oma näos valesid hoida. Sebastian väitis, et ta on seda proovinud, aga see ei tööta, neid pilte ta oligi lubanud mulle täna näidata. Tema teine suur lemmik Richard Avedon tavatses oma kuulsatele modellidele ebamugavaid küsimusi esitada ja neid muserdavate jututeemadega kiusata, kõik ikka selleks, et pildistatava hingele lähemale pääseda. „Aga tänapäeval ei üllata enam kedagi miski ja kõikidel on nii tihe künismikiht peal, et inimestele võib kas või kassipoegade vägistamisest rääkida ja nad on endiselt täiesti mõranematu ilmega. Pealegi on kõik ammuilma lõpetanud üldse teiste inimeste kuulamise,” vehkis Sebastian meeleheitlikult kätega.
„Irving Penn,” oli ta alles eile murelikult raamatus lehitsedes ja aeg-ajalt ühele või teisele pildile osutades öelnud, „ehitas stuudiosse foonidest spetsiaalse eriti kitsa nurga. Ta surus oma modellide seljad vastu seina, ajas nad nurka, et nende silmadest elu kätte saada!” Ta näpp peatus Georgia O’Keeffe portreel.
„Ja ma ei suuda leida midagi, mis piisavalt hästi töötaks. Ma vaatan inimestele otsa ja näen, aga see on sügaval ja ma ei ulata kaameraga sinna. Inimesed on lihtsalt nii paksu võltsuse kihi all, et kohati tekib mul neid pildistades tunne, et kui ma veel sügavamale kaevun ja veel midagi maha koorin, siis selgub, et alles ei jää midagi. Ühelt poolt olen ma terve elu otsinud võimalust püüda pildile see tõeline sisemus. Teiselt poolt on mul kogu aeg hirm, et ühel päeval, kui ma olen leiutanud laitmatu tehnika, jääb kaadrisse ainult tühjus …”
See oli üks neist vähestest kordadest, kus ma olin näinud, kui palju tumedust on tema sillerdava rõõmu all peidus. Ta hääl taandus peaaegu sosinaks ja ta silmadest paistis tõeline õudus. Aga seda olin ma näinud kõigest paariks hetkeks. Siis keeras ta kiiresti paari lehte, näitas mulle Penni Picasso portreed – „Vaata seda! Kas pole fantastiline?” – ja lisas siis naerdes: „Mul on kaks teooriat selle kohta, mis võiks pildistamise ajal tõeseerumina töötada. Tahad teada, mis need on?” Noogutasin. „Üks on suur valu,” ütles ta ja krimpsutas nina, „ja teine on ülim mõnu.” Ta muigas. „Aga nagu sa isegi aru saad, on nende rakendamine praktilises stuudiosituatsioonis keeruline. Ma ei usu, et on väga palju inimesi, kes tahaksid lasta ennast pildistada fotograafil, kelle tingimuseks on, et pildistatav peab esmalt laskma ennast kas piinata või siis soostuma kaamera ees orgasmi saama.”
„Selles viimases ei oleks ma nii kindel,” pomisesin mina, aga õnneks vist piisavalt vaikselt, et ta ei kuulnud. Huvitav, kas me jõuaksime kaubale, kui ma seda vastutasuks iseenda pildistamise eest nõuaksin …
Sebastiani vali ohe tõi mind tagasi olevikuhetke, kus ta ennast liigutamata ja nägu käte vahelt tõstmata meeleheite ja pettumuse kehastusena endiselt diivanil konutas.
„Sebastian?”
„Sa ei saa aru,” ütles ta uuesti, ilma et oleks ennast liigutanud. „Mul on vaja proovida sind pildistada, ma ei suuda enam millestki muust mõelda.”
Ohkasin, tundus, et selle jututeema peame nüüd siiski lõpuni harutama.
„Aga miks?” küsisin vastu tahtmist.
Ta tõstis nüüd pea ja vaatas mulle otsa, ilme täiesti mõistmatu. „Miks?!” kordas ta.
„Jah, miks sa tunned, et sul seda nii vaja on?”
„Kuidas miks, kui ma sind vaatan, siis ma näen nii paljusid asju, et mul hakkab kohati pea ringi käima ja ma tunnen, et kui ma saaks proovida kõik need asjad üles pildistada …”
Segasin vahele: „Jah, selle pärast ma mures olengi.”
Ta kergitas kulme.
Oeh seda ahastust. Nühkisin rusikatega silmi ja püüdsin kuskilt keskendumispunkti leida. „Ma ei tea, kuidas seda sulle seletada, nii et see täiesti idiootselt ei kõlaks ja sa aru saaksid. Ma ei ole kunagi varem pidanud seda ratsionaalselt põhjendama. Mulle … mulle tundub, et ma ei jää pildile …”
Pidasin pausi ja vahtisin aknast välja. Ootasin, et ta hakkaks naerma või ohkaks või teeks mõne muu häälitsuse, mis viitaks sellele, et ta peab mind naeruväärseks. Aga tema suunast kajas minuni ainult kannatlikku vaikust. Vaatasin talle otsa, ta oli täiesti tõsine ja ootas, et ma edasi räägiksin.
„Mitte otseses mõttes muidugi, ma ei väida, et ma olen mingi maagiline olevus, keda ei ole võimalik pildistada, aga ma ei tunne ennast piltidelt kunagi ära. Ma vaatan pilte, millel ma olen, ja ma ei tea, kes see on, mu pilk isegi ei peatu iseendal. Ja see tekitab minus tohutut paanikat, sest ma ei tea iialgi, kas see on sellepärast, et nendes piltides pole kunagi olnud tõtt – et nendes on olnud meelitavat võltsimist või solvavat võltsimist, aga keegi pildistajatest pole kunagi tabanud tõtt, või on see selle pärast, et mul endal on nii vildakas arusaamine sellest, milline ma olen, et ma ei tunne tõtt äragi.”
Olin soone peale sattunud ja patrasin kosmilise kiirusega, ise samal ajal kätega vehkides. „Ja sinuga on mul veel eriti õudne tunne, sest sina kindlasti näeksid tõtt ja ma kardan … ma arvan … ma kahtlustan, et minule oleks see ikkagi võõras, või kui mitte võõras, siis piinlik ja kurvastav. Ja kõige rohkem kardan ma, et kui sa hoolikalt vaataksid, siis ka sina näeksid, et see on sulle vastumeelne ja siis sa ei tahaks enam, et ma ära ei läheks, ja noh … ma praegu eelistaksin, et sa ei avastaks seda.”
Sebastian oli endiselt vait, aga nüüd oli tema kord tühjusesse vahtida.
„Igal juhul on mul enamus aega niigi raske olla kindel selles, kes ma olen, või isegi selles, kellena ma tahaks, et inimesed mind näeksid, nii et mida vähem mind ennast ja teisi inimesi segadusse ajavaid valeandmeid maailmas on, seda parem,” lõpetasin oma tiraadi ja istusin ärritunult ta kõrvale.
„Hmh,” mühatas Sebastian rahulolematult.
See ei olnud just päris see reaktsioon, mida ma oodanud olin. Üllatunult vaatasin talle otsa. Ta sügas süvenenult kõrvalesta ja näis millelegi sügavalt mõtlevat.
„Hmh?”
„Seda ma ei osanud oodata,” ütles ta ja ta suunurkades hakkas tuksuma naeratuse alge. „Midagi sellist pole ma varem kuulnud ka, kuigi ma arvasin, et olen praeguseks juba kõik „ära pildista mind” vabandused ära kuulnud. Ja ma pean ütlema, et see on päris hea põhjus,” lisas ta suure naeratusega, „aga muidugi mitte piisavalt hea.”
Kerisin jalad enda alla ja kortsutasin kulmu. Huvitav, et ta ei paistnud minu seletustest kuigivõrd häiritud olevat. Pigem näis see kergendusena, kogu tema meeleheide näis olevat haihtunud.
Ta keeras ennast minu poole ja silitas nimetissõrmega aeglaselt piki mu nina ja põsesarna. „Aga ma olen tänulik,” ütles ta ja ta naeratus taandus tagasi väikeseks virvenduseks suunurkades, „sest nüüd ma tean, miks sa ei tahtnud lubada mul ennast pildistada, ja ma olen kindel, et ma suudan sind panna ümber mõtlema. Ja ma olen tänulik, et ma tean nüüd, et mõte sellest, et sa ei oleks siin minuga koos, paistab sulle olevat sama õudne kui mulle. Noh, ilmselgelt mitte sama õudne, sul ei ole aimugi, millist agooniat see väljavaade minus tekitab.”
Tegin suu lahti, et kuidagi vastu vaielda, aga ta libistas oma sõrmeotsa mu huultele ja ma olin vait.
„Sa imeline, müstiline, saladuslik, hämmastav olevus,” ütles ta pisut kurva häälega. „See, et sa võid kahtlustada, et ma võiksin sinu piltidelt näha midagi, mis mulle ei meeldi, tõestab aina enam, et sa PEAD lubama mul proovida. Proovida üles pildistada ja sulle näidata kõike seda, mida ma näen, kui ma sind vaatan. Et sa ometi ükskord lõpetaksid äraminekule mõtlemise. Ma näen küll, kui sa selle peale mõtled, ma tean, et sa oled enda meelest väga kaval seda varjama, aga ma olen näinud, kui sa seda kaalud.
