetunniste uinakute kaupa. Siiamaani ei olnud ma suutnud sellele süsteemile veel täielikult üle minna ja kogunevast unevõlast või siis lihtsalt Sebastiani mõjul olin ma enamiku ajast tavapärasest veel suuremas segaduses ja reaalsusest veel rohkem välja rebitud. Sageli tundus mulle, et see kõik ei olegi päris, et mul on mingi müstiline kehaväline kogemus ja ma hõljun, hõljun, hõljun, et ühel hetkel kukkuda. Seega tekitas tema palumine minus suurt soovi järele anda ja keeldumine läks iga päevaga aina raskemaks. Iga päevaga, mille me veetsime külmas linnas kilomeetrite kaupa tänavaid mõõtes ja inimesi jahtides, nagu tema seda nimetas – tal oli kaamera alati kaasas ja mõnikord nägi ta kedagi või midagi, mis talle huvi pakkus, kuid minu suureks pettumuseks ei olnud ta siiani ühtegi pilti teinud, ta lihtsalt juhtis mu tähelepanu sellele, mida nägi, kaameraga sinnapoole osutades ja küsides, kuidas tundub. Iga päevaga, mille me muuseumides maha passisime või stuudios tema lõputuid fotoraamatuid sirvisime, aga kõige rohkem ikka iga päevaga, kus ta näitas mulle oma pilte. Neid, mis talle endale meeldisid, neid, milles oli tema meelest midagi puudu, isegi neid, mida ta ise jälestas. Ta laotas need kõik välja nagu mädapaised ja jälgis tähelepanelikult mu nägu, kui ma neid vaatasin. Just nagu oodates, et ma püsti tõuseksin ja minema läheksin.
Ja rääkis. Aina rääkis sellest, mida ta oli üritanud ühe või teise kaadriga tabada ja kuidas ta oma meelest läbi oli kukkunud. Sellest, kuidas ta sel ajal elas, millises faasis oma pildistamisega oli. Selgus, et pildistamisest rääkides muutus muidu nii kohmetu ja ebakindel Sebastian hüperaktiivseks lobisejaks. Ja mina kuulasin. Nii oligi õige. Nii pidigi olema. Tundsin, et ma olingi maailma sündinud selle jaoks, et vaadata Sebastiani pilte, mis minu jaoks olid peaaegu kõik eranditult imelised, ja kuulata teda nendest rääkimas. Et vastata ta küsimustele, isegi kui ma suutsin enamasti anda mulle endale lootusetult triviaalsena näivaid vastuseid. Aga Sebastian kuulas mind äraseletatud näoga ja oli rahul. „Mida sa tunned, kui sa seda vaatad?” „Mis sa arvad, mida ta siin mõtleb?” „Kas sind ehmataks, kui ma ütleksin, et ta nuttis?” „Kuidas sulle tundub, kas ta elab veel?” „Mis sa arvad, kas ta on hea inimene?” Tundsin, et olen õnnelik inimene ja oma ülesande maailmas täitnud, kui tal on õigus ja et see, kui ma iga päev tema kõrval istun ja oma mannetuid mõtteid
